Aga tehke siis ajukääbikule selgeks? Selle pärast, et Piilman tahab aeda ehitada? Meeletut pappi kokkutulekuga kokku ajada, ise samal ajal juhatuses olles? Lihtsalt on Piilman **** mees? Miks siis teie enda esindajad kõik rõõmsalt selle poolt olid? Miks Ida-Viru ise ei olnud nõus korraldama? Miks avalikule pakkumisele keegi teine pakkumist ei teinud?
Väljavõte EJS`i protokollist:
6. Avaliku vähempakkumise kokkuvõte.
EJS tegevjuht Tõnis Korts teatab, huvi koha pakkumise vastu oli erinevatest piirkondadest, aga tähtaegselt laekus üks pakkumine – Toosikannu OÜ-lt.Tegevjuht tutvustab pakkumist ja esitab pakkumise juhatusele kinnitamiseks.
Jaak Volmer ütleb, et arvestades Toosikannu tingimusi ja kogemusi saab teha hea sündmuse. Aga peab arvestama, et vanu kokkutuleku korraldamise traditsioone järgides ei ole Raplamaa kord. On EJSi kultuuriajaloo üks osa, et kokkutuleku korraldamine käib maakondades külakorda. Tegelikult on Ida-Virumaa kord. Pakkumisi maakondadest ei hakka tulema kunagi. Esitaks küsimuse volinike koosolekule, kas kokkutuleku korraldamine jääb käima külakorda maakondadesse. Meil on olemas juhatuse otsus, et kokkutulek tuleb 2013 Ida-Virumaal. Kuna Toosikannu puhul on tegemist juhatuse liikmega seotud asutusega, tuleb kokkutuleku seal korraldamisel võtta seadusest tulenevalt nõusolek EJS-i volinike üldkoosolekult. Ta valdab ka kokkutuleku kulude kohta informatsiooni. Kokkutulek on nii vana traditsioon, ei saa nii lihtsalt muuta.
Priit Piilmann on nõus, et kokkutuleku korraldamine käiks maakonnast maakonda. Aga EJS organisaatorina jääb suure surve alla. Arvestada tuleb ka jahimeeste rahakotti.
Margus Puust arvab, et kokkutulek on üks osa EJSi näost. Peaks selle teema volinike ette viima. Siis saame teda kas regionaalset printsiipi jätkata. Erinevates kohtades tehes annab see kohalikele suurema aktiivsuse võimaluse.
Karel Rüütli lisab, et Ida-Virumaal ei ole hetkel valmisolekut selle ürituse korraldamiseks.
Margus Puust paneb hääletusele: Teeme ettepaneku, et Ida-Virumaa annab oma korra Raplamaale. 2013. a kokkutulek korraldatakse Toosikannul.
Priit Piilmann ei osale hääletamisel.
Hääletati: 12 poolt ja 1 erapooletu.
Otsus: 2013. a kokkutulek korraldatakse Raplamaal Toosikannul.

Mina olen aru saanud, et Ida-Viru oli valmis küll korraldama, aga koht ja hind ei olnud EJS-i juhatusele vastuvõetavad. Ühtegi teist pakkumist peale Toosikannu ei laekunud sellepärast, et maakondade tasemel polnud (ja arvatavasti pole ka tulevikus) varnast võtta sihukesi korraldusmeeskondi, kes pakkumise valmis kirjutaks. Ja lõpuks on alati võimalik koostada selline hange, kuhu saabki laekuda ainult üks pakkumine (ei väida, et sel korral nii oli).
Aga selle pärast boikoteerida ... iga mehe oma asi.

Esindajad on EJS-is enamasti ju kõik, vähem või rohkem rõõmsalt kõige poolt, mõni üksik teinekord ei ole kah. Kuid kui EJS juhatuse liikmega väga lähedalt seotud firma teeb selle ainukese ja ... üllatus üllatus - eduka pakkumuse, siis on minu jaoks küsimus selles, et kas teised võimalikud pakkujad mitte ei loobunud sellepärast, et kokkutuleku tingimused olid tehtud just need õiged ? Seda me ei saa nüüd enam kunagi teada, eksole ju nii. Eetika küsimus nii EJS poolt, kes sellise pakkumuse üldse osalema laskis, ja eetika küsimus firma poolt, kes üldse selleni läks, et pakkumus sellises olukorras esitada. Või noh, mis eetika äriühingul ikka olema peab, eksole...

BM

http://www.ejs.ee/et/uudised-ja-teated/ ... umine.html
Tingimused kohale samad nagu iga eelneva kokkutuleku jaoks on vaja olnud

Jumal tänatud, siis on ju kõik korras!

BM

Kas ma eksin kui arvan, et oli selline komme, et kokkutulek käib külakorda mööda maakondi?
Raplamaal ju alles oli- Kaius.

Oligi. Ja võiks ka edasi olla. Aga mitmed maakonnad ütlesid aastate jooksul korraldusest ära. Ja ikka oli iga aasta nurinat, et kehvasti korraldatud. Eks ära ütlemiseks mitmeid põhjuseid: Kellel ei ole sobilikku kohta võtta, kes ei julge nii suurt üritust kogemuste puudumise tõttu korraldada, kes kardab miinusesse jääda, kes lihtsalt ei taha kokkutuleku ajal rakkes olla vaid kokkutulekut nautida. Kui iga 12 aasta tagant tekib võimalus kokkutulek korraldada, siis ei saagi kogemuste pagasit tekkida ja üritus ei tulegi alati kõige paremini välja. Ja kui puudub kogemus, on ka miinusesse jäämise võimalus päris suur. Omadega välja tulemist mõjutavaid faktoreid on mitmeid: Ilm, muud üritused samal ajal, kas KIK toetab või ei. Kes see ikka tahab riskida, et oma maakonna eelarvest miinust lappida. Võid ju eelmiste kokkutulekute korraldajatelt infot küsida, aga ega sealt miskit ei tule. Lisaks sellele on selle ürituse korraldamine tubli pool aastat tööd. Ja kui ma ei eksi, siis tekkiski idee, et kokkutulekut hakkab korraldama EJS ise.

Ega sellel ideel ei olegi midagi viga. Ma usun, et enamus siinsest lugejaskonnast ei vaidle vastu, et kui EJS korraldab (maakonnameeste abiga) igal aastal erinevas maakonnas kokkutuleku, siis ei virise SELLE IDEE suhtes vast üldse mitte keegi. Praegune olukord on viltune hoopis muu pärast:

1. kas pidi olema Ida-Virumaa kord ? Pidi.

2. kas tehti konkurss ? Tehti.

3. kas sellega on kõik korras ? Oleneb kelle jaoks. Minu jaoks ei ole.

Kui varasemalt oli EJS igati avalikult välja kuulutanud, et juhatuse otsuse kohaselt on 2013 kokkutuleku korraldamise järjekord Ida-Virumaal, siis kas see oli avalikult teada ? Oli. Kas konkursi kutses oli kirjas, et pakkuda võib ainult Ida-Virumaa asukohta ? Tõepoolest, ei olnud. Aga miks ei olnud ? Äkki selleks, et.....? Ega see EJS oma konkursiga nüüd teab mis riigihanke avatud menetlust ju läbi ei viinud, tõepoolest, kuid ikkagi jääb mulje, et kui oleks veidikene rohkem tegeletud selle tõsiasja avalikustamisega, et konkursi väljakuulutamise hetkeks oldi juba loobutud Ida-Virumaast, siis oleks äkki ka muudest asukohtadest üle Eestimaa konkureerivaid pakkumusi siiski laekunud. Nagu ma juba varem mainisin, seda me nüüd ilmselt ei saa enam kunagi teada.

Ning veel retooriline küsimus EJS-ile - kui soovitakse ka tulevikus konkursi korras kokkutuleku asukohti leida, siis mida te ise arvate, kas võimalikel turismitaludel jms tekib kohe üüratu soov hakata pakkumuse koostamise ja esitamisega vaeva nägema, kui kõige esimese avaliku konkursi võidab juhatuse liikmega seotud puhkekeskus ?

BM

Baddmann, suurepärane ja loogiline eneseväljendus ning eluterve suhtumine.

Kui jätaks õige nüüd selle kokkutuleku ja läheks nö juurte (ehk siis algse teema) juurde tagasi.
Teema algusaegades sorides jäi silma maaomanikust foorumlase PS-i ähvardus, et ta võib omal maal lisaks jahipidamisele ka marjade ja seente korjamise ära keelata. Ma ei saanud küll päris täpselt aru, kas tema tänaseks vaibunud postitused olid mõeldud siiralt või oli see väga peen iroonia, või ehk hoopis provokatsioon, ärgitamaks asjade üle laiemalt mõtlema? Aga see selleks!
Igatahes näen ma siin kohta, kus jahimehed võiksid liitlasi otsida ja leida. Meie tänane looduses toimetamise igaüheõigus puudutab palju laiemat seltskonda, kui jahimehed. Põhineb ta tavadel ja nö. ühiskondlikul kokkuleppel ja (minu teada) pole tagatud ega kaitstud ühegi seadusega.
Uue jahiseaduse eelnõu põhineb juriidiliselt ja eetiliselt Põhiseaduse sellel lausel, et omanikul on õigus oma vara vabalt kasutada, käsutada ja vallata ning järgmine lause (Seda õigust saab piirata seadusega.) jäetakse mängust välja. Räägitagu täna mistahes, on enam kui tõenäoline, et uue jahiseaduse pretsedendi najal (kui see tänasel kujul vastu võetakse) kaob meie õigusruumist ka igaüheõiguse mõiste.
Ennustan, et edasi läheb veelgi paremaks. Uue jahiseaduse vastuvõtmine ülaltoodud põhjendustega tekitab maaomanikes põhjendatud ootuse vabalt kasutada, käsutada ja vallata ka näiteks maavarasid.
Unistus hapniku ja lennukoridoride müügist (millele siin foorumis ka juba on vihjatud) tundub esialgu küll pisut üle pingutatud.

Ja veel kaks mõtet.
Esiteks. Kui tulevikus käsitletakse jahindust ainult kui tulundustegevust nagu igat teistki, peaks riik arvestama, et on vaja kompenseerida saamata jääv tulu maaomanikele, kelle maadel on riik piiranud või keelanud jahipidamist (näit. kaitsealad). Ja ärgu tuldagu siis enam rääkima et omaniku õigusi saab näiteks Looduskaitseseadusega piirata. Muidugi on siin ka riigi jaoks odavam väljapääs. Majanduslikult igatpidi tasuvam oleks kaitsealad kaotada.
Teiseks. Metsa- ja põllumaade erastamisel on olnud tingimuseks, et tulevane omanik peab tegelema metsa- või põllumajandusliku tootmiseg. Kui nüüd jahindus kuulutatakse sisuliselt samasuguseks tulundustegevuseks, peaks seni tulundusjahindusega tegelenud juriidilistel ja füüsilistel isikutel tekkima küsimus, et kas ei tuleks kogu erastamisprotsessi otsast peale alustada, et nemadki saaks võrdsetel tingimustel maid erastada?
Rääkimata juba nende isikute pettasaamisest, kes oma lagedaksraiutud võsatükid odavalt maha müüsid, teadmata, et sealt võiks tulevikus prisket jahirenti (ja ehk isegi kahjuhüvitist) koorida.

Looduses relvaga jahipidamine pole nö. igaüheõigus
Asjaõigusseadus (https://www.riigiteataja.ee/akt/123042012002) reguleerib küll, millal ja kuidas "võõras" metsas liikuda:
§ 167. Võõra metsa kasutamine
(1) Avalik-õigusliku juriidilise isiku omandis olevas metsas (avalik mets) on igaühel õigus viibida ning marju, seeni ja muid metsasaadusi korjata, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
(2) Omaniku poolt piiratud või tähistatud erametsas on teistel isikutel lubatud marju, seeni ja muid metsasaadusi korjata metsaomaniku loal.
(3) Piiramata või tähistamata erametsas on teistel isikutel õigus marju, seeni ja muid metsasaadusi korjata, kui nad sellega ei tekita omanikule ülemäärast kahju.

Vabandust, kui lause sai mitmetimõistetav! Pidasin silmas siiski seda, et igaüheõigus puudutab suuremat hulka inimesi.
Muus osas jäävad mu kahtlused ja kõhklused samaks.

Aga kui marjadele, seentele ja muudele metsasaadustele lisada kõik väikeulukid? Jääks vähematele vendadele võimalus jahimaksu (või kuidas seda seal uues seaduses nimetati) hinnaga harrastada ja riik-maaomanik-jahipiirkonna kasutaja saavad oma pühas kolmainsuses suurulukeid ohjata. Mmm... Liiga ilus.

http://www.postimees.ee/1129536/rootsi- ... -hundijahi ei hakanud uut teemat tegema. Eks ta tagamõttega ole siia torgatud.