Pean vist kolm korda üle vasaku õla sülitama, aga kosuvad kenasti ja tõbiseid pole täheldatud. Samas sügisel oli ida pool ikka mingi puhang korraks.

Panen siia ka väheke värskemat verd.
See hooaeg on üldse koerte jaoks olnud ütlemata hea. Sain oma pikakarvaliste koeralaadsetega nii mõnedki korrad verejälge teha, põtru ajada, lisaks ise oma esimese põdra lastud ja selles aastanumbris siis juba kolm seajahti ka maha peetud.
Aga teemast siis.
Laupäeval olin oma karvikutega jahis, kus kindla peale oli sisse piiratud seakari. Teada oli, et sead läksid paar päeva tagasi suht väiksesse tukka sisse ja välja pole läinud. Läksime siis söödalt peale - mina oma karvikutega, lisaks norrakas ja hiljem lisandus veel foks. Ei läinud väga pikalt, kui nägin, kuidas koerad eest võtsid sirgelt jälje, põrutasid sellega peaaegu et kütiliini, siis ots ringi, minust eemalt mööda ja teise metsa otsa. Noorem koer hakkas poolel teel haukuma ka, siis käisid juba paugud. Noorem põrutas kütiliini välja ja jäi sinna lastud sea juurde paigale. Vana koer (9,5-aastane) jäi lumes jänni ja kutsusin endaga ära. Laskjatelt tuli infoks, et üks siga maas, kaks läksid verega, kari läks ka minema. Põrutasime siis kiirelt jälgedele. Noor norraka kutsikas koos foksiga ühele verejäljele, mina oma karvikutega teisele. Astusime muudkui edasi, meie siga oli üsna reipalt sammunud. Vana taks võttis mingiks ajaks karja jälje ja kadus sellega, noorem läks meie ees verisele järgi. Ühel hetkel avastasime, et teine rada läks omadega sassi ja teised tulid ka meie juurde. Minu vana pikakarvaline ees, nooremad riburadapidi järgi, kui meist ca 100m eespool hakkas vana haukuma. Selge - siga leitud. Teine taks võttis ka ligi ja panid kahekesi sea seisma. Proovisin ligi hiilida, see sunnik üritas noorele ajumehele kallale tulla ja panin minekut, koerad sabas. Meie jälle järele, ühel hetkel tundsin, et ise enam ei suuda - lumi poolde reide, jaks sai otsa. Kamandasin teised koeramehed koertele järgi, ise sättisin ennast sihile ette, nägin gepsust, et taksid hoiavad siga 80m sihist eemal paigal. Ei läinudki kaua, siga hakkas tagasi sihile keerama ja lasti teise koeramehe poolt ära.

Siis vedasime selle sea metsast 300m välja ja uuesti teise verejälje peale. Jälle mindi kambakesi otsima, minu karvased, norrakas ja foks. 600m vantsisime jälje peale, siis mööda jälge üle suure kraavi ja suurema metsa alla. Ühe koha peal oli siga korraks maas olnud, seal tekkis hirmus segadus, kõik otsisid rada. Jäin veidi eemale ja järsku nägin gepsust, kuidas mu vana taks tegi paar tiiru ümber selle segapudru ja hakkas hoopis teisele poole astuma. Hetk hiljem pistis kisama. Selge, siga sealsamas. Proovisin ligi hiilida, jälle ei õnnestunud, siga sai pakku. Koerad kisaga järel, mehed ka, nii kuis keegi jaksas. Ise jäin paigale ja jälgisin, kuhusuunda hoiavad. 600m pärast ületasid sihi, siis võttis sealt teine mees koertele järgimineku üle. Kobistasime ennast metsast välja (üle 1 km oli autoni ), samal ajal pandi kiirelt kütiliin ümber. Teine mees jõudis koertega otsapidi peaaegu tee peale välja ja otsustasime, et võtame taksid maha. Need ei jõudnud enam kõndidagi. Siis toodi kohaliku mehe puhanud laika, samal ajal mängiti kiirelt kütiliin ümber ja umbes 5 minutiga oli siga kütiliinis. Lõpp hea, kõik hea. Taksidel 12 km jahipäev, ise täiesti surmväsinud lumes sumpamisest ja mehed kõik rõõmsad ja rahul.

Tore kuulda,et mõnda fokstrjerit ka jahil kasutatakse .Meie seltsis kasvab ka üks selline lõbus sell.

Jah, eks ta ongi lõbus sell

Kolm põlve jahimehi.

Kus sa nii palju lund veel oled leidnud?

Eelmisel laupäeval meil oli (Lääne-Virumaal).

Tore pilt, aga kui norida, siis kuuseoks võiks õigetpidi olla

Kui piltide panemiseks läks.

Kui juba siis juba

Minu esimene sellise riistapuuga. Ma vist mingi ligi kuu aega küll käisin iga jumalama õhtu väljas passimas, enne kui viimasel õhtul kätte sain.
Asja tegi minu jaoks keeruliseks see, et max laskedistants on 10m ja kui oled loomale nii lähedal, siis selle maa pealt pead suutma vibu nii vinna tõmmata, et loom seda ära ei näe. Koroona tõttu ei saanud õiget seadeldist kätte, kuhu nöör sisse käib ja ise aretasin selleks veel vibu külge pudeli.
Samas, mida raskemini tuleb, seda magusam see on.

Äge, palju õnne! Tore, et eri jahipidamisviise harrastades uusi emotsioone saab.

Kui kaua vibu vinnas hoida suudab ilma et käed värisema hakkavad ja sihtimine kuradile lendab?

Minul on see suht koht minut.