Kuressaare jahimajandit pole
Viio Aitsam, Metsaleht, Maaleht
17. detsember 2012 12:40
RMK jahindusjuht selgitab Metsalehe soovil üht eelmise lehe RMK-kirjutise veebikommentaari.
Kommenteerija, kes kasutab varjunime “Tahaks teada”, kirjutab: RMK Kuressaare jahimajand kuulutati reservjahimaaks. Kuidas sellest aru saada? Kellele on see reserveeritud, jaht käib seal pidevalt. Kes on seal vastutav isik, kes saab turistide raha, kes saab liha müügist raha? Miks hirvepullidel raiutakse ainult pead koos sarvedega maha ja muu jäetakse vedelema? Kui suur on seal laskelimiit? Kui palju RMK sellest majandustegevusest kasu saab?
Ei korralda turismijahti
“Juriidiliselt pole olemas Kuressaare jahimajandit, vaid on Kuressaare jahipiirkond, mille kasutusõiguse luba on väljastatud RMK-le,” selgitab RMK jahindusosakonna peaspetsialist Kalev Männiste. “Selle jahipiirkonna on RMK jaganud kolmeks jahialaks, millest enampakkumisel on jahiload müüdud kahe osas (Abruka, Viidu).
Kolmas, Mändjala jahiala, on jäetud RMK kasutusse, kus RMK korraldab ise ulukite arvukuse reguleerimist jahipiirkonna kasutusõiguse loaga kehtestatud nõuete täitmiseks.”
Männiste lisab, et RMK kasutuses olevate jahipiirkondade majandamise eest vastutab jahindusosakond, mida juhib tema ise. RMK ei korralda ühelgi jahialal nn turistide jahti. Kõik RMK eestvõttel arvukuse reguleerimiseks kütitud ulukid realiseeritakse vastavalt RMK jahindusosakonna käskkirjale nr 1-5/246 (24.08.2011; jahilubade hinnad ja kütitud ulukite realiseerimise kord, samuti kord, kuidas piirkonna eramaaomanikud jahti saavad pidada).
Kuressaare jahipiirkonna praeguse jahindusaasta küttimismahud on kehtestatud keskkonnaameti Hiiu–Lääne–Saare regiooni korraldusega 18.06.2012 nr HLS 1-15/12/268, mis on leitav internetist nagu ka RMK majandustulemusi (sh jahindusosakonna tulud-kulud) kajastav info.
Peata hirvepulli juhtum
Kuressaare jahipiirkonna alalt leitud peata hirvepulli juhtumit selgitab keskkonnainspektsioon.
“Keskkonnainspektsioon alustas hirve küttimisega seoses menetluse, mis on praegu veel pooleli. Kes, kuidas ja mis asjaoludel hirve küttis, ei ole praeguseks selgunud,” seisab inspektsiooni avalike suhete nõuniku Leili Tuule saadetud kirjas.
Samas on märgitud, et olemasoleva info põhjal võib siiski öelda, et sarvede ehk trofee pärast ei ole hirve kütitud.
“Menetluse ütluste järgi leiti hirv surnuna, ja kuna liha ei olnud enam kõlblik, võeti sarved trofeena vääristamiseks kaasa,” seisab kirjas. “Kas hirve metsa jätmine oli õigustatud, on iseküsimus, mis kaldub juba jahieetika valda. Samas on esitatud argumendid, mis korjuse väljavedamist takistasid – eeskätt keerulised maastikutingimused.”