|
Ajujaht jätkub uue nime all
Sigade katku tõttu on katkupiirkondades lisaks koertega jahile keelatud ka ajujaht, kuid osa jahimehi jätkab seda veidi teisel viisil. Selle kohta, et ajujahiga sarnast jahti peetakse varitsus- ja hiilimisjahi nime all, on keskkonnainspektsioonil signaale ja märke Valgamaalt, Viljandimaalt ning ka Ida-Virumaalt. “Kui koeraga jahi keeld on üheselt arusaadav, siis paljudes kohtades on traditsioonilise ajujahi asemel asutud viljelema niinimetatud kombineeritud hiilimis- ja varitsusjahti, mis oma olemuselt on aga keelatuga identne,” selgitab Uno Luht, keskkonnainspektsiooni (KKI) looduskaitseosakonna peainspektor osakonna juhataja ülesannetes. Ajujahi keelu taga on tõsiasi, et selle käigus aetaks metssead liikvele, aga sigu tuleks võimalusel just paiksena hoida ning nii katku levikut piirata. Keelust püütakse Luha sõnul mööda minna nii, et paljud jahimehed satuvad otsekui juhuslikult ühte piirkonda, kus siis olukorra sunnil lihtsalt üksteise kõrval ulukitele hiilimis- või varitsusjahti peetakse. “Arvatakse, et mida inspektsioon ikka teha saab, kui enamik ühe piirkonna jahimehi kogemata otsustab ühte metsatukka tulla,” toob Luht näite. KKI on tuvastanud ka ühisjahte, kus juhataja korraldatuna viibib osa metsateede ja -sihtide ääres n-ö varitsuses ning teine osa peab kindlalt piiritletud alal hiilimisjahti. Juhuslikult metsatukas Inspektsioon on aga seisukohal, et ajujaht on see, kui ulukeid aetakse ette teistele küttidele. Pole tähtis, kas seda tehakse hiilides, käraga või käratult, kindlas suunas või mitte. “Kui ühed ehk hiilimisjahi pidajad ajavad loomi ette teistele ehk varitsusjahi pidajatele, siis oma olemuselt on see ajujaht,” kinnitab Luht. Seltskond võib küll oma seismist või liikumist selgitada teiste mõistetega, kuid KKI inspektoreid, kes asja hoogsalt kontrollima asunud, nende jutt ei veena. Kui jahti peetakse keelatud viisil, alustab KKI jahiseaduse alusel väärteomenetlust iga osaleja suhtes. Karistada võib kuni 800 euro suuruse trahviga. Juba on alustatud väärteomenetlust novembri esimesel nädalavahetusel Ida-Virumaal sisuliselt ajujahti pidanud seltskonna üle. “Samuti edastame otsused jahimeeste seltsile, kes võib karistatu jahitunnistuse peatada kuni kolmeks aastaks,” lisab Luht, kutsudes mehi mõistlikkusele. Risti vastupidisel seisukohal on Harjumaa jahimees August Kuuse, mees, kes mõne aasta eest uue jahiseaduse koostamise aruteludes oli üks jahimeeste mõttekoja asutajaid. “Kui ajujahti pidada ei või, tulebki just hiilimis- ja varitsusjaht kokku panna ning kasutada ka koera, kes haavatud loomi kinni võtaks,” põrutab ta. Loomad jääks laskmata Kuuse sõnul pooldavad paljud seda kombinatsiooni. Vastasel juhul jäävad sead lihtsalt laskmata. Ainuüksi pukijahiga sigade arvukus ei vähene. Samuti on põtru pelgalt varitsusega raske kätte saada. Paraku olevat just puhtalt pukijahi pidajad kõige suuremad ajujahi vastased. Kõige lihtsam on Kuuse sõnul muidugi ajujaht ära keelata, aga kes siis kahjusid kandma hakkab? “Kui jahimehed kõrvale jäävad, siis see haigus pigem süveneb,” leiab ta. Samas tunnistab Kuuse, et on kogu aeg olnud selliste suurte ajujahtide vastu, kus karjutakse nii, et võsa läheb looka. Jaht peab olema ikkagi asjalik seltskondlik tegevus, kus metsaelanikke liigselt ei häirita. Kuuse sõdib selle vastu, et inspektorid määravad rohkem kui kahe kütiga ettevõtmise juba ajujahiks. Kuidas ikkagi tõlgendada, kas nad võivad kahekesi või kolmekesi hiilida? “Aga me võime ju kõik ka ühekaupa jahti pidada, kui on jahiluba ja õigus lasta!” ei taha Kuuse keeluga leppida. Ta kinnitab, et kavatseb lähiajal kokku kutsuda jahimeeste mõttekoja, leidmaks sobiva lahenduse, et sead ja põdrad laskmata ei jääks. Samas tunnistab Kuuse, et suuri lahkarvamusi on ka jahimeeste endi seas. Vana nali või mitte? Eesti Jahimeeste Seltsi seisukoha Maalehele edastanud Kaarel Rohu sõnul on kombinatsioon hiilimis- ja varitsusjahist kasutamatu, sest varitseda pole enam mõtet, kui hiilija hiilib sobiva laskekauguseni ning kütib uluki. Ning need “hiilimis-varitsusjahi” kombinatsioonid, mida jahimehed kasutavad, on sisuliselt ja jahipraktilises mõttes tõlgendatavad ajujahina. “Kuni ajujahi keeluni kasutati samu liikumisi ning mitte keegi ei nimetanud seda viisi hiilimis-varitsusjahiks, vaid õige nimega,” märgib Roht. Maaülikooli õppejõu ja jahindusteadlase Tiit Randveeri sõnul ei ole kombinatsioonil hiilimis- ja varitsusjahist iseenesest midagi paha, sest need häirivad loomi kõige vähem. Aga asi peaks toimuma hajutatult, et ei aetaks loomi liikvele – näiteks oodatakse ja varitsetakse kohtades, kus võiks eeldada kohtumist ulukiga. Sigu varitsetaks näiteks jahikantslites, põtru haavalankidel. Selline mõttekäik aga, et pole midagi seadusevastast, kui ajajad hiilivad ja kütid varitsevad, on tegelikult anekdoodina mõeldud. ““Varitsus-hiilimisjaht” ajujahi sünonüümina, nagu seda vahel naljaga pooleks ja nüüd siis ehk ka eneseõigustamiseks kasutatakse, on kriisipiirkonnas lubamatu,” leiab Randveer.
_________________ Pole looma, pole probleemi!
|