Minu arust suht asjalik ja otsekohene artikkel Margo sulest http://www.maaleht.ee/news/mets/metsuud ... d=23963459
Suht tabavalt öeldud :- Üks osa metsaomanikke, eriti just nende seast, kes jätavad oma raiesmikud looduslikule uuendusele, ei tee ulukikahjustuste vältimiseks ise midagi, aga kui kahjustused ilmnevad, on kiired süüdlasi otsima.

Külma talve ootuses ka pisut energiast juttu, tuba võiks ikka soe olla http://www.maaleht.ee/news/mets/metsuud ... d=58901204

Eks inimesi (metsaomanikke) on ikka seinast seina ehk issanda loomaaed on väga kirju. Kes otsib maksimaalset tulu, kes elab ainult abipakettidest, kes naudib oma metsas olemist, kes toimetab kirega, kes toimetab paanikaosakonda igast pisikesest asjast, kes kirjutab ameti pärast mõne jutukese jne. Samas iga selline nupuke (kirjatükk) on positiivne - kellelgi ikka mõtteid tekib, mida praktikas taas katsetada. Nõuandeid asjalikke, ehkki sekka sellist tänapäevaidealismi teemal "kuidas oskuslikult saada hakkama looduse majandamisega" .
Kui mitte kitsendada loodust ainult metsandusele, siis tuleb tõdeda, et tegemist on ju paganama keerulise kogumi/keskkonnaga, kus sellised "panen porgandid tihedamalt maha, harvendan õigel hetkel, minimeerin kahjurid ja ... kogun salve saaki täis" põhimõtted on viisakalt öeldes poolikud.
Ise olen kinni hoidnud pigem sellisest mõttelaadist, et lahendades metsanduspraktikas ühe olukorra nii, teise naa hetke parima teadmise tasemel ja lootuses, et tulemus läheks täkkesse. Ja siis vahest lähevad kõik plaanid hästi, vahest mõned neist ja alati jääb võimalus, et läheb puhta *****.
Päris nõus pole ma sellega, et üheks oluliseks lahenduseks ulukikahjustuste nö vähendamiseks on taimede tihedam seadu ehk istutatakse hektarile neid suurem arv. Loogika ju seisneb taolisel lähenemisel selles, et paned rohkem taimi (istikuid, seemikuid) maha, millest ulukid jt loodusepõhjused (hiired, hiliskülmad, igatsorti kahjurid) mingi osa hävitavad ja ikkagi jääb normaalne osa alles. Siit jõuame tegelikult kahe metsanduskoolkonna veelahkmele, kus ühtede idee on kirjeldatud variant ja teised arvavad, et kultiveeritavate taimede arv peaks olema kuni poole väiksem. Mõte selles, et lastaksegi loodusel minna mõnevõrra oma valikuid tehes, kuid ise suunatakse mõistlikult nö metsakasvatuse kaudu. Kui nüüd manada silme ette näide, kus metsaomanik vägisi üritab kehvemas kõdusoo metsakasvukohatüübis suurel alal (sest raiuti suur lank) mõne aastaga kultiveerimise kaudu kuuske kasvama saada, kuid ei saagi eriti ning lepib lõpuks loodusliku kaasikuga. Minuarust selles näites pole küll õige kohe jooksuga hakata omanikule kompensatsiooni välja maksma, kuna ta ei arvestanud, et tegelikult hakkab sellises kohas metsakasvus "sooja õhku tulema" alles 5-10 aasta pärast peale raiet.
Ok, jutt läheb kole pikaks. Metsanduses on lihtsalt palju valikuvõimalusi, kuidas metsakasvatust lahendada, kuid tihti jäetakse kõrvale oluliseim asi: mida suudaks loodus ise sinu heaks korda saata ilma, et ei peaks hakkama lollustega tegelema, sealhulgas mõttetult raha raiskama ja siis otsima, kes kompenseeriks näiteks hukkunud männikultuuri sinilille või naadi metsakasvukohatüübis sõraliste kõrge esinemissageduse foonil.

Ma olen alati imestanud,kust need targad tulevad.Kas iga metsakoolist väljuva lennuga peab ikka uutma-muutma hakkama.Vahest võiks mõne vanema tegija ja selle,kes on metsas sees ka käinud käest küsida.Aga ei,öeldakse,et nii peab tegema ja sina vana ori ole vait.
Hakkame otsast.Tihedama istutamise jutt pole tõsine.Igal pool hoitakse kokku aga sinna visatakse raha minema.Hooldamise ajal tuleb nii ehk naa okaspuud harvendada muidu ei tule sealt õiget nahka.Metsloom ei söö taimi üle ühe vaid lapiti.Mis kasu on siis tihedamast istutamisest,kui kohati on tühi ja teise koha peal on tihe ja sealt peab ikka harvendama.
Servadest tihedam ja 1,5m kännud .Sellist juttu räägib ainult inimene,kes pole saagi käes hoidnud.Kui tihe peab langi serv olema,et uluk sealt läbi ei pääse,äkki hekk?Iga jahimees teab,millisest padrikust põder läbi läheb,seast ja kitsest rääkimata.Kuidas jätta võsalõikajaga lõigates rinnakõrgused kännud?Esiteks ohutustehnika ei luba nii kõrgele ketast tõstagi ja kes maksab järgmisele mehele seal risus turnimise ja topelt töö kinni.Kui noor kuusk lõigata liiga kõrgelt siis ei sure ta ära vaid hakkab sinna otsa kukkunud vana,kuivanud sodi vahelt külgokstest uut latva ajama.Kujutage seda omale ette.Huvitav,et enam ei nõuta kvaliteeti(vanasti oli nõutav kännukõrgus max 30cm)vaid seda ,et asi oleks võimalikult kole.Sama jutt käib ka talvise nö. räätsadega raie kohta.
See,et noorendikes paju soosida on õige.Samuti võiks jätta põdrale sõõmiseks-murdmiseks noori haabasid.Viimasel ajal on(vähemalt meil)moes kultuuride ülepinna hooldus.Sellisel langil just soositaksegi istutatud taimede söömist.
Olen igal aastal istutanud keskmiselt 10-15000 taime.Enamustel lankidel olen ise ka hooldust teinud.Osadel minu rajatud lankidel tehakse juba harvendusraiet.Ei tea küll ühtegi tükki kuhu oleks tänu ulukitele mets peale tulemata jäänud.

Ei oska metsakooli kohta midagi arvata, sest Margo on lõpetanud hoopiski TÜ bioloogia.
Mõned kalli kursavenna nõuanded tunduvad vähe pentsikud jah, aga küllap seal on miski teooria taga, iseasi, kuda see tooria praktikas töötab.

Eks neid mõtteid ja ideid on kõigil peas. Ja kindel, et kõik ka ei toimi. Samas on inimene selline uskmatu elajas, et tihti teiste juttu ei usu - ise ikka kõige, kõige ...
Ja lõpptulemuseks jõutakse ikka läbiproovitud vana ja toimiva lahenduse juurde tagasi. Vingemad vennad taovad seejuures veel rusikaga vastu rinda - ma olen kõige, kõige - minu idee.
Tahan öelda seda, et ka nõuka ajal istutati metsa ning loomad sõid noorendikke. Muidu ei oleks ju praegu midagi raiudagi olnud. Kaasajal lahendusi noorendike kaitseks rohkem. Inimesed aga tunduvamalt mugavamad (seda möönan ka enda kohta). Tahetakse ühe liigutusega saada kätte maksimum.

http://www.youtube.com/watch?feature=pl ... gSV_z9bjQ#!

"Kui seda mändi on,siis jätkub seda nii meile,kui loomale"

Vaatasin ka teisi filmikesi, mis kindlasti metsateadlikkust tõstavad ja muidu tore vaadata. Teisalt on ka tegemist ju mõnevõrra RMK propagandafilmidega. Ega pole ju analoogseid teabefilme üliintensiivsest metsade majandamisest riigimetsas (peamiselt majandamine lageraietega ning loodusväärtuste täiskäigul kadumine!). Filmile sobibki moto, mille Sooviku hästi on välja toonud. Kogu selle "nunnu" jutu kõrval on lisaks ka üks teine "tordilõik" tervikust. Nimelt on näiteks kinnitatud MAK 2020 üheks suureks plaaniks männikute ärakasutamine ehk äraraiumine. Otse loomulikult tekib palju lagendikke, kuhu siis mändi uuendada on vaja. Näiteks võiks ennustada, kas aastal 2030 on Eestis mänd pindala järgi nr. 1 puuliik või on hoopis kask?

Üks asjalik nägemus maalehe veergudel.

http://www.maaleht.ee/news/mets/metsuud ... d=60554343

Hea on lugeda terve mõtlemisega inimese lugu.
Äärmiselt haruldaseks on muutunud sellised inimesed.

Tõepoolest hea lugu. Vahest hakkab tunduma, et polegi enam tervet mõistust alles. Hea siiski, et leidub veel inimesi, kes loodust südamega tunnetavad ning räägivad asju lihtsalt ja nii nagu nad on, julgelt. Lugesin Marani "Ööbikut ei tohi reeta" ning sain sarnase emotsiooni. Metsa"kasvatamise" mõttes artiklist tsitaat:
"Tegelikult peaks kõik kujunema järgemööda: kõigepealt pujud ja ohakad, kes toovad toitained üles, siis sarikalised, kes kobestavad mulda, siis võsa... Kõik rinded peavad ära olema ja alles siis saavad suured puud kasvada."
Aga tänapäeva inimesel pole aega. Kõik on lühiajaline. Ka inimese elu. Siis taotleb inimloom, et resultaat oleks enda silmadele nähtav, mahuks eluea sisse. Miks muidu pidevalt lõppraiekriteeriume allapoole nihutatakse ning uue metsapõlve kasvatamisega on toodud sisse nagu viljakasvatamise loogika. Ning majandusküpsuseks nimetatakse pigem saeketta diameetrist lähtuvat tehnilist vajadust. Eks raha ning maksimaalne tulutaotlus ka muidugi mõjutajad. Oma töötegemistes olen paarkümmend aastat (ehk eesti-aeg) alatasa pidanud kuulma, kuidas "mets vaja korda teha", "raiega kiire-kiire", "kohe kukub pikali", "majanduslik küpsus juba üle" ja mida kõike veel. On päevade küsimus, et mets maha raiuda - muidu hakkavat kahju tootma. Olen ikka mainimud, et kui kasvab kuni 100 aastat majandusküpseks, jõuab ka mõne nädala kirvest oodata.

Uugametsa poolt viidatud artiklile vastuseks ka teise poole seisukohad päris mõistlikult lahti seletatud http://www.maaleht.ee/news/mets/metsuud ... d=62161328
Asjalik jutt on ka kommentaarides esimene Vello poolt välja öeldu

Üldiselt eelmise jutuga nõus,ka Vello kommentaar õige aga seoses selle kuivendussüsteemide remondiga tehakse ka nö. kaasaegseid lollusi.Riigimetsad vahelduvad erametsadega,riigiteed erateedega ja nii kui era vastu tuleb lõpeb ka remont.Korralikult puhastatud kraavil on risu ja võsa täis jupp vahel .Ei jookse sealt vesi,ega ole ka siht läbitav.Sama käib teedega.Meil plaanitakse remontida üks paari kilomeetrine läbisõidu tee.Kuna viimane ca 300meetrine lõik läbib erametsa ja -põldu siis sinna tehakse ümberpööramis koht .Huvitav,kes seal hakkab ringi pöörama,et sõita mõnesaja meetri asemel kümme kilomeetrit.Eraomand on püha ka teehooldusel .Höövlitera tõstetakse üles kohe kui riigimaa lõpeb ja lastakse maha siis,kui RMK märk jälle lubab.

Kui tervikust lõigata välja tordilõik, mille nimetus metsamajandus maksimaalse toogi teenistuses, siis jah, pole sellel tükikesel ja kirjeldatud temaatikal häda midagi. Elame ju mõneti "veekogu põhjas", kus aastane sademete hulk ületab väljaauruva ligikaudu 2/3 ajast. Järelikult on kuivendus üks võtmetähtsusega tegevustest. Küsimus on aga pigem terviklikus lähenemises loodusele, kus igal elusorganismil on õigus majandushuvidele vaatamata omale sobivas keskkonnas ellu jääda - olla jätkusuutlik ( või tundub see tänapäeval vaid äärmusliku utoopiana?). Tõepoolest on praeguste RMK kuivenduse suurprojektide lahutamatuks osaks ekspertiis. Kuna tegu on peaasjalikult olemasolevate süsteemide rekonstrueerimisega (siiski mitte 100% nagu artiklis väidetakse), siis ekspertiis ennekõike jälgib seda, et kahju ei tekitataks teadaolevatele loodusväärtustele (haruldased linnud, taimed jt) ning samuti on nt lodu metsakasvukohatüübis olevate ökosüsteemide säilimine prioriteet. Paraku on olemasolev kraavitus juba enamuse lähedusse jäävad lodud muutnud tagasipöördumatult ning kaitstavat väärtust nagu polegi. Seega lepitakse väärtuslike ökosüsteemide kadumisega nagu paratamatusega ning viidatakse lk-all olevatele soodele ja teistele kaitse all olevatele kooslustele nagu sealne mittemajandamine olekski taskaalu hoovaks.
Kui vaadata metsakuivendamise ajalugu, siis eks tõsise matsu loodusväärtustele pani ikkagi see 1960-ndatel alanud looduslikkuse õgvendamine süsteemseks a`la Homo sapiens. Varasemad kuivendused oma enamasti musklirammuga tehtud kraavituste näol olid loodusele sõbralikud just seetõttu, et leiti kõige lihtsam variant vett vähemaks saada ning ei mindud üle mõistlikkuse piiride. Pigem kasutati raiete tegemisel talve, mis metsamajandamiseks igati õigem ju. Teisalt ilmselt hobuste kasutamine ka ei ole võrreldav tänapäevase tehnika kasutamisega.
Kõik on ju siin ilmas valikute küsimus. Kui oleme valinud per 2 tm hektarile suurema toogi tee, siis pole mõtet kaugelt otsida teatud liikide, sh jahiulukite nimistusse kantud liikide nagu metsis ja teder, kadumise põhjuseid. Eks kuivendus on viimase näite puhul vaid üks tahk.

Sooviku, proovi mõne eraomanikuga teha juttu sellest, et oleks tarvis mõni kopikas teehooldusse või kraavide puhastamisse panustada Kui Sind kohe pikalt ei saadeta, siis rahvavaenlaseks saad küll
Olen ühe MPÜ loonud ja tean, kui raske on maaomanikke ühiselt tegutsema saada. Raha ei taha keegi hea meelega välja käia, ennem võib metsas vesi lainetada ja teede kohapeal porimülkad olla. Kurb, aga nii need asjalood on

Eks ta ole nii ja naa jälle. Idee on ju hea ja õilis, aga kurjad keeled räägivad, et reaalsuses pidada tihumeeter ikka loodusväärtustest üle käima. Loomulikul ei ole ma nii naiivne, et arvaks, et maaparandussüsteemide laguneda laskmine kohe meile üliväärtusliku põlismetsa annab. Tõde on jälle kusagil seal vahepeal. Ega tolle Vello kommentaar kah kuld pole - kumab sealtki läbi looduskaitse ja metsamajanduse vastasseisu peapõhjus - professionaalne kretinism. Inimestel, nii metsameestel kui looduskaitsjatel, puudub see Aadu poolt mantrana tsiteeritav loodustunnetus. Ühed ei saa aru, kuidas võib metsa lõikamata jätta ja teised ei oska kaitsta ilma totaalpiiranguteta.

Muide, nii kummaline kui see ka ei tundu, peetakse drenaazhiga liialeminekut üheks praegu Lääne-Euroopat vaevavate üleujutuste peapõhjuseks. Mine võta siis kinni, et kus see tõde on.