http://www.maaleht.ee/news/uudised/eest ... d=57753070

Toosikannu puhkekeskus plaanib hiigelsuurt metsloomaparki
Viio Aitsam
15. september 2011

Looduskaitsjad ja jahimehed on ärevil, sest kardavad, et Toosikannu loomapark võib sünnitada teiste taoliste aedade rajamise tuhina.



Toosikannu puhkekeskus asub Raplamaal Käru ja Kehtna valla piiril. Looduse rüpes tegutseva ja ilusasti välja ehitatud keskuse eripära on see, et ta on laialt ümbritsetud sama omaniku maadega.

Ligi 10 ruutkilomeetri suurust loomaparki plaanibki Toosikannu oma maadele, mille sisse jääb vaid kolm teistele maaomanikele kuuluvat maatükki – kokku umbes 30 ha ringis.

Metsloomi toidetakse Toosikannul juba praegu ja puhkajatele pakutakse “safarit” ehk ringsõitu metsloomade vaatluseks. “Meil on liikumas nii palju loomi, et alati on võimalus kedagi näha,” ütles puhkekeskuse juht Leo Kass.

Loomakogu või loomafarm

Kui loomapargi idee ellu jõuaks, jääks keskuse hoonestus oma veekogude ja väljakutega kahe 2,5 meetri kõrguse aia taha. Keskuse külastaja saaks tulevikus hommikuti ärgata oludes, kus hirvepull nii-öelda vaatab aknast sisse. Hoonestus jääks nimelt väiksemasse, 157hektarisse aeda, kuhu toodaks elama punahirved.

Teine aed haaraks sealsamas kõrval 807 hektarit ja seal hakkaks suurulukitest elama looduslikust asurkonnast pärit põdrad, metskitsed ja metssead.

Looduslikke elupaiku on kogu alal 5–6 põdrale, u 44 metskitsele ja 9 metsseale ning sinna mahuks 10–15 punahirve. Pargi keskkonnamõju hindajad firmast Hendrikson ja Ko, kes eelmisel nädalal oma hindamisaruannet tutvustasid, on leidnud, et loomaparki, kus loomad saavad lisatoitu, võiks alustada maksimaalselt 200 suurulukiga. Seda arvu võiks hindajate arvates lubada järk-järgult suurendada kuni 900ni (umbes 1 isend 1 ha kohta).

Aedade kogupikkus oleks 18 kilomeetrit ja ainuüksi aiaposte läheks vaja 6067. Spetsiaalse aiavõrgu alumised võrgusilmad oleksid nii väikesed, et sealt näiteks rebased või kährikud läbi ei pääse.

Miks seda kõike vaja on? Puhkekeskus on märkinud soovi arendada loodusturismi. Loomapargis hakataks näitama Eestis elavaid suurulukeid, korraldama loodusfotojahti, tegelema jahindusega nii aias elavate ulukite arvukuse reguleerimiseks kui turismijahina. Ka tahetakse korraldada jahinduskoolitust ning võimaldada teadusuuringuid ja ulukiseiret.

Keskkonnamõju hindajad on leidnud, et loomapargi rajamine oleks jahiseaduse kohane – plaan on käsitletav loomakogu asutamisena teadus-, õppe- või ärieesmärgil ja loomafarmi rajamisena majanduseesmärgil.

Looduse- ja jahimehed kahtlustavad aga, et kuigi puhkekeskuse sihtides on jahindusturism tagaplaanil, võib see ühel hetkel osutuda tähtsaimaks. Jahinduse rõhutamine on seotud Toosikannu omaniku ärimees Priit Piilmanniga, kes on ka Eesti Jahimeeste Seltsi juhatuse liige.

Praegu ulatuvad puhkekeskuse maadele kahe jahipiirkonna alad. Neist üks kasutaja, Eidapere jahiselts on leidnud, et kaaluda võiks varianti rajada hirveaed, kuid suuremale alale jätta ikkagi aed ümber ehitamata. “Kõike seda, mida pargis tegema tahetakse hakata, saaks teha ka ilma aiata,” märkisid jahimehed.

Üldisemalt on Toosikannu suurejooneline plaan tekitanud kolm hirmu. Neist kaks on seotud looduskeskkonnaga, millest loomapark nii-öelda tüki ära lõikaks. Küsimus on, mis saab vabaks jäävate loomade liikumisteedest ja elupaikadest, rohekoridoridest, mida park küll täielikult ei poolitaks, kuid mis kohati muutuvad liiga kitsaks.

Eesti Terioloogide Selts tõi välja 12 punkti, millega keskkonnamõju hinnangut tuleks täiendada. Näiteks leidsid terioloogid ka, et ei ole uuritud aia mõju väiksematele loomadele ja kooslustele nii aia sees kui väljaspool seda.

Kõige suurem hirm on seotud Eesti traditsioonide ja tavadega, mida pretsedent võib muuta. Jahimehed ja looduskaitsjad kardavad, et Toosikannu loomapark võib tekitada himu hakata Eestis järjest loodust tarastama ja aiajahti harrastama.

“Võimalus jahti pidada looduses, mitte mingis ühe konkreetse liigi jaoks eraldatud getos, on olnud Eesti jahinduse meeldiv eripära,” on ütelnud maaülikooli ulukibioloog Tiit Randveer. “Ma pelgan, et kui aiad saavad hoo sisse, ei pidurda seda enam mingi väega.”

Mida teised arvavad

Koosolekul oli arutluse all ka see, et võib-olla tuleks teiste maaomanike kinnistud suurest loomapargist aiaga eraldada.

“Mina ei oska praegu midagi arvata. Vaatame, kuidas need asjad arenevad,” ütles Kaido Paaslepp, üks kahest maaomanikust, kelle kinnistud loomapargi alale jääks.

Päris kindlasti ei oleks tal võimalik lisasöödetud ja looduslikust arvukamaks kasvatatud ulukikarjade keskel normaalselt metsa majandada.

Keskkonnamõju hindamise aruannet täiendatakse ja siis esitatakse see keskkonnaametile.

Aga kuidas nad loomad sinna aeda saavad? Kui nad piiravad mingid loomad kindlasse ruudustikku siis muutub ju peremehetu vara peremehe varaks.

Kuni 1 suuruluk 1ha kohta...mnjaaaa...Kui leidub turiste, kes tahavad loomaaias jahti pidada, siis see aia ehitamine tasub ennast küll päris kiiresti ära.

Loodusturism! Naljamehed. Minu arust on see aiaturism.
Eestimaal on õnneks veel piisavalt looduds järel, et seda ilma aiata saab ka nautida. Kui me neid aedu palju teeme siis enam ei saa tõesti. Üks aiaturismi eriliike on ketiturism, et põder ketti ja iga kili näeb ära, muidu kuram on valesse aianurka veel läind.
Jätame jura ja räägime asjadest õigete nimedega.
Minule ei paku jäägri sabas sörkimine mittemindit naudingut nagu seda pakub jahipidamine sellepärast selle viljelejatest aru päris hästi ei saa ka.

Tulid silma ette sinivereliste hirveaiad. Käidi/käiakse ise ning koos tähtsate/oluliste külalistega. Või on/olid lihtsalt kuuluvuse loomulik osa. Kuna meil ikkagi postsotsialistlik situatsioon, siis tundub mingi analoogne plaan jube võõras ning sobimatu.

Minuarust on selle plaaniga tegemist mingi vahepealse variandiga, mis pole "ei liha ega kala". Samas Eestile aga sobiliku valemiga tehtud: fassaad, positiivne keskkonnahinnang(kes ikkagi suudab meil sellist hinnangut kergekäeliselt "toota"), oluliste otsustajatega koos jahilkäigud, osalemine võimustruktuurides jmt. Teadusmehed õigusega küsinud, et kuidas siis väikeulukite poolega? Mingi iseregulatsiooni vihje ka veel. No tänase suurkiskja kaitsemajanduse tingimustes peaks siis seal ka olema teaduslikult põhjendatud hulk hunte, karusid ja ilveseid. Aga jah, kas oleme oma intellektuaalse tasemega jõudnud sinnamaani, et oskame kopeerida loodust iseregulatsioonist paremini?

Majanduslik heaolu äkki paneb meid tegelema pööraste asjadega või on tegemist lihtsalt rahapaigutusega uude äriprojekti.

Kõiki neid loomi on võimalik teistest aedikutest osta.

Kui on olemas maa ja piisavalt raha, siis iga omanik võib ju oma varaga teha mida tahab. Ja kui on olemas jahimehed, kes soovivad aedikus jahti pidada, siis andku aga tuld. Mis selles siis halba on? Igatahes minumeelest julge ettevõtmine ja edu neile.

Oma varaga võib teha tõesti mida omanik heaks arvab, kuid enamasti kõikides temaatikates on ka regulatsioonid ning ka miski avalik huvi, mille tase küll piirkonniti väga kõikuv on. Kuni uluk veel jätkuvalt on omanikuta (ja oleks hea, kui nii jääkski), siis teatavaid regulatsioone selline tarastamine ju tõsiselt vajab, eksole? Ja siin pole niivõrd küsimus raha suuruses või äritegevuses üldse, vaid pigem selles, mis on õige, mis mitte (olgu siis, et seda tehakse/kaalutakse hetketasemelt parimal moel).

Aedade teema võiks erialainimesed (ulukibioloogid, veterinaarid, jahindusteadlased) täiesti käsitluse alla võtta. On ju siin kindlasti nii turismi kui taasasustuse võimalusi. Veeloomade puhul (kalad, vähid) on ju asustuse tugevdamine laialdaselt kasutuses ja EL poolt vist ka rahastatav. Kindlasti oleks populatsiooni geneetika tugevdamine ja haigustega võitlus positiivne, eriti nende loomade/lindude puhul, mis tugevasti kannatada on saanud (meitel praegu kits, miks mitte teder, metsis?). Omaette küsimus, et mida see kõik maksma läheb ja kes selle kinni suudab "plekkida". Ja kas hormoone täistopitud GMO hirv on see, keda me oma metsas kohata tahame. Ei taha rahvuskangelaste üle ilkuda, aga sihukesele uuele liigile peaks mõne (välismaa)sportlase nime panema (Cervus elaphus ....) ja edaspidi sarvedest enne näitusele saatmist "dopinguproove" tegema (selleks oleks kindlasti vaja luua üks hea suur ja hästi rahastatud ametnike organisatsioon ).

Nii, et eks ta üks järjekordne loodusele vahele segamine/järeleaitamine ole. Seal kus maa kallis või metsa vähe on sihuke intensiivmajandamine vahest ka õigustatud. Mingis viimase aasta EJ ajakirjas oli sellest jutu, kui võrreldi erinevate maade jahimudeleid. Minu mäletamist mööda on aiad just levinud Kesk-Euroopas s.h. endised sotsriigid. Aga teemaga tegelemise üheks eesmärgiks oleks kindlasti sihukeste aedade tegemise ja pidamise reeglite paika panemine - et n.ö seadusevaakumit ei tekiks ja ühel päeval hämmastusega ei tõdedaks, mis meite Eestimaa loodusega korda on saadetud (mis sest et osa sellest kuulub kellegi eraomandisse).

Kirbu teemaarendus igati asjalik ning mitte erinevaid tahke eitav, vaid tasakaalustatud lähenemine.
Aga jah, "dopinguproovidega" tuleb siis mõelda, kas peaks hirvel näiteks igal aastal tegema "rutiinse elu käigus" test ning positiivse proovi korral peaks ehk 3 aastane laskmiskeeld olema

[quote="tony

Kui on olemas maa ja piisavalt raha, siis iga omanik võib ju oma varaga teha mida tahab. Ja kui on olemas jahimehed, kes soovivad aedikus jahti pidada, siis andku aga tuld. Mis selles siis halba on? Igatahes minumeelest julge ettevõtmine ja edu neile.[/quote]

Jah Tony, absoluutselt nõus.
Siis räägimegi sellest, mitte ei aja miskit loodusemulli. Kuidas öeldaksegi korrektne on fakte mitte moonutada. "Hea Eesti tava" on lihtsalt mitte kõigist faktidest rääkida. Tundub ka selle loo puhul nii. Ei muud.
Jõudu jaksu aia tegemisel, mis muud.

Kahjuks liigub kogu arenev maailm kunstlike tingimuste loomise suunas ja minule kui vaba looduse keskel sündinule ja üleskasvanule on see väga võõristav ning hirmutav. Nii nagu ma ei lähe mitte kunagi kalale kuhugi forellitiigile, ei saaks minust mitte kunagi aedikujahi pidajat. Aga kasvõi televisiooni vaadates võib näha, et urbaniseerunud maailmas, kus enamusel inimestel pole omandiõiguste tõttu asja ei metsadesse ega veekogudele, peetakse selliseid kunsttingimusi täiesti normaalseteks.
Vabandage labase näite pärast, aga minu jaoks on need kalatiigid ja jahiaiad nagu bordellid - maksad raha ja soovitud tulemus on garanteeritud. Mind aga võlubki määramatus ja vabadus - vabadus ka ebaõnnestuda, ilma jääda.
Austades omandiõigusi ei saa ma aga objektiivselt asjale lähenedes midagi Toosikannu peremehele ette heita - oma tuba, oma luba. Loodan lihtsalt, et enne minu maise teekonna lõppu ei võetaks minult võimalust viibida selles naturaalses keskkonnas, kust me tulnud oleme ja mis on minu jaoks Eesti suurim väärtus.

Üsna vana teema küll, aga sai töö asjus Kõrbja küla metsadesse satutud ja äkitselt paistab mingi kõrge aedik. Sai siis lähemale mindud ja seal toosikannu silt. Hiljem sai ka aedikus põtra nähtud, alles aiale väga lähedale minnes otsustas julge loom minema lonkida, lageda peal sõid kitsed või hirved(hämaraks kiskus, silm hästi ei võtnud) nagu lambakari hoonete lähedal põllul. Nii, et aedik nüüd valmis saanud, paras lahmakas küll ära tarastatud.

Mina nimetan selliseid asju loomade vanglaks.

Millalgi--vo mõni aasta tagasi ilmus meie ajakirjas( EJ) kirjatükk.Ei mäleta enam kas oli see hispaanias v prantsusmaal ,tegu oli samalaatse asjaga.Ühel heal päeval tulid kokku rikkad asjahuvilised.Küttidele loositi pargis laskepaigad,teenrid pandi ajama ja jaht algas! Kütil oli vaja ainult oma number saagi külge kinnitada ja pärast trohfee vastu võtta. Kuidagi sedasi see asi käis !
Ja keda huvitab kuidas üks või teine siin asja nimetab ,või kellegile on selline asi vastuvõtmatu.Te lihtsalt pole sinna kutsutud! Olen täitsa kindel ,et huvilisi jätkuks selliste "jahtide" jaoks ja küllap me selle veel ära näeme! Mind häirib hoopis teine asi:Nimelt mehed kes seda äri ajavad istuvad meie organisatsiooni "esimestel pinkidel" Me oleme nad sinna ise valinud ja korduvalt! Minujaoks on see sama ,mis kutsuda oma vaenlane enda koda valvama!
Kas see ongi meie jahinduse "HEA TAVA"