Artikkel jahindusest ja metsaomanikest Põllumajanduses
Re: Artikkel jahindusest ja metsaomanikest Põllumajanduses
Mitte jahimees ei kasvata farmi, vaid raha tähtsus on muutunud!
Inimesed on raha pärast ära pööranud!
Täna me raiume seda metsa, mis 50 aastat tagasi oli noorendik. Kas tänane metsaomanik teab kui suur oli siis põtrade arvukus!?
Mina ka ei tea, aga sellist põtrade hulka kui siis oma silmaga nägin, ei saa enam kunagi olema!
Ometi on sellest noorendikust tänaseks kasvanud mets, millega me oma laene ja liisinguid maksame.
Jah, metssiga tunneb ennast võib olla tänu lisasöötmisele paremini, aga miks peaksin metsaomanikule midagi võlgnema kui põtrade arvukust igal aastal ainult vähendan!?
Inimesed on raha pärast ära pööranud!
Täna me raiume seda metsa, mis 50 aastat tagasi oli noorendik. Kas tänane metsaomanik teab kui suur oli siis põtrade arvukus!?
Mina ka ei tea, aga sellist põtrade hulka kui siis oma silmaga nägin, ei saa enam kunagi olema!
Ometi on sellest noorendikust tänaseks kasvanud mets, millega me oma laene ja liisinguid maksame.
Jah, metssiga tunneb ennast võib olla tänu lisasöötmisele paremini, aga miks peaksin metsaomanikule midagi võlgnema kui põtrade arvukust igal aastal ainult vähendan!?
koos koeraga
Re: Artikkel jahindusest ja metsaomanikest Põllumajanduses
GC kirjutas:Mitte jahimees ei kasvata farmi, vaid raha tähtsus on muutunud!
Inimesed on raha pärast ära pööranud!
Täna me raiume seda metsa, mis 50 aastat tagasi oli noorendik. Kas tänane metsaomanik teab kui suur oli siis põtrade arvukus!?
Mina ka ei tea, aga sellist põtrade hulka kui siis oma silmaga nägin, ei saa enam kunagi olema!
Ometi on sellest noorendikust tänaseks kasvanud mets, millega me oma laene ja liisinguid maksame.
Jah, metssiga tunneb ennast võib olla tänu lisasöötmisele paremini, aga miks peaksin metsaomanikule midagi võlgnema kui põtrade arvukust igal aastal ainult vähendan!?
50 aastat tagasi alles hakkas põdra asurkond nö. jalgu alla saama, meenub ühe vana metsavahi jutt, et 60-nendate alguses nägi esimest korda oma vahtkonnas põtra. 70-80-nendatel oli neid aga juba väga arvukalt ja see aeg ei tule vähemalt meie eluajal enam tagasi. Ja tõesti mets kasvas st. mets mitte puu põld, mis on tegelikult nagu kultuur. Raha on tõesti kõige tähtsamja praegune metsa omanik ei tahagi teada, mis toimus nõuka ajal. Ta teab vaid seda, et siis ei olnud maa eraomandit ja, et esimese riigi ajal oli elu ilus, sest põtru loeti siis 2-he kohalistes arvudes. Ta ei taha ka teada, et loomadel, kes elasid siin ammu enne meid oleks nagu ka mingi õigus siin elada ja mida võiksid loomad mõelda(kui nad peaks mõtlema)inimesest, kes nende elukeskkonna lihtsalt ära lagastab ja neid kilomeetrite taha võõrastele territooriumitele kihutab. Ta teab ka seda, et loomad rääkida ei oska ega saa neid ka selle tõttu kohtusse ilmse ebaõigluse tõttu kaevata. Aegajalt armastab inimene mõelda, et õnneks peaks meil kusagil riigimetsas leiduma veel piisavalt puhast ja puutumatut eestimaa loodust, mis kindlasti kompenseerib selle, et oma sai kroonideks või eurodeks ringi vahetatud. Pahatihti valdab, meid siiski looduses toimuva ebaõigluse vastu tõsine mure, nimelt siis, kui kass on hoovis mõnele laululinnule küüned sisse löönud või on meedia tõstnud kära puuriloomade raske olu pärast.
Ei taha, ega saa kedagi hukka mõista, sest ise ka mingil määral metsaga tegelenud, kogenud seda kuidas ulatuslikult tehtud lageraie annab saadud kasumile kibeda kõrvalmaigu, kuigi väidetakse, et raha ei haise.
Re: Artikkel jahindusest ja metsaomanikest Põllumajanduses
Kurb on lugeda sellist järjekordset vaenuõhutamist jahimeeste ja metsaomanike vahel. Sama regulaarsusega, nagu siinses foorumis üritatakse erametsaomanikust luua kuvandit, kui haisva raha peal väljas, ulukeid vihkavast, loomade elukeskkonda ja puutumatut eestimaa loodust lagastavast maniakist, kes hullunult saega lageraie-amokki jookseb, esineb ka metsandusfoorumites värvikaid kirjeldusi üle värske orasekülvi Jeepidega põrutavatest jahimeesteest, kes metsas soolikaid ja loomapäid kahte lehte loopides õudset verepulma peavad ja purupurjus peaga valimatult eluhoonete suunas kõmmutavad, nii et inimesed keldrisse peavad varjuma.
Minu teada on suur osa jahimehi ise metsaomanikud ning ka erametsaomanike hulgas leidub arvestatav hulk jahimehi ja inimesi, kes suguluse või tutvuse kaudu on jahinduse põhitõdedega tuttavad. Millest siis selline stereotüüpidel tuginev, reaalsusest irdunud vaenamine?!
Praeguseks võib julgelt väita, et 90-ndate alguse metsavarguste ja röövraiete ajastu on möödanik ning nende inimese metsamaa, kes omandireformi järgselt tagasi saadud esivanemate metsa esimesel võimalusel autoromude ja kartulikrõpsude vastu olid valmis vahetama, on nüüdseks ammuilma jõudnud seaduskuulekate ja loodushoidlike omanike kätte.
See müstiline "praegune metsaomanik" pole tegelikult mingi eriline inimtõug, vaid esindab üsna tavalist läbilõiget Eesti ühiskonnast. Nagu näha leidub jahimeestegi hulgas neid, kes veebruaris põdrajahti peavad, metsa petrooleumi valavad ja iselaskjaid paigaldavad. Ilmselt ka üsna samal määral esineb erametsaomanike hulgas omi musti lambaid. See aga ei anna ju alust nende käitumist ja hoiakuid kogu metsaomanike kogukonnale üldistada!
Kaugelt suurem enamus erametsaomanikest on täiesti tavalised seaduskuulekad inimesed, kes mõistavad looduses toimuvat ja on üle keskmise loodushoidlike vaadetega. Sellest küljest peaks nad ju olema hoopis jahimehe lähimad liitlased tasakaalustamaks ühiskonnas loodusest üha enam võõranduva linnaelanikkonna hulgas süvenevaid stereotüüpseid väärarusaamu!
Nende hulgas on palju, kes pole mitte metsast saanud, vaid sinna matnud hulga isiklikku aega ja tööga teenitud raha, teades samas ise, et nende silmad selle töö vilju näha ei saa. Ja üldjuhul pole neil ka kahju sellest suutäiest, mille metsloom talvel tema tööst võtab. See kuidas siin üldistatakse neile hoiakut, nagu oleks raha nende jaoks kõige tähtsam ja kuidas nad ei tahtvatki teada, mis õigus on metsloomal oma elupaigale, on esiteks solvav ja pealegi lihtsalt mittetõene.
Minu teada on suur osa jahimehi ise metsaomanikud ning ka erametsaomanike hulgas leidub arvestatav hulk jahimehi ja inimesi, kes suguluse või tutvuse kaudu on jahinduse põhitõdedega tuttavad. Millest siis selline stereotüüpidel tuginev, reaalsusest irdunud vaenamine?!
Praeguseks võib julgelt väita, et 90-ndate alguse metsavarguste ja röövraiete ajastu on möödanik ning nende inimese metsamaa, kes omandireformi järgselt tagasi saadud esivanemate metsa esimesel võimalusel autoromude ja kartulikrõpsude vastu olid valmis vahetama, on nüüdseks ammuilma jõudnud seaduskuulekate ja loodushoidlike omanike kätte.
See müstiline "praegune metsaomanik" pole tegelikult mingi eriline inimtõug, vaid esindab üsna tavalist läbilõiget Eesti ühiskonnast. Nagu näha leidub jahimeestegi hulgas neid, kes veebruaris põdrajahti peavad, metsa petrooleumi valavad ja iselaskjaid paigaldavad. Ilmselt ka üsna samal määral esineb erametsaomanike hulgas omi musti lambaid. See aga ei anna ju alust nende käitumist ja hoiakuid kogu metsaomanike kogukonnale üldistada!
Kaugelt suurem enamus erametsaomanikest on täiesti tavalised seaduskuulekad inimesed, kes mõistavad looduses toimuvat ja on üle keskmise loodushoidlike vaadetega. Sellest küljest peaks nad ju olema hoopis jahimehe lähimad liitlased tasakaalustamaks ühiskonnas loodusest üha enam võõranduva linnaelanikkonna hulgas süvenevaid stereotüüpseid väärarusaamu!
Nende hulgas on palju, kes pole mitte metsast saanud, vaid sinna matnud hulga isiklikku aega ja tööga teenitud raha, teades samas ise, et nende silmad selle töö vilju näha ei saa. Ja üldjuhul pole neil ka kahju sellest suutäiest, mille metsloom talvel tema tööst võtab. See kuidas siin üldistatakse neile hoiakut, nagu oleks raha nende jaoks kõige tähtsam ja kuidas nad ei tahtvatki teada, mis õigus on metsloomal oma elupaigale, on esiteks solvav ja pealegi lihtsalt mittetõene.
Re: Artikkel jahindusest ja metsaomanikest Põllumajanduses
Ma ei mäleta, et vanasti oleks metsa- ja jahimeeste vahel selline kiskumine käinud. Kogu aeg on kõrvuti mõistlikult omi asju aetud. See vastastikune vimm tekkis alles 2009-2011 aastatel, uue jahiseaduse eelnõu arutelu käigus, kus ühelt poolt oli tüli õhutajaks tollane Eesti Erametsaliidu juht Ants Varblane ja erametsaliidu "hallide kardinalidena" tuntud Ehrpaiside suguvõsa ja teiselt poolt kohati hüsteeriasse kalduv EJS tegevjuht Hegne Lump oma meeskonnaga.
Üksteise tõrvamisega värve kokku ei hoitud. “Maaomanik ei ole jahimehe lüpsilehm", deklareeris EML. “Jahindus on huku lävel” kriiskas EJS. Ja nii edasi... Üsna ülevaatliku tagasivaate sellesse ajastusse leiab siiagi foorumisse tiražeeritud artiklist "Kuidas jahimehed metsasaksad auti lõid" (viewtopic.php?f=43&t=7919&start=315). Juba pealkirjades kasutatud kujundid annavad aimu, kui kaugel konstruktiivsest arutelust asi oli.
Suurim kahju sündis sellest, et kõmust toituv ajakirjandus järas kõik need kondid mõnuga läbi ja lood "laiutavatest metsasakstest", kes ise söö ja teistele ka ei anna ning "rikkuritest jahihärradest" hakkasid ühiskondlikus teadvuses oma elu elama ja nagu kahjuks näha, on sinna tänini pidama jäänud. Teine halb moment oli see, et kuivõrd EML ja EJS milleski ühele nõule ei suutnud jõuda, langetasid suurema osa uude jahiseadusesse jõudnud otsustest ministeeriumi ametnikud, kellel mõnel küll loodusega kokkupuude vaid asutuse suvepäevadel läbi bussiakna ja õllepudeli põhja nähtuga piirdub.
Äkki võtaks sündinust õppust ja mataks selle sõjakirve nüüd ükskord maha? Elu juba kord on selline, et jahi- ja metsameeste tegemistel on omad kokkupuutepunktid ja küllap siis vahel ka konfliktid. Mõistlikud inimesed leiavad sellistes asjades alati mingi kokkuleppe. Olles ise ühe jalaga mõlemas leeris, olen kindel, et meie ühishuvid kaaluvad kaugelt vastanduvad huvid üle ja üksteise vaenamine ei too kasu kummalegi.
(PS. Hiljem tahan rääkida ka paar sõna Eesti metsafondi tegelikust seisust, põdra asurkonna väljavaadetest ja sellest va "lageraiest", aga hetkel pole rohkem aega.)
Üksteise tõrvamisega värve kokku ei hoitud. “Maaomanik ei ole jahimehe lüpsilehm", deklareeris EML. “Jahindus on huku lävel” kriiskas EJS. Ja nii edasi... Üsna ülevaatliku tagasivaate sellesse ajastusse leiab siiagi foorumisse tiražeeritud artiklist "Kuidas jahimehed metsasaksad auti lõid" (viewtopic.php?f=43&t=7919&start=315). Juba pealkirjades kasutatud kujundid annavad aimu, kui kaugel konstruktiivsest arutelust asi oli.
Suurim kahju sündis sellest, et kõmust toituv ajakirjandus järas kõik need kondid mõnuga läbi ja lood "laiutavatest metsasakstest", kes ise söö ja teistele ka ei anna ning "rikkuritest jahihärradest" hakkasid ühiskondlikus teadvuses oma elu elama ja nagu kahjuks näha, on sinna tänini pidama jäänud. Teine halb moment oli see, et kuivõrd EML ja EJS milleski ühele nõule ei suutnud jõuda, langetasid suurema osa uude jahiseadusesse jõudnud otsustest ministeeriumi ametnikud, kellel mõnel küll loodusega kokkupuude vaid asutuse suvepäevadel läbi bussiakna ja õllepudeli põhja nähtuga piirdub.
Äkki võtaks sündinust õppust ja mataks selle sõjakirve nüüd ükskord maha? Elu juba kord on selline, et jahi- ja metsameeste tegemistel on omad kokkupuutepunktid ja küllap siis vahel ka konfliktid. Mõistlikud inimesed leiavad sellistes asjades alati mingi kokkuleppe. Olles ise ühe jalaga mõlemas leeris, olen kindel, et meie ühishuvid kaaluvad kaugelt vastanduvad huvid üle ja üksteise vaenamine ei too kasu kummalegi.
(PS. Hiljem tahan rääkida ka paar sõna Eesti metsafondi tegelikust seisust, põdra asurkonna väljavaadetest ja sellest va "lageraiest", aga hetkel pole rohkem aega.)