Küsimus peaks olema ehk rubriigis "Noored ja rohelised", kuid kuna ma otsingust abi ei saanud, pidasin targemaks see küsimus siin esitada.

Nimelt pakub üks vanem, enam mitteaktiivne jahimees 12 kal paukusid, mis on tal ostetud ja ka ise laetud umbes 20-25 aastat tagasi. Laetud Sokoliga muidugist.

Küsimus selline, et kas rohu omadused aja jooksul ka kuidagi muutuvad ehk kas nii vana moona kasutamine on seotud mingite riskidega?

Sa küsi talt paar pauku prooviks... Eks siis saad kõige täpsema tulemuse ise teada

aga võib juhtuda, et need paar pauku, mis prooviks lased, on korralikud. omalgi kodus isa vanu pardipauke karpide viisi. eelmine hooaeg läksin siis pardijahti. nägin, et pardid tulid, viskasin püssi palge. kui päästikule vajutasin, kõlas vaikne "põmm" ja haavlid kukkusid max 10 meetri kaugusele jõkke.
proovisin siis teiste padrunitega ka. sihtisin õhku ja jälle põmm, ning kuuled kuidas haavlid mööda puu oksi alla veerevad. järgmised paugud olid aga korralikud.
seajahis hakkas siga metsas tiirutama ja ei tahtnud kuidagi metsast välja tulla. võtsin taskust vana haavli paugu, et lask õhku teha. et ehk lööb sea välja. vaikne põmm ja pärast pool tundi urgitse troppi rauast välja.

vanade paukudega on alati risk, et rohi ei ole enam see, mis peaks. aga võivad juhtuda ka väga korralikud paugud.

Näärideks võid osta mõned, kui püssi ei austa. Looma, ega ka lindu ära nendega küll parem torkima mine. Mõni aasta tagasi lasin isa kapi põhja vedelema jäänud pauke, kõike juhtus. Alates tõrkekatest, kuni hirmsate kärakateni, mis peale mina püssi nagu tiba kartma hakkasin.

Mõni aasta tagasi kasutasin igavese hunniku vanu (20-30 a) pauke ära paskrästastega võitlemisel. Kõik olid korralikud peale ühe partii OOO, mis kukkusid kah mõne meetri kaugusele. Samas oli ka paari aasta vanustel kuulidel ja kartetšidel üle pooltel tõrge. kahtlast moona päris jahiks ei soovita, niisama prõmmida veel võib ...

Metsa ma ei kavatsenudki nende paukudega minna. Kuna mees pakub padruneid täiesti tasuta ja seal leidub nii kuuli- kui haavlipauke, mõtlesin need tiirus ära kasutada. Need ta omalaetud paugud jätaksin nii ehk naa targu kõrvale, kuna korra olen nendega lasknud ja tuli omalgi kerge hirm peale. Pärast selgus, et mehe arvates ei tapnud kuul looma piisavalt hästi ja lahendust nägi ta rohukoguse olulises suurendamises. Vanainimese asi.

Ma pidasingi riskide all silmas just seda, kas rohi peale kauaaegset seismist ei muutu keemiliselt nii, et tema põlemiskiirus suureneb (st on oht rauad lõhki lasta). Sõjaväest jäi meelde, et mingisugune sakslaste II ilmasõjaaegne rohi olevat paari-kolmekümne aastaga muutunud sisuliselt lõhkeaineks, mille detoneerimiseks piisas padruni maha viskamisest. Samuti kuulsin kusagilt, et leedukad tahtsid kah alguses oma pauke hakata Sokoliga laadima, kuid testid näitasid, et Sokol käitub ülimalt ebastabiilselt - kord plahvatab, kord jällegi vaid "hõõgub":) See on muidugi vaid jutt. Vene ajal ju nendega jahti peeti.

Ega see õige asi pole, vana moon läheb vahest ``kangemaks``, võid võtta mõned paugud lahti ja väljavõetud rohtu vastu valgust ühest anumast teise valada. Kui rohi on tolmama hakanud, siis võid kogu moona tühjaks laadida, muidu saavad tatikad veel kusagilt need padrunid kätte ja lõhuvad silmad ära. Ega jahil neist vist enam asja pole, lase aastavahetusel ära kui muud tarka teha pole, mina ei teks sedagi. Üldse suhtu sellisesse teise mehe laetud moona, eriti veerandsaja aasta vanusesse, igaks juhuks teatava eelarvamusega.

On minugi näppude vahelt hulka sõjaaegset moona läbi käinud ,aga et vana moon nüüd mahakukkudes plahvataks kuulen küll esimest korda,juhul muidugi kui ta lõkkesse ei kuku .Enamasti on tõrke korral vanadel padrunitel (sõjamoonal) põhjus ikka süttikus!
Kivi kotti!

Suitsuta püssirohuga juhtub aja jooksul selline asi, et temast eraldub nitroglütseriin, seda muidugi mitte alati ja igal juhul. See aga võib ka raputamise peale plahvatada. Ma teadsin juba lapsena, et lennukipommist välja kougitud toolipulka ei tohi päikese kätte jätta, sellest ``higistab`` nitro välja ja see võib pelgalt kukkumisest plahvatada.

Kui moon algselt on korralik olnud ja kuivas, jahedas hoitud, siis ei ole häda suurt midagi. Niipalju ehk, rohi aja jooksul "kõvemaks" läheb, seda nii sile-, kui vintraudsel. Mõni aasta tagasi sai lastud paar pauku sõjaaegseid "saksavindipadruneid", rohkem ei tahtnud...

Omal kogemus seisnud kuulipaukudega. Sai nüüd sügisel võetud mõned 16 cal padrunid, mis sai laetud 94-dal ja siiamaani seisnud. Kuna siis panin Sokolit alati pisut rohkem kui poepaugus, olid need padrunid päris teravad ja jooksid hästi. Nüüd lastes käis sihuke litakas, et peale esimest dupleed kõrvus kumises ja laskmisisu ära kadus Kasutasin plasthülsse. Ka üks vanem mees rääkis, et Sokol kokkusurutuna seismisega kõvemaks läheb. Niisiis mõtle enne, kui kindel Sa oma püssis oled. Peaasi, et lõhki ei lase

Rohu kangemaks minek ei sõltu kokkusurutuse astmest, vaid hapnikuga reageerimisest. Väh. nii väidavad targad raamatud. Kuna padrun ei ole täielikult hermeetiline, siis aeg teeb oma töö.

Lasin just tiirus karbi 1980 väljalaset läbi. Tehasepaugud taldrikute tarvis. Olid teised päris kõva laenguga 2.3 isegi vist. Kõlbasid küll. Lasin ka vahele poest toodud B&P 28 g pauke. Ega eriti lahjemad polnud.

Kui kuivas kohas hoitud ei peaks midagi juhtuma. Tõsi , et kuulipauke ja iselaetud kraami küll ei julgeks pärisjahis kasutada.