Kähriku-rebase nahastamine.

[Feen]

Tegelikult on see sarja teine lugu. Esimene on teises aruvutis ning nõuab natuke pikemat sättimist. Samal ainetel võiks keegi kirjutada pisematest mutukatest. Ise plaanin kopra teemal ka kokku võtta asja (seda osaliselt kirjanduse põhjal, aga lähtudes omadest kogemustest). Kähriku püügi teema siis lähipäevil tulemas. Piltidega nii, et kui Kakukesel mahti sulgudes olevad pildinimed asendada piltidega (või antud pildid albumisse panna, et ma ise lingata saaks).

Tänus siis praktilise juhendamise eest Kakukesele, Kuldile ja Mardile.

Ja nüüd on teistel siis vaba voli asja täiendada ja märkuseid teha, et saaks vast veelgi tummisemaks asja (lisaks kähriku kojude medalid).



Rebase ja kähriku nahastamine ning ette valmistamine parkimiseks või müügiks

Uluki tabamise järgselt tekib paljudel küsimus – mis edasi? Lihtsalt väikekiskjate arvukuse reguleerimine on vajalik, aga hea on, kui lisaks sellele saaks anda karusloomale mingi lisandväärtuse. Põhiliselt väärtuseks nendel ulukitel on nahk. Loomulikult võib vääristada nende loomade koljud ning ilusamad eksemplarid hindamiselegi saata (rebasekoljul on kuldmedaliks vaja pikkuse-laiuse summat 25 cm, hõbedaks 24,5 cm ja pronksiks 24.0, kähriku oma võiks keegi lisada, et hõbe on vist 21 cm).

Naha nülgimine

Kõige parem on tabatud uluk nahastada värskelt. Kui selleks pole aega, võib ulukit hoida mõni päev jahedas kohas, arvestusega, et kui loomal sisikond käärima läheb, kannatab naha kvaliteet. Talvisel ajal on võimalik hoiustada tabatud ulukeid miinuskraadide juures ning vaba aja tekkimisel nad jälle üles sulatada. Sellisel juhul tuleb samuti jälgida, et pärast sulamist saaks loom õigeaegselt nahastatud.
Nahastamise alguses tuleb otsustada, mille jaoks hiljem nahka kasutatakse, sellest sõltub, kas nahale tasub käpad külge jätta või mitte ning kas loom tuleb nahastada tupena või vaibana. Vaibana tasub nülgida juhul kui hiljem on tahtmist seda kusagile antud kujul laotada.
Abivahenditeks on hea kasutada teravat nuga (hästi sobib selleks nt tavaline ehitusnuga), teritatud lusikat, lõiketange, nööri, kuivatuslauda, naelu, kummikindaid. Loomulikult saab loom nahastatud ka lihtsalt noa abil, kuid abivahendid teevad antud töö kiiremaks, mugavamaks ja paraneb ka töö kvaliteet.
Nahastamine algab jalgadesse lõigete tegemisega. Tagumistesse jalgadesse tehakse lõiked kuni pärakuni, ning need lõiked jooksevad kokku päraku saba poolses osas, esimeste jalgade puhul piisab kui lõpetada lõige mõni cm enne keret. Kui tahetakse nahale käpad külge jätta, tuleb teha lõiked käpa lõpuni, läbistades ka käpapadja ning nülgida nahk ka varvaste ümbert. Tangide abil saab lõigata läbi liiges või luu küünise poolse lüli järel. Selleks otstarbeks võib kasutada ka nuga või kääre. Pärast lõigete tegemist tuleb nülgida nahk jalgadelt, seejärel saba. Isastel loomadel teha lõiked ka ümber munandite piirkonna. See ala jääb koos nahaga kere külge. Saba nülgimiseks tuleb teha noaga lõigesaba juurest kuni otsani. Lõike tegemisel lükata sõrmedega karvad eemale ning liikuda lõikega edasi. Eesmärgiks on teha võimalikult sirge lõige. Saba ots nülgida noa abil ning tõmmata kätega nahk saba juureni lahti. Vajadusel aidata noaga kaasa ning vältida naha katki tõmbamist.

Kui rebasel saavad nülitud käpad ja saba, on olukord umbes selline . Juhul kui soovitakse rebast nahastada vaibana, tuleb teha ka lõige pärakust lõua otsani ning esijalgade lõige jookseb antud lõikeni,, seda küll mitte kaenla alla vaid rohkem ülevalt, edasi tuleb rebane riputada nööri otsa. Järgneb lusika ja noa abil naha eemaldamine. Teritatud lusikas on mõeldud kohese rasva eemaldamiseks, nii jääb hilisem naha puhastamine ära, või tuleb teha ainult mõningane järelpuhastus. Kasutamiseks sobib alumiiniumist supilusikas. Selle servad teritatakse luisu, viili vms abil. Pärast lusika teritamist on lusika servad üsna teravad ning rasva eemaldamisel on oht vigastada ka nahka, selle jagu tuleb olla ettevaatlikum. Selleks, et nahalt rasv kätte saada, tuleb teha naha peal olevasse kelmesse kerged lõiked (mis ei kahjusta nahka). Selle kelme all on suur osa rasva ning kelme peale jääb õhuke lihakiht, mis muidu jääks naha külge. Kuni peani on nülgimine üsna lihtne, hoolikalt tuleb rasv kokku kraapida. Eriti rasvased on talve alguses tabatud kährikud, sel juhul on lusika puhastamiseks hea kasutada nt ajalehe tükke. Rasva puhastamine1, Rasva puhastamine2. Kui juhtub, et mingis kohas ei taha rasv ja kelme eemalduda, tee noaga uuesti kerged sisselõiked naha alusesse kelmasse.

Pea osa nülgimine

Pea osa on mõistlik nülgida noa abil, kõrvade juures tuleb olla ettevaatlik, vältimaks kõrva kahjustamist. Lõige tuleb teha kõrvakanali juurest. Õige koha ära tundmiseks on mõistlik sõrm viia rebase kuulmekäiku ning selle järgi oletada õige lõike tegemise koht. Sama moodi tasub olla ettevaatlik silmade juures. Juhul kui nahka on plaanis kasutada rõivaste või muude esimete valmistamiseks, mille juures pea kvaliteet pole oluline, ei pea antud kohtade juures nii hoolikas olema. Need kes nahkasid ise pargivad ja alustavad nahkade marineerimisega päeva-paari jooksul, ning kasutavad ainult kere nahka, võivad peanaha üldse nülgimata jätta.

Kõrvade puhastamine

Üsna oluline asi, eriti kui eesmärgiks kvaliteetse boa saamine, on kõrvade puhastamine. Nimelt paikneb kõrvades kõhr ning see tuleks eemaldada. Nahkade müümisel ei ole kõhrede eemaldamine kohustuslik, kuid sellegi poolest on hea seda teha. Kõhre eemaldamiseks tehakse terava noaga kõrva alumises osas sisselõige (kõhre, jättes selle taga paikneva kõrvanaha terveks) ning käe, puupulga vms abil surutakse kõrvanahk kõhre küljest lahti. Sedasi tuleb kõhr lahti kuni kõrva tipuni. Kõrva tipus tuleb teha kõhre uus sisselõige, seda on hea teostada skalpelli või noa otsaga. Antud etapis on kõrva sisenaha vigastamise oht väga suur, teada tuleb, et kõhr on antud kohas u 1 mm läbimõõduga ja selle taga on kohe veelgi õhem nahk. Selle protseduuri tegemiseks tasub varuda aega ja kannatust ning kindlasti tuleb mõningane harjutamine kasuks. Kelme eraldamise pilt.

Nülgimisjärgne naha ettevalmistus järgmisteks etappideks

Kui kõhred on eemaldatud, tuleks vajadusel eemaldada naha külge jäänud rasva või liha. Eriti oluline on seda teha naha saba poolses osas, mis jääb paratamatult natukene rasvasem. Ise parkides ja antud kohta mitte puhastades kuivab see koht väga kaua ning ei jää kvaliteetne. Heaks abivahendiks sobib antud kaabits. Seejärel tuleb nahk kuivatada. Kuivatamine on oluline kui nahka tahetakse müüa või sellest hiljem riideesemeid valmistada. Kui nahk kusagile seinale või kapinurka kaunistuseks jääb, siis võib nahka soolata. Lisaks sobib soolamine olukorda, kus nahk viiakse parkimisse mõne päeva jooksul. Ise parkides võib naha kohe puhtaks pesta ja marinaadi panna. Naha kuivatamiseks kasutatakse kuivatuslauda. Laud on eelnevalt poolitatud selleks, et naha kuivades seda lihtsam kätte oleks saada. Nahk kinnitatakse lauale naeltega. 1 nael kinnitab naha nina juurest, teine alumise lõua juurest. Samuti kinnitatakse nahk alumisest servast, eelnevalt seda pingutades. Selleks kulub u 4 naela. Kui nahk on laual tuleb lasta sel kuivas ja soojas kohas kuivada, võib olla ka tuulutatav kuur nt, kuiva ilma korral. Kui nahk on pealt kuivanud, ahju lähedal kulub selleks kuni päev, siis tuleb keerata nahk teist pidi, jättes karva väljapoole. Selliselt kuivatatakse nahk lõpuni Rebase nülgimine.
Kährikul kammitakse nahk pärast kuivamist ära, rebasel ei soovitata seda teha, sest verise naha kammimise tagajärjel või saada kahjustatud naha ohakas. Kui nahk on kuivanud, võib ta laualt eemaldada ning seejärel viia kas kokkuostjale või parkimisse.

[jorr]

Üldiselt tegutsen samuti rebast nülgides nn.tuppe.Aga seda rasva eemaldamist teostan nii,et naha,mis just värskelt nülitud,venitan kohe pahupidi lauale(lõhestamata laud) ja nüüd hea kas lusikaga,või kõvast puidust valmistatud spets noaga vms. rasva võtta.Aga siinjuures tuleb hoolikas olla,et mitte karvasibulaid välja kraapida(ka kuiva lehtpuusaepuruga saab rasva maha).Kui nülgimise juures kelme korralikult eemaldada on asi rebasega lihtsam.Naha pööran alles kuivamise lõpul ringi(kui läheb müügiks), või ei pööra ,kui kohe pargid.Ja verised kohad püüan kohe peale nahastamist ja enne lauale venitamist sooja veega puhtaks peseda.Rasvase kährikuga asi nati raskem ja aega läheb rohkem.
Vaipa nülitakse minu teada aint põhiliselt suurulukid põder,siga,karu,ilves ja väiksematest mäger ja mutt.
Mõned loomad nülitakse nn. sukana ja siin tehakse lõige ümber suu ning nahk peab täiesti terveks jääma,ilma ühegi lõiketa.

[Feen]

Mulle nt meeldib see, kui mul on rebasenahk, mis on vaibana nülitud ja pargitud. Tegin ühe sedasi (parkisin ise ära ka) ja panin peeglikapi peale, hoopis parem kui boana tehtud. Riiate jms teemal on tupena võetud nahk olulisem. Lusika kohta ütleks seda, et kui korralikult nülitud, pole hiljem enam rasva küljes, mida puhastada.

Mis meelde tuli, siis see kaabits, mis Mardil albumis, vot. Sellest peaks ka pisikese lisa kirjutama, sest järelpuhastus on ka natukene teema.

Lisa siis selline, et kui tagumisse äärde jääb rasv (sellesse ossa, mis noaga nülitud), siis pärast tuleb see eemaldada. Parkimisel ei kuiva see ära, lisaks jääb külge omapärane lõhn. Seega, nii tagumine äär kui sama sisemine pool tuleks ära puhastada. Mardi poolt üles pandud kaabitsaga on seda suht hea teha. See peaks olema rauasae lehest tehtud? Samuti saab kasutada puhastamiseks nuga, vm vahendeid, millele ka Jorr viitas.

Lisaks, rasva annab rebasel väga hästi puhastada ka siis kui ta on mõni päev marinaadis olnud, tuleb jube hästi maha. Seejärel veel päevaks marinaadi ning siis edasine parkimine.