"Eesti metsakorraldus läbi aegade", Lembit Maamets
Kel võimalus, lugege. Kui ei viitsi kogu juttu, siis vähemalt viimane alateema "1999. aastast alanud ajavahemikku võib nimetada "juriidilise korrektsuse" ajastuks."
Võrrelge seda tänase jahinduse ümber toimuvaga. Täiesti arusaadav, miks ka jahikorraldus pole enam nö vajalik.
Lõpulõik: "Metsakorraldus on teisenenud traditsiooniliselt mõistetavaks metsapraakeri tööks. Seetõttu eiratakse tasakaalustatud metsakasutusele olulisi strateegilisi suundi ning metsade raie põhineb üksikotsustel. Selle põhimõtte vilju hakkame maitsma tulevikus."
Asendame teksti sõnad jahikorraldus, jääger, ulukikasutus...

Veel üks artikkel, milles mõned probleemid päris hästi välja toodud http://www.maaleht.ee/news/mets/metsuud ... d=48265825
Kuna olen praktiliselt iga päev metsas, lööb tihti välja ka n.ö kutsehaigus Ikka vaatad ümberringi ja jälgid, mis seisus metsad on ja mida seal teha oleks tarvis. Praegu paistab küll, et paljudele metsaomanikele on mets ainult kiire raha saamiseks ja võib-olla oma õiguste taga ajamiseks Korralikult hooldatud metsa näeb ikka väga harva. Kuna oman 5 aastast kogemust tööst koos soomlastega, on ka omale pisut nende teadmistest ja kogemustest külge jäänud. Soomega võrreldes on meie metsaomanikel veel väga palju arenguruumi. Arvan, et siin oleks piisav tööpõld metsaomanike harimisel ka Erametsaliidul ja teistel organisatsioonidel, kes praegu kulutavad oma auru kasvõi uue jahiseaduse läbisurumiseks

Metsa- ja looduskaitsemees August Örd on kirjutanud, et kahekümnendal sajandil tegid Eesti metsadele kõige suuremat kahju ulukid. Sel sajandil inimlik lollus kestab, ikka püüame n-ö laudas rohkem loomi pidada, kui lakas heinu ja peas mõistust jätkub –, känguvad ulukid ja kängub mets.
Väljavõte Üllari viidatud artiklist.
PS! Mulle assotseerus selle lõiguga viimase tosina aasta metsakasutus, mis rajaneb saeveskite jt vajadusele, mitte aga loodusmetsade säästlikele majandamispõhimõtetele.