Ka minu arvates on kinnistu tähistamine looduses omaniku kohustus ja seda mitte ainult kitsas (jahinduse) kontekstis. Üksnes riigimaade katastrisse kandmisel oli kunagi klausel, et nood piirid nö "tähistuvad looduses" vastavalt eramaade piiride looduses tähistamisele.

Aadu, Sinu arvamine kinnistu omaniku kohustusest tähistada oma kinnistu on sügavalt ekslik.
Omanikul on õigus tähistada, mitte kohustus.
Ja ära jumalapärast taha, et selline kohustus tuleks. Sellise loonuskoormise seadmise eest keelaks osa maaomanikest jahipidamise- saite jahimehed mida tahtsite. Täpselt nii ka läheks. Igal rahval on oma pavlik morozovid.
Tahes tahtmata jõuame jälle kaardi ja selle kasutamise oskuse juurde. Ehk väärib see eraldi teemat.

Ühinen siin VR'i arvamusega. Ärge üle pingutage nende keelatud tükkidega. Elu läheb edasi. Hoidke eemale väikse varuga neist maatükkidest ja kui mingi vääramatu jõud käseb kuskil üle nurga lasta, ära räägi sellest. 50 aastat saadi igasuguste lollustega hakkama, kasutades seda va tervet talupojamõistust, aga nüüd ollakse kuidagi abitud... Las laiavad ja aktsioonitavad, elu läheb edasi.

Mina leian ,et polegi suurt häda kui kõikjal jahti ei peeta.Aga kui koprapoisid nalja teevad tulevad keelajad ise abi paluma.Meil oli selline juhus ja keeldusi ka enam seal ei ole.Eks kuidagi rahulikult tuleb asjad korda saada.

Mõnes kohas saab veel nalja nende keelualadega. Ega kõik keelualused kinnistud ei koosne siis ainult metsamassiividest, vaid nende hulgas on ka haritavat maad, mis on antud omakorda rendile põllumeestele. Oleks te näinud põllumehe nägu kui kuulis, et sel aastal sõidetakse tema renditavatest nisupõldudest kauge kaarega mööda ning sigade kimbutamiseks sinna asja pole.

Tulebki päevavalgele selle erakate-suurte metsafirmade aksiooni üks huvitavamaid tahke. Kokkupuude põllumehega, kelle 250 ha nisupõld piirneb keelualaga, kus eluneb metsanotsude hord.
Piirialaks on mets ja umbe kasvanud kraav. Metsa pool kraavi kaldas asuvad põllu valveks ehitatud varitsuspukid .. kasutada neid aga pole võimalik, sest keeld on peal!
Kärsslased aga tunnevad endid üpris karistamatult seal silmade kõrguseni kasvanud nisus. Pikk põlluala ja lai samuti .. Metsast väljumisel oli kärsslasi võimalik veel kuidagi eristada, kuid sellises nisus (kõrguse tõttu) pole ka tehnorada enam abiks.
Põllumees plaanib esitada keelajale metsafirmale ametliku kahjunõuet ja on väga vihane nende keelajate peale. Varasematel aastatel sai ta igati oma põllu kaitstud jahimeeste abiga, sest kokkulepped pidasid ja polnud probleeme .. kuni tuli mingi ''swensson'', kes ostis ära selle põlluga piirnevad metsatükid.

Tasapisi hakkab piiritemaatika juba vurru kõrvetama küll .

Tuleb tunnistada, et Teil paistab õigus olevat. Mingusugust kohustuslikku sundi otseselt tõesti pole.
Siiski sätestab AÕS paragrahvides 128 ja 129 juhud, kus kinnistu omanik ikkagi kohustub piiride väljaselgitamises (tähistamises ja piiritlemises) osalema. Nö servituudi põhimõttel. Isegi siis, kui teda ennast rahuldab üksnes plaanimaterjalil eksisteeriv piiritlemine ja tähistamine.
Samuti tekib olukordades, kus omanik soovib mingilgi moel kitsendada enda maal viibimist/igamehe õigusest lähtuvat toimetamist, ilmselge kohustus maa tähistada ning piiritleda. Siin muidugi on küsimus, kas tähistamine/piiritlemine sinenemise keelu mõistes on erinevate variatsioonidega märgistus, mingi siht või hoopis aed ümber kinnistu. Juba erajahipiirkondade tegemisel oli segane lugu, kuidas ikkagi tuleks seda kohaliku omavalitsuse määrusega üheselt arusaadavalt teha.

Tea, kas see nõnda hull olema. Äkki aitaks eramaalastel hoopis natuke rohkem oma kinnistust sotti saada ning äkki sotsiaalsemgi olla.

Ilmselt vääribki. Üks pool asjast ongi see, kui hästi me ise selles keeldude-käskude labürindis oskame/tahame orienteeruda.

Ei saa mitte vaiki olla.... kunagi õpitud säädusetundmine lööb välja.
Kinnistu tähistatakse kas kupitsate,piirikivide või raudtorudega (vaata http://www.eramets.ee/piiride-taehistamine). Piirikivi näed siis, kui kaljukindlalt tead kus ta asub. Raudtoru juppi näed raagus metsas vast 1o meetri pealt ....kui silmad lahti käid+ kaart näpus. Järgmine toru on piiril selle käändekohas, on sinna siis 50 või 500 meetrit, igal juhul ei ole seda võimalik näha. See tähendab, et piir on tähistatud ehk JOKK. § 128 ütleb, et omanik ei tohi piirikividega Oru Pearut teha ja § 129 räägib naaberkinnistute omanikest, mis ei puutu üldse asjasse.

Mina loen siit (vaata http://www.eramets.ee/piiride-taehistamine), et piir peab olema aastaringselt jälgitav. See tähendab, et "jokk" ei saabugi nii lihtsasti! Piir peab igal juhul olema tähistatud ja peab olema tähistatud nii, et see oleks aastaringselt jälgitav. Seega oleks omanike nõue, et "te peate ise teadma kust piirid jooksevad!", ilma et nad oleksid ise teinud midagi, et piirid oleksid jälgitavad, suhteliselt alusetu.
Ühesõnaga - omanik peab tegema omasid tegusid ja jahimees peab tegema omasid. Esimene peab oma "keelud" nähtavaks tegema ja teine neid nähtavakstehtud keelde järgima.

Loe veelkord, palun.
"Katastriüksuse piirimärgid (piirikivi, kupits, metallpost jne), mis on ühtlasi ka metsaala piirimärkideks, peavad olema kohapeal visuaalselt tuvastatavad igal aastaajal.
Kus on öeldud, et piir peab olema jälgitav?
Ärge püstitage täitmatut ülesannet. Esiteks nõuaks see Asjaõiguseseaduse muudatust. Teiseks oleks see kallis. Kolmandaks kes sellest võidaks.
Selliste asjade kohta toon ma alati võrdleva näite: miks Eestis peab registreerima lootsiku alates pikkusest 2,5 meetrit Soomes aga paadi alates 5,5 meetrist? Nad, soomlased siis, on aru saanud, et suurendades veneregistrit kolmandikuni Soome rahva arvust ei jätku neil selleks haldussuutlikust ja mida nad selle andmekogumiga peale hakkakski.
Teisisõnu, mida me võidaks sellest kui iga maaomanik peaks oma piiril iga 5 ....olgu ...10 meetri järel helkuri vms riputama (mille külge, kui kõrgele, kui kaugele nähtava?)
Ja ärge unistagegi, et ainult see maaomanik, kes tahab oma kinnistul jahti keelate, peab tähistama. Selle eest kaitseb meid Põhiseadus.

Sa ju ise ütled ka . . . peavad olema kohapeal visuaalselt tuvastatavad igal aastaajal.
Ega ma rohkemat ju ei tahagi. Aga ei ole ju!!! On enamjaolt mingi vaiake maasse löödud, mis on suvel rohu ja põõsaste varjus, talvel lume all peidus, piir jookseb sinka-sonka - no ei ole ju tuvastatav!
Ja ei maksa kunagi paragrahvi tekstis sulgudes toodud näidet, kus lõpus "jne" lugeda lõpliku loeteluna. Et seal on kolm tähistusnäidet, on tore, aga teksti mõte on ju selles, et peab olema tuvastatav. Jne tähendab seda, et tähista või kanasulgedega, aga piiri tähis peab olema tuvastatav ja arusaadav. Parem kui nii, et iga loll aru saaks. Eriti siis kui sa tahad sellega kehtestada mingeid keelde.

Kirjeldan tegelikuses korduvalt asetleidnud jahisituatsiooni. Ajajad lähenevad rabas taliteele s.o looduses nähtavale piirile seatud kütiliinile ja..... osa neist paneb sellest mürinaga läbi. Mis piiride tähistamisest siin rääkida kui punastes vestides elav piiritähis ei ole mõistetav. Sellisel juhul aitab ainult tarastamine.

Beretta tõi koloriitse näite. Lisan siia ka "selle seltskonna" ühe näite, kuidas nad juriidilises vaakumis oskavad sobivat keskkonda tekitada. Muuseas samuti juriidilist ja teatud huvisid esindavat. Seetõttu on oluline kinnistut teada. Ilmselt gps-seadmete kohustuslikkus oleks ju ka teisalt kuidagi narrus.
Väljavõte EEML-i kirjast Järvamaa jahimeestele.
Kokkuvõtvalt on Eesti Erametsaliit seisukohal, et 1) maaomanike poolt Keskkonnaametile esitatud jahipidamise keelamise nõuded on seaduspärased ja kooskõlas Jahiseaduse §3 –ga; 2) maaomandil, kus jaht on omaniku poolt keelatud, peab jahipiirkonna kasutaja koheselt tagama keelust kinnipidamise; 3) eelnimetatud aladel jahipidamine on käsitletav ebaseadusliku tegevusena ja on Jahiseaduse §57 alusel karistatav. Ühtlasi peame seejuures oluliseks märkida, et kui jahipiirkonna kasutajal on rohkem kui üks kehtiv karistus jahiseaduse rikkumise eest, siis tunnistatakse jahipiirkonna kasutamisõiguse luba kehtetuks. Arvestades eelnevat ja eeldades teie siirast eesmärki korraldada oma liikmete jahipidamine õiguspäraselt, soovitame jahipidamine vastavalt omanike soovile peatada ja eriarvamuse korral antud küsimuses pöörduda kohtusse.
Lugupidamisega,
Ants Varblane

Nujah! Kui omanik ei taha märkida ja jahimees ei taha märgata, siis sellest ikka üks kompott välja tuleb. Eriti veel siis kui riik iga kümne aasta tagant asja oma korralduskavaga niiviisi reguleerib, et ei ole sinna esimest poolt üldse kaasanud. Teist poolt võibolla ikka natuke on?

Aga noh, tänu sellele oleme saanud jälle kümme aastat toredasti jahti pidada! Ja oleme siis selle eest sellele kolmandale poolele tänulikud! Võibolla nüüd ongi viimane aeg esimest ja teist poolt ka märgata ja nendevahelisi suhteid reguleerima hakata. Anda selge ja konkreetne arusaam, kuidas asjad peavad käima! Mis ongi ju riigi ülesanne!

Selles mõttes olen ma Unt´iga´ühes paadis, et kui on soov mingit asja täpselt lõigata, siis tuleb teada ka seda, et kust kohast täpselt see lõige teha. Muidugi on alati variant lõigata enam ja veaga tagavara kasuks, et tühjast tüli ei tekiks.