Mättaid, mille otsast vaadata, on ju mitu.
Kes "omab" jahimaal vaid söödaplatsi ja (mets)seakarja ning ei pea muretsema läheduses asuvate eramaade (põllu- ja heinamaade) sihipärase kasutamise pärast, siis tundub, et sellel on savi, palju neid sigu on ja mida need sead ümbruskonnas korda saadavad. Peaasi, et kari oleks korralik ja elujõus, kust vajadusel siis oma siga ära võtta.
Kes peab aga söödaplatsi läheduses põllumajandusega leiva lauale saama ja üritab esiisade ajast säilinud niitusid säilitada või kasutada, põldu harida, vms. teha, siis sellel ikka kohati üsna hing täis ja see vaatab asjale ka pisut teise nurga alt.
Ulukibioloogiast:
* metssea põhjapoolne piir Eesti piirkonnas ametlikult tõesti praegu Soome laht, idas ulatub aga kaugemale põhja (Laadoga järveni). Metssea elu muudab raskeks sügavalt külmunud maa ja üle 40-50 cm paksune lumekate. Talvise söötmisega vähendatakse sellisel juhul suremust ja suurendatakse põrsaste arvu. Viimase ~ 20 a. talved poleks küll sigasid ka ilma lisasöödata Eestimaalt kaotanud. Tõsi on, et lasta oleks neid arvatavasti vähem saanud.
* metssiga on omnivoor (kõigesööja) ja vajab lisaks taimsele toidule ka loomset valku (tõugud, pisiimetajad, jne). 2/3 toidust saab metssiga üldjuhul maad songides. Seega söötke palju tahate, sea kärss sügeleb ja ta tuhnib nagunii. Mida rohkem sigu, seda rohkem tuhnitakse.
aivar00 kirjutas:Ei ole veel juhtunud kuulma, et mõnel jahiseltsil oleks jahipiirkonna kasutusõiguse loal märgitud tingimused täitmata- meil näiteks kontrollitakse igal aastal isegi söödapõlde.
Söödaplatse ja söödapõlde tõesti arvatavasti jagub, ka sigu. Tõenäoliselt on jahiseltsidesse koondunud jahimehed siiski parim osa maailmast, sest pole veel seni trehvanud valdkonda, kus kõik nii korras (jokk?) oleks, kui aivar00 väitel jahinduses.