http://www.maaleht.ee/news/loodus/loodu ... d=33968983


"Samuti peetakse ohtlikuks koera ja hundi hübriidi, kellel olevat koera julgus ja hundi julmus. Peep Männil kinnitas, et hübriid ei ole kuidagi ohtlikum kui hunt. "
Ei tea kas sel väitel ka mingisugune teaduslik alus on.

No mõnda aega petti meil müüdiks ka hübriidide olemasolu Eestis.

Häbi ei ole või, sellist juttu ajada.

Mõtlesin ise sama, palju on kadunud ketist koeri... .

No mis ta siis hulgub seal väljaspool kuuti või maja esikut

P.S. See jutt on iroonia, ja mitte koerte aadressil.

Huvitav ehk see,et rääkija on hr. Männil,no tema ei tohiks küll valeinfot levitada.Aga ehk ei tunne veel hunti piisavalt hästi?Vähemalt meil tabatud hundi-koer hübriidid saadeti küll soome uuringutele ja seal siis leitigi,et on tegemist hübriidiga.Kuid artikli autor ju naisterahvas ja eks tema aint kirjutab,mis keegi targem ees räägib ja kui nüüd väheste teadmistega eestimaalane sellist jama loeb,siis usub ja vale levib.

Stereotüüpseid jaburdusi aeg-ajalt ikka tahetakse konstrueerida. Vaja ju näidata asju nagu hetkel vaja - eelkõige mitteteadjatele. Tähelepanu pälvis mu poolt lause, kus oli lõpus küsimus, miks suurkiskjaid armastatakse või vihatakse. Olen täheldanud, et jahimehi kiputakse liigitama ilma keskendumata halbadeks, sest nad ju tapavad, järelikult vihkavad! Irooniliselt siis võiks sellise kirjutise kohta väita, et hundu-kiisu-mõmmi kannatavad vihkamise all, mitte et on mõistlik jahindus mida uutel aegadel ulukite arvukuse reguleerimiseks nimetatakse.

Aga kas see siis pole nii, et vihatakse? Kui seda teemat lugeda, siis meie jahimehed ei vihka mitte ainult kiskjaid, vaid ka neid, kes nende kaitsestrateegiat välja töötavad.
Olen nõus, et meil on mõistlik jahindus. Aga meie jahindus on mõistlik komplektis ulukite, sealhulgas suurkiskjate kaitsega. Kui viimast ei oleks, siis ma ei julgeks meie jahindust eriti mõistlikuks tunnistada.
Päris suur hulk meie jahimeestest kannatab mingi kiskjafoobia all. Foobia hõlmab kõiki ulukeid, kes toituvad või mingilgi määral toituvad neist ulukeist, keda me ise ihaldame patta panna. Eks see on meil muidugi ka geenidega kaasa antud, aga me peaksime siiski olema võimelised mõtlema (erinevalt näiteks hundist) ja aru saama, mida me teeme ja kuidas käitume. Midagi siiski on muutunud - kotkaid me enam ei küti ja nende suhtes on ka suuremal osal jahimeestest foobia kadunud. Aga see ei juhtunud mitte kohe kui kotkast kaitsma hakati! Ikka taspisi. Olen minagi saanud üht läbilastud tiivaga täiskasvanud merikotkast elule tagasi turgutada.
Jah, Eestis on olnud juhuseid, kus hunt murrab koeri ja ka ketikoeri. Aga meie külade ümbrused on ikka hulkuvaid koerakarju täis! Kas siis saab panna hundile pahaks, et ta neid murrab? Me ei saa ju omistada hundile samasugust intellekti kui meil endil on?! Et las murrab hulkuvaid koeri, aga ketikoerad ja jahikoerad jätku rahule. Ise mõtlen, et küll oleks tore kui hundid teeksid nende hulkuvate koertega 1:0. Aga seda lootustki pole.
Männil on teinud head tööd ja ei peaks küll jahimeeste foobiate objektiks olema. Et tema antud hinnang hundu-kiisu-mõmmi arvukuse kohapealt on mõningal määral allahinnatud, siis see on just paras vastupanus jahimeeste poolt antud ülehinnangule! Tõde on kusagil vahepeal. Ja jaht võib jätkuda

Männili jt probleem pole mitte alla hindamises, vaid jahimeeste hinnangute "kahtluseta kahtluse alla" seadmises. Nt meie jahimaal pole (praktiliselt) hundut ja mõmmi on ka haruldane, aga see eest metsakiisut on väääga palju (üleeile jäi üks õhtul mulle teepeal näha). Nüüd Männil&Co võtavad automaatselt, et jahimehed loendavad armsat kiisut kordades üle ja ei anta ilveselube. See üleloendus võib olla nii mõnes teises piirkonnas, aga mitte meil, kus ilveseload on ka enamasti esimese jahipäevaga realiseeritud. Samas kõrvaljahtkonnas (Tamme Üllari juures nt) on juba ka hunt probleemiks.

Ma ei saa olla nõus küll kõigi ulukiuurijate seisukohtadega mis avaldatud(lisasöötmine ja selle kahjulikkus näiteks) aga arvan et kiskjate uurimisel on tehtud tubli tööd. Eks need mehed vaatavad suuremat pilti(et mis meie riik nüüd na suur iseendast aga ikkagi... ), kui keskmine jahimees, kes piirdub enamasti oma jahipiirkonna või kahe või "paremal" juhul lisaks ka naabrimeestelt kuuldud juttudega.
Kindlasti annavad suurkiskjate elujõulised populatsioonid meile juurde väärt jahivõimalusi ja elamusi. Kas ühe või teise suurkiskja arvukus liig väike või suur meie riigis ei julge mina küll arvata. Öelda küll võin et ilvest väga vähe küll ei ole.
Et ulukiuurijad hakkaksid jahimeeste arvamusi rohkem kuulama on ühelt poolt kinni kindlasti ka meis endis.
Eks igaüks ise teab kui suur ja korrektne tema panus on loendustesse ja muude andmete kogumisse.

Honkomees kirjutas ". . .Männili jt probleem pole mitte alla hindamises, vaid jahimeeste hinnangute "kahtluseta kahtluse alla" seadmises. . . ."
ja Joosep Käba kirjutas ". . . Eks igaüks ise teab kui suur ja korrektne tema panus on loendustesse ja muude andmete kogumisse. . . ."

Just nii ongi, et tuleb seada kahtluse alla jahimeeste poolt antud andmed. See metoodika, kuidas meie andmeid anname, peab vahel paika ja vahel ei pea ka. Osalesin jaanuari lõpus ühel suuremal hundijahil kus mulle jahimeeste poolt teatati, et sisse on piiratud 12 hunti. Sattusin ette minnes ka ise selle karja jälgedele. No ei olnud 12 kohe mitte kusagil. Vaatasin ja arvasin, et võibolla 5-6, aga mitte enam. Siis sain kokku jahiseltsi pealikuga, kes oli ühtlasi ka jahijuhataja ja ta sai kohe paraja naeru maha pidada. Ütleski, et 4 hundut on. Ja need käivad iga nädal üle jõe nende maa peal ja siis lähevad jälle tagasi. Aga kui nad oleksid nüüd veel kõrvaloleva kolmanda jahiseltsi maa pealt läbi käinud, siis oleks piirkondlikuks arvukuseks saanud võibolla juba 24 hunti .
Selliseid loendusandmeid ei saa üle võtta 1:1-le! Ja selleks meil Männil ja Co ongi. Mitte midagi ei juhtu, kui populatsiooni arvukus ka eksimuse tõttu veidi madalamaks hinnatakse. Küll aga on palju suurem jama, kui populatsioon üle kütitakse.
Jah, kiisu arvukus on meil tõesti kõrge. Ja tore on, et on. Kitse on täna vähe, aga tuletage meelde 5-6 aasta tagust paanikat metskitse suure arvukusega!
Üldiselt tundub mulle, et Eesti jahimajandus ja ulukipopulatsioonid on väga heas korras. Ja, et selle nimel tehakse päris kõvasti tööd ka. Nii Männil ja Co poolt kui ka jahimeeste endi poolt. Loomulikult on nurki, kus üks või teine näitaja ei vasta keskmisele, on sellest üle või alla, aga see ei peaks küll meid heidutama. Mõned piirkonnad ongi kiskjatele sobivamad, teised jälle sõralistele. Täpset keskmist on vist väga raske kui mitte võimatu hoida.

Männil ja Co. arvestavad hundil pesakondi ja võimalikku optimaalset arvu seal. Tuleb ju sellise metoodika puhul aeg-ajalt ette üllatusi, et näe veel mõni pesakond või kari kuskil lisaks. Pole see ka väga palju parem jahimeeste arvukuse hindamisest. Ja pealegi, kas peale ruutloenduse ikka on muud loendusmetoodikat jahimeestelt soovitud?

Eks igal jahimehel on ette tulnud, et jahipäeva hommikul pole kusagil jälgi üle teede ja sihtide - ja kui nüüd see ruutloenduse päevaks satub siis rõõmsalt 0 tulemus. Samas teavad kõik et enamikul päevadel on loomajälgi küllaga. Ka on kaheldav ruutloenduse õigsus sügava lumega (veebruar-märts), kui ei siga, kits ega põder ei liigu rohkem kui paarsada meetrit (ühe langi piires või siga söödaplatsini ja tagasi) ja nii terve kuu või kaks .... Nii võib öelda, et looma polegi, samas kui jahimees teab tema olemasolust väga hästi. Teistpidi korra läbi mitme jahipiirkonna põgenenud loom saab loendatud ...

Selle jaoks ongi üldloendus (ulukite kaupa ja jahimaa piires) ning ruutloendus, mille andmete kajastamine, arvestamine jms on hoopis teine asi. Arvesse võetakse ka natukene muud kui ühe jahimaa piires olevat 0 jälge. Seega, kui kogu Eesti ruutude kohta tuleb 0 jälge, siis saadakse aru, et tegelikult on Honkomehel omad loomad kusagil langil

loenduse/jäljelugemise täpsusest

kes ise vähegi on hundi piiramisega tegelenud teab et ka isegi ideaalse jäljelugemisilma tingimustes saab tegelik huntide arv karjas selgeks teinekord alles kilomeeter jälge pidi käies....seega reaalelus vaadeldes/hinnates ruutloenduse käigus 5-50 m jäljerida.... hinnatakse huntide arvu karjas suure tõenäosusega ebatäpselt ja pigem alla kui üles.

männili "korrektuuridest"

kogu lugupidamise juures männili töö ja tulemuste suhtes mida ta teeb....meenub juhtum kus samal päeval värske lumega mede kaks tiimi piirasid sisse(loe: määratlesid ala kus hundid on) kaks karja hunte üks ühes teine teises jahiala ääres....vahe ca 25 km....ja männil raius rauda et tegu sama karjaga, ei saa olla et siin on kaks karja...kuigi loomade arv karjas ja ka suurima looma jälje suurus erines oluliselt jne. jne. ...ja piirasid tõesti kogenud kütid

männil kahtles mede meeste kogemustes....mede mehed tema mõistuses