Siia sobiks mingist "TeeMetsa" 2/2012 (ja veel Eesti loetuim metsaleht ) Taavi Ehrpaisi repliik teemal "mida sa näed" ehk ennustus metsandussektorile aastaks 2020:
"Jahipidamisse on kaasatud palju rohkem maaomanikke, kui täna. Jahindusega on seotud 5% elanikest, mitte 1%. Jahipidamine on muutunud ühiskonna silmis palju sallitumaks tegevuseks, kui see on täna."
Niisiis. Kõigepealt tuleb kõik maatasa teha ülla eesmärgi nimel. Siis tõuseb EEML ja co. fööniksina tuha vahelt ning seab meite jahinduse taas austuse sisse.

http://online.le.ee/2012/12/08/43120/
Huvitav, millest võib tulla selline trots jahimeeste vastu? Väheses suhtlemises/oskamatusest suhelda või lihtsalt "ülemõtlemisest"?

Ma nüüd küll ei ütleks, et seal artiklis midagi vaenulikku oli. Kõigil on õigus omale arvamusele ja veendumustele, see lihtsalt üks neist.

Kas sa lugesid selle loo ikka korralikult läbi?

Mind kui artiklis mainitud nooremapoolset naisterahvast, kes käib ajus ja peaks hoopis elu hoidma - artikli autori kohaselt - see mõnevõrra puudutas (mis oligi muidugi eesmärk) ning pani mõtlema, et kahjuks ju autor ei avanud konkreetses artiklis, kas ta ise liha/loomseid tooteid tarbib, kas/kuidas see sobitub tema süsteemi ja arusaamadesse. Mina ei käi küll jahil enda tapakire pärast vaid teistel kaalutlustel (muidugi ei hakka valetama, et kuivõrd mu koertel on olemas nö jahi- või tapakirg, annab see ka mulle teatavad ürgsed tunded, mis ei ole mulle ebameeldivad), ja ka minu arusaama kohaselt on ajast aega ka naised seisnud oma pere kõhtutäite eest. Ka looduses ju ei tehta sellist vahet emas- või isaslooma vahel, ja mina kui omal viisil looduslikkusest lähtuda üritav ei mõista, miks peaks selliselt emas- ning isasloomi eraldi astmele asetama (või üldse inim-looma kuidagi eriliseks tõstma). Minu vanaema, kel oli 5 elusat last, kasvatas ja tappis ise tihtipeale söögiks vajalikud loomad, kuigi ta jahil küll jah meestega koos ei käinud. Ise senimaani ei taha eriti midagi lasta ega tappa (mille suhtes mul on mõnevõrra enesekriitilised mõtted nagunii), aga olen siiski võtnud teatava vastutuse, erinevalt inimmassidest, kes masinlikult tarbivad lihaletist mingit ilma näota ja nimeta toodet. Aga pakun siiski, et artikli autor ilmselt ise ehk siiski loomseid saadusi ei tarbi? Kui ta seda suudab loogiliselt teha, siis minu poolest on tal õigus isegi ennast paremaks pidada - minugi poolest. Küll aga ei lase ma endale öelda, et ma olen tapja (või mingi ebaloomulik elu-mitte-toetaja) ja halb (halvem) inimene neil masinlikel lihaleti-kundedel, kes kunagi mingit vastutust ei võta ning kahvlit suhu või kinga jalga pistes ei mõtle, mis nägu see toode oli, milline oli tema elu, milline viimane hetk - mis vaatega silmas ja viimase häälitsusega ta oma elu jättis.

Tõsi, algust väga ei viitsinud lugeda ja lõppu päris ka mitte, aga ikkagi olen veendumusel, et kui keegid soovivad, et nende maal jahti ei peetaks, olgu siis kama2, mis põhjustel, siis olgu nii. Ma ise mõtlen, et huvitav oleks sellise inimesega vestelda.

Foorumlased teavad enam-vähem, kes ma selline olen - ''metsapoole'' jne ... ja nii edasi.

Näen selles artiklis ja selle autoris sügavamat maailma tunnetust, milleni vaid ulatuvad vähesed ...
Ütlen otse välja, see on praeguses ühiskondlikus süsteemis omane vaid väga vähestele Inimestele. Justnimelt suure algustähega.
Ise arvan, et sellisele tasemele päris veel ulatuma küündinunud pole, sest olen küttina-jahimehena-metsamehena üles kasvanud .. ja elan oma elukest vastavalt sellele haritusele, mis on nii hariduslik, kuid samal ajal ka tunnetuslik.
Vaarisa oli suguvõsa liini pidi kütt ja temale eelkäija olevat olnud ka pärimust pidi. Vanaisa, emapoolset liini pidi ja isa oli samuti kütid.
Looduse austamise sügavamatest taustadest siinjuures rääkima ei kipu, sellest saaks vägagi palju pikema loo, kui antud artiklis materjali avaldatud on.
Leian, et see, mis antud inimest puudutanud on, see jääb siin nimetatud artiklis vaid põgusalt puudutatuks.
See eluline ja filosoofiline külg on hoopis sügavam ja hoopiski mitte ''paduroheline'' ning jahipidamisvaenulik, kui mõned meite hulgast siin foorumis seda välja loevad.

Mis häiris .. see on sõna ''tapakirg'' ning nii mõnigi asi kontektstis, kuid see on siis selline teema, et vastavalt isiklikule rikutusele on nimetatud/lingitud kirjutisest võimalik välja lugeda seda, mis enda sisemust riivab ja vastu kajab.
Artikkel, kui selline võiks olla pikem ja ka avalikustada hoopis laiemalt seda poolt, läbi mille on kasvatud selliste arusaamadeni .. kirglikust kütist kuni sellise inimeseni, kes ollakse hetkel.
Mainitud temaatikas on tunda tugevat tühimikku, mille täitmiseks on vaja kasutada kujutlusvõimet. Olgugi, et see osa on täiest aimatav.
Soovitan antud artikli autorit mitte kritiseerida ..
Tema loodustustunnetuse nüansirikast väljendust on hoopistükkis tarvis lasta läbi enda ja tunnetada ning tunda ...

Ainest mõtisklusteks on .. ja mitte vähe.

Antud artikkel ise ja selle looga välja toodud temaatika kuulub tegelikkuse ''filosoofia puiestee'' valdkonda ja väga hea teema nimetatud valdkonnas.
Sellesse filosoofia valdkonda kuulub ka jäädavalt film Tsernoboli radioaktiivsetest huntidest.

http://www.youtube.com/watch?v=y90pe-cJyFk

See on siinpoolne arusaam asjade ja olude ning elusündmuste kulgemisest siin planeedil, kuid siiski vaid väike osa ...

Viskasin ''tellise vette'', eks näis millised tulevad ringid ......

Jo ma ei ole siis ka veel küps sellist mõttelaadi mõistma! Minu mõtted jooksid üsna sarnaselt Tädimaaliga.Algul mõtlesin ,et vana on vist taimetoitlane,aga kuna tema jutust koorus iva ,et ka puuhalu ahju ajamine on poolenisti patt,siis pole ma enam üldse kindel......,kas ta üldse midagi sööb. Ütlen ausalt ,sundisin ennast seda üllitist otsast lõpuni läbi lugema ja antku mulle laiema silmaringiga inimesed andeks! Minule jäi sellest mehest mingite paranoiade ja üleloomulike jõudude käes vaevlevast taadist ,kelle probleem ei seisne kaugeltki ainult oma maal jahikeelu kehtestamises,vaid saaks ikka naabrid ka punti.Mäng käis ikka üsna selgelt ühte väravasse.No mis jutt: küll tahetakse teda tappa,küll käiakse tema poeskäigu ajal tema maal loomi laskmas,lausa nii ,et kuuli augud väravapostis Annaks jumal,et endal vanadusega sellist "looduse tõlgendamist "peale ei tuleks!

Antke nüüd peksa!

Kakuke, minu küsimus ei olnud suunatud mitte sulle, vaid teema algatajale. Sa jõudsid lihtsalt minust kiiremini postitada. Igal meist on oma elufilosoofia ja selle pärast kedagi hukka mõistma ma küll ei kipu.
Ma ise palun alati andeks, kui kelleltki elu võtan ja arvaku teised siis sellest mida tahavad.

pendel on selle taadi puhul läinud teise äärmusesse. jahimehest on saanud puukallistaja.
pole paha, saab ja võib ka nii. respekt.
ent sest artiklist kumas vastu, et kuigi omaaegne teadlane, on siiski tegemist külakogukonnas mitte just väga lugupeetud isikuga (ühiskondlik inspektor).

lisaks oleks see kirjatükk vajanud tugevat toimetajakätt. eks hüplikust mõttearendustest paistab välja kirjutaja meeleseisund...
sarnases võtmes võiks nii mõnigi jahimees kirjutada elu võtmise protsessi tekkivast sügavamast tunnetuslikust seosest võtja ja andja vahel.

Ärge must valesti aru saage. Ma ei mõista kedagi hukka, igaühel omad tõekspidamised ja saan tema mõttelaadist täiesti aru. Ainult mind häiris selle loo juures just see loodud kuvand, nagu oleksid jahimehed mingid tondid, kes iga hinna eest tahavad tema maja taga loomi küttida ja on ohtlikud ka veel pealegi. Siit kajab nagu oleks tal kohalike jahimeeste vastu mingi vimm.

Pole ju vimma- kirjutab neutraalses toonis, siiralt ja konkreetselt. Väga huvitav kirjatükk...avastasin ka sarnasusi... lindusid vaatan pilguga, "kas on paraja maa peal", samas tapakirge ei ole...vist ei ole... ju siis pole, kui pärast päästiku tõmbamist hoopis kahju hakkab, või äkki enne kahju hakkamist siiski on Kui ajas tagasi vaadata, siis püssiga käin metsas võibolla 500% harvemini, kui varem... ju siis muutused toimuvad... ja kirglikuks jahimeheks ma end enam pidada ei saa. On ka küsimus- kui inimene elas küttimisest kümneid tuhandeid aastaid, ja eksisteerib suuresti tänu sellele, siis mis aastal toimus murdepunkt, pärast mida küttimine on pahe ja kütil on väärastunud mõttelaad?

Ehk peaks esialgu mõtlema selle üle, mis meid häirib selliste intiimsete mõtete avalikustamise puhul? Äkki me ei kuule enam, ehkki omaarust kuulame pingsalt. Või äkki ei taha me seetõttu enam kuulda, et siis peaksime oma harjumuspärast muutma hakkama. Et kellelgi poleks õigust "mulle ütlema tulla"...
Fred Jüssi on öelnud, et ta on olnud küll jahimees, kuid "kasvas sellest lihtsalt välja."
Samal teemal mõtlemiseks kaasmaalase loomingust:
http://www.youtube.com/watch?v=B8qg_0P9L6c
Samuti sobib suurepäraselt "Vanamees ja põder" koos Grünbergi müstilise muusikaga.

Vähe imelik kirjatük, ei suutnud isegi pooltki sellest läbi lugeda.Arusadavalt on tal kohalikega mingi kana kitkuda kui juba seinu agustatakse.Seda et maas pesitsevad linnud ja jänesed on tal ära kadunud ei saa kinlasti üleküttimise kaela ajada ja et sead lasevad ümber maja traavi ja kartulasse ei lähe , kuulub pigem ulmekirjandusse.Meilgi on olnud inimesi kes keelavad oma maal jahipidamist,mis on kindlasti maaomaniku õigus.

Ehk ongi selles põhjus, miks näed teemat nii selgepiirilise ja kindlana.