Lahuta ära ma omast naisest lahutasin jahihaigus on hullem kui narkomaania. Vaata talle otsa ja ta pilk on juba kui potensiaalset saaki või trofeed otsival kiskjal. Varsti hakkavad majast asjad lombardisse kaduma sest blaser laskis välja uue kaheraudse ja kui sa oma säästudest auto ostadki siis vahetatakse see niva vastu. Maja diivanil lösutab porine setter köögis võimutseb see pikkadelontis kõrvadega lontrus ja aias kiljub laika. Ma ei vihka koeri kuid õpetagu ta vähemalt koera kombel haukuma. Sõbrannasid tal ei olnud. Mida karvasem ja laigulisem seda suurem meessõber. Ehitasin neile krundinurka aiamajakese. Öösel ajab unepealt ülesse isehaiseb kõrbenud liha ja kirbealkoholi järele. Ja nõuab et täidaksin temaga abielukohustusi. Peale jahi nädalavahetust on mobiil limiidiületuse tõttu suletud või kaotas ta selle lihtsalt ära. Kui köögis toitu valmistas käisime lastega linnas hamburgereid söömas. Kleiti ei olnud ta nõus kandma. Ainult korra sain ta teatrisse ja mida ta nõus oli vaatama oli Ibseni "Metspart". Muidu ilus tüdruk oli. Heleda pea ja pikkade juustega. Kõik mu sõbrad olid kadedad. Aga kõikse hullem see kõik on pärilik Tal isa juba jahimees ja räägitakse et vanaisagi Mõtle vähemalt lastele

Muhv üllatas juba esimesepostitusega. Mõtlesin, et kas ei saa asjast mina aru, või on tema midagi segamini ajanud, aga see siin kisub küll juba naljaks kätte ära (ja on nõks vastuolus esimese postitusega). Hmmm... Nagu ma aru saan on Muhv mees, exnaine olnud jahinaine... ja nüüd siis käib ja halab foorumis, et jahimehed (jahinaised ka) on pahad. Hunnik kibestumust (äkki seetõttu, et oma nainegi sisaldas rohkem mehelikku jahikirge kui ta ise... oma nulliga). Nüüd sai siin jälle spekuleeritud ja imestatud... aga hämming ikkagi

Iga naise sünnipäev käisime jahikaupluses ja meie abielu kestis tikka kaks blaserit ja hunnik muud nodi mille lõpuks õuepeale hunnikusse loopisin. Minu teadmised relvadest jahist jahipidamisest jahindusest kasvasid pöördvõrdeliselt rahasummaga mis selleks kulus. Feen sa jäädki puuotsas sääskedest heietama meie maja jahiprobleemide taustal. Jahinaine ei ole paha. Aga mõni nädalavahetus pangu ennast inimesekombel riidesse ja käigu nädala sees juuksuris. Tööd tuleb teha. Majavõlg kahe auto liising lapsed õpivad. Maja on poolitatud. Mõtteliselt. Mingu võõrutusravile ilma püssita

IRW !!! Mulle see üllitis väga meeldis, väga peen pööratud huumor !

JAHIMEHE NAINE:
Ma arvan, et kui mees on jahimees ja on ikka mõte edaspidi ka koos elada, siis tuleb mehe jahihuviga leppida ja katsuda seda mõista. Kindlasti hakkad ka ise pikapeale nii mõndagi hoopis teise pilguga vaatama kui enne ja saad ka hulga targemaks. Midagi jääb jahist ka sulle külge. Käi ikka mõni kord kaasas, mitte eelarvamusega, aga huviga, et mis seal siis on? Sobib ju pardijaht varitsusest, laanepüüjaht peibutusvilega sügisel, ka varitsuspukis võiksid korra ära käia. minu naine käis juba enne abiellumist minuga koos nepijahil ja hanejahil. Talle endalegi üllatuseks oli ta väga rõõmus, kui päevase vaevanägemise järel lõpuks hani kukkus. Varem nepijaht oligi perekonnajaht- käidi koos peredega looduses ja mees siis tulistas ja kõigil oli huvitav.
Sama kehtib kalalkäikude kohta, naist ei tohiks mees oma maailmast täiesti kõrvale jätta, muidu on raskevõitu kooskõlas elada. Aga näita ka ise ikka huvi üles ja peamine- ära halvusta midagi ega näita üles oma negatiivset suhtumist. Mul on palju jahimehi- tuttavaid, kelle naised ei soovigi neid mõista, kahju on neist, eks kannatavad mõlemad pooled. Oma halba suhtumist saab mitmeti üles näidata- kas või meest mitte kunagi lindude puhastamisel abistada, mitte ulukiliha süüa jne. Ühesõnaga näidata pidevalt kui mõttetu on mehe tegevus. Aga see halvendab teie suhteid ja maksab hiljem kätte kui ise kusagil mõistmist vajad.
Meest muuta ära looda, enne läheb ta sinust lahku kui jahi jätab. Las ta ostab oma relvad ära, siis on sul pikaks ajaks rahu, palju neid relvi ikka vaja on. Ja siis saab mõne uue relva ostmist juba ette planeerida vastavalt võimalustele, saate vahepeal ka oma auto ostetud. On ka selge, et iga jahimees siiski mõtleb eelkõige oma pere esmase heaolu peale ja ei hakka laste söögi arvelt uut püssi ostma.
Mehed, kel on mingi sportlik huviala, on kindlasti ka palju huvitavamad ja füüsiliselt paremas vormis kui lihtsalt diivanipadjad.
Pane kiskja puuri, kus ta joosta ja murda ei saa ja ta silmadest kaob läige.
Mul tabas juba ema lapsepõlves ära, et pean metsa saama ja kui olin liiga kaua kodus istunud ja läksin närviliseks, aeti mind metsa. Sealt tulles oli tuju alati väga hea ja ma olin hoopis parem inimene. Kui su mees jahilt õnnelikuna tagasi tuleb, ole tark ja ära riku seda ära, siis jätkub head tuju ka sinule.

Ravi sellele ei ole, aga minu teada kui päike kõrgelt käib,siis annab haigus natuke järele ja lööb uuesti tugevamalt välja septembris.

Kui Muhvil selline vinge eit, ehk paneb selle koordinaadid siis siia üles. Mõni vahetaks võib-olla enda jao välja.

Teder on ikka öelnud seda, mis hinge soojendab, ja millega ma millegipärast enamasti sama meelt olen olnud. Aga Muhvist on ka kahju, selline naine ajaks hirmu nahks küll. Ja kui jahimees ise ka selline ülifanaatik juhtub olema, siis ei ole sel suhtel asja, naine paeb ikka naiselik olema (ka jahis saab naiselik olla... nad ju parajad kassid tihti).

vari

Tegelikult on iga hobi hea teatud piirideni.Kui need piirid ületatakse siis võib tulemusena kogu pere kannatada.
Teienkord kui minu lapsed ütlevad, et isa ära mine täna jahile loomad tahavad ka rahu saada, siis tegelikult on see armas ja kujuta pilti mõnikord jääbki jahile minemata.

Jahimehe ja meremehe tütrena tean öölda, et merehaigus ullem om...nii et naine sul vedand, et mees vaid metsa poole vaatab...

loen teie kirju siin õudusega ja mõtlen, kui hulluks meil asi läheb. Mu mees alles algaja jahimees. Püssegi alles üks, veel...
Mina üritasin ka alguses igati mõistvalt mehe jahikirge suhtuda, kuid viimasel ajal ma seda enam ei suuda. Vahepeal on selline tunne, et ta ei mõtlegi muust kui jahist. Ükskõik kuhu me autoga ka läheme(v.a. linnas muidugi) peame alati mööda käänulisi metsateid minema, et äkki näeb kuskil jänest või rebast. Lihtsalt nägemise pärast. Uue aasta esimestel tundidelgi ei saanud otse koju tulla, pidime minema vaatama, äkki on jänes väljas?!? Varsti on koju oodata jahipeni. Autot tahab ta Niva vastu vahetada. Jumal tänatud, varsti saab hooaeg läbi. Sügisel hakkab kõik jälle uuest...
Päikest ja kannatust teile jahimeeste naised.

usun et ega see kerge ei ole @ eelmine, aga ..

küll ajaga läheb asi paremaks. mida vähem aega jahimees oldud, seda rohkem nn fanaatilisust asjas on. heas mõttes siis loodetavasti. olles ise alates 8. eluaastast jahimaadel algul kaasas hulkunud ja hiljem ka juba üksi hulkunud tunnen seda enda nahal tugevalt. üliinnukus muutub tasapisi lihtsalt innukuseks ja hiljem kaalutletud entusiasmiks. aga nu vbla on viga minus

Isegi kui õnnestub mees jahist "võõrutada" siis poja õigesse vanusesse jõudmise puhul läheb asi 4X hullemaks. Siis on majas kaks hullu kes üksteist pidevalt tagant kihutavad

kes teab, kes teab, võib ka vastupidi olla... noorest peast sai ikka kinos käidud ja telekat vaadatud ning raamatuid vabal ajal loetud, mida aeg edasi, seda vähem kisub selle poole ja rohkem metsa poole. Telekat vaatad kord paari kuu tagant, kui juhuslikult jääd väsinult enne unne suikumist vaatama. Mõnikord vaatad kavast, et peaks nigu huvitav saade olema aga kisub mõne minutiga unele, pole seda adrenaliini mis metsas.