Sattusin venelaste ajakirjast lugema Gerhard R. Dammi ettekande kokkuvõtet CIC 2007. a. assambleelt Belgradis. Teemaks trofeejaht, selle minevik, olevik ja tulevik. Paljuski on väljaöeldu teemaks loomulikult pro ja contra jahindus laiemas võtmes, aga mulle tekitas seose justnimelt käesoleva aasta teatud põdramajandamise soovitustega meie koduvabariigis.

Venekeelne kokkuvõte (alates lk 22): http://www.journalhunt.ru/img/file/10_12_oxota.pdf

Ingliskeelne (alguses) ja saksakeelne (lõpus) kokkuvõte: http://www.cic-wildlife.org/index.php?id=288

BM

Eks ta nii kipub olem, et kui võtad kitsama teema (jahindus) või kitsamast osast killu (trofeejaht), siis paraku sisuliselt lähenedes tuleb teemaks varem või hiljem nö "elu maal" ning inimeste tõekspidamised koos vastavate käitumistega.
Asjalik artikkel. Eriti kõnetas mind see moment, et küttides uluki parima produktiivsuse ning hääbumise vahel, oleme käitunud trofeekütina parimal moel. Samuti on ju metsa puhul. Kirves peaks käima vahetult enne seda, kui loodus plaanib metsakoosluse ise seljatada (loe: muuta). Kusjuures siit lähtub koheselt valikraie idee, mida 99% ei taha või ei oska teha. Pole maksimaalse kasumitaotluse puhul rentaabel. Selles kontekstis on ju täiesti arusaamatu, kui metsanduses (ja jahinduses) kehtivad miskid teised kriteeriumid. Pean silmas seda, et eirates looduse toimimist luuakse ebajumalad, milleks on näiteks rahaline küpsus. Summa suurus enamasti tekitatakse mitte kvaliteedi, vaid kvantiteediga. Või siis nö loomakasvatusega nagu farmimajanduse näitel.

Täna jõudsin "Eesti Jahimehe" lugemisega sinnamaani, kus juttu põdramajandamisest ühe ja teise kandi pealt. Ma muidugi ei oska arvata, mida Baddmann täpselt silmas pidas nimetatud seose osas. Artiklist "Põdrapullid. Keda küttida, keda kaitsta" lugesin sellise lõigu:
Küttimisettepaneku lisa 3 viis tabelit osutavad, et vahel kannab medalisarvi juba 4-5 aastaselt kütitud pull, kellele see võib kujuneda justkui karistuseks hea sarvekasvu eest. Samas ei kanna suur osa pulle laiu medalisarvi kunagi, mistõttu 3-5 haruliste hoid tagab neile aastateks ohutu järglaste jätmise. Kui see on paratamatus, mille asurkond on looduslikus valikus omaks võtnud, siis selle vastu sõdida on sama mõttetu kui joosta võidu tuulega. Tuule suund ei sõltu kunagi sellest, mis suunas meie vaatame või vett viskame. Küll aga peaksime ise arvestama tuule suunda. See tähendaks ka trofeenäituste headuse hindamist pigem keskmise taseme kui tipu põhjal."
Tsitaadi viimane lause on huvitav. Kas on see nüüd soov, et selliselt jääksid tugevad tipptrofeed elusate isendite kanda? Või hoopis keskpärasuse taotlus. Võrdlesin seda spordiüritusega: pole tegemist tippspordiüritusega, vaid rahvaspordiga.
Dammi artiklis oli mõte, et kui trofee on kütitud nii nagu mu eelmise postituse kirjelduses, siis on tegemist küti personaalse kvaliteedi näitajaga.

Selles valguses on seda enam naljakas arutelu, mis Feeni lastud 4+5 sarvede teemal oli.

Mulle tundub, et tolle Aadu viidatud lõiguga on tahetud öelda seda, et 3-5 haruliste sarvedega pullide kaitsmisel lootuses, et neist kõigist millalgi medaliloomad kasvavad, puudub mõte. Viimane lause tähendab äkki seda, et populatsiooni taset näitab tema keskmine - et kui need "mõttetud" 3-5 harulised ikkagi medaleid toovad, siis meil on asurkond väga heas seisus. Ja üksikud "kollid" ei puutugi asjasse. Vist. Ja siis ma tahaks uskuda, et kogu tolle artikli mõte oli, et ainult sarvede järgi pulli kvaliteeti/perspektiivsust hinnata on lootusetu - tuleks hinnata nö kogu komplekti.