Ma ei tea kui mitmendat korda ma loen, et "aku sai tühjaks" ja ei leia koera üles!
Koera harjutate GPS-ga ära, aga akud lasete "hapuks minna"!

Mis see targutamine siin siis annab?

Ma ise ka hurjutasin omanikuga,et parimal koeral oli kõige nõrgem kaelus.Narva kanti müünud 4 koera ja ainult üks on alles.Seegi tänu sellele,et on alles kutsikas.Ja kadunuks on jäänud just emased koerad.
Vigased gepsud tuleks üldse varuosadeks anda.

No on sellised koerad täitsa olemas kes virutavad sea või põdraga kasvõi terve päeva.Ei saa seda kuidagi õpetada.Selliseid on ikka väga palju kes enne ei lõpeta kui loom maas või ise väsimusest külili.Üks asi on kindel,et lõpuks nad kaduma saavad ka.Ei tea sellist retsepti mis aitaks.
Üritan enda omi vähem treenida.Visadus on kahe otsaga asi.Ja kasutan visat koera üksi,mitte paaris.Põrgukütid tahavad ju,et koer pikalt ajaks.

Loomulikult on tõud mis magavadki põdra juures.Aga esimese asjana peaks kutsikavõtja ikka vähemalt üritamagi õpetada oma otsimist,mitte kohe gepsu kaela siduma ja ise koera otsima hakkama. Visadus on hea aga,kui see visadus aitab koera ära kaotada siis ei ole.Ega GPS-id vms. ei kao enam kuhugi aga arvestama peab,et iga kord kui koer peremeest näeb või tunnetab tema kohalolu saab ta innustust juurde.Sedasi need pikalt ajamised külge jäävadki.Kohe kui loom(tihti vale) üle kütiliini läheb hakatakse ette kihutama,koer sõna ei kuula ja kätte ei anna jne.,jne.,kuni peni ongi väsimusest külili ja päev õhtal.Järgmine kord ta juba teab,et tulebki pikalt ajada,peremees on nii kui nii lähedal.

Olge nüüd normaalsed inimesed ja tehke kasvõi uus alateema. Inimesel koer kadunud ja mure suur ja see tagantjärgi targutamine kasuks ei tule.

Kogu see lugu pole tegelikult nii mustvalge ühtigi. Ma ise ka võtsin koera, kui polnud veel endal olemas gps´i ja käiski tagasi mööda oma jälge. Ühest küljest oli see mugav, et alati said ta kätte sealt, kust viimati teda nägid. Teisalt oli see jama, kui katkestas ajamise ja keeras otsa ringi, et tulla tagasi. Läks elu edasi, kasvas koer, kasvas visadus ja nüüd on olukord nii kaugel (sageli), et ajab sinna maani, kus jõud raugeb. Ja nii ongi. Täna ostsin ka gepsule uue rihma, kuna paar jahti on küüsi näritud (kuna vana rihm andis otsad), et kas lähen koju koos koeraga jahist või ei.

Mul oli koer 4 kuud vana kui juba gepsu ostsin vaatamata sellele,et öeldi,et mis sita peale raha kulutad vaata parem kas üldse hakkab tööle,et raha ta peale raiskad.

Minu eesmärk on sõber õhtul koju tagasi tuua. Nagu elu näitab on metsad ja teed täis "üllatusi".

Sa Andrus ikka ostsid gepsu juba siis ,kui Puugi alles koera paaritas!

Siis ma ostsin Puugile lilli ja sokolaadi.

´
Puht uudishimust küsin, kuda sa koerale visadust õpetad?
Kui mu praegune alustas koos oma isaga, oli otsingu ring ca.800m. Üks koer ühel pool mind, teine teisel pool, ehk koerte omavaheline distants ulatus ca. 1,5 km. Algul käisid ka teineteisel abiks. Siis aga enam abiks ei läinud. Nüüd kui isa parematel jahimaadel, on kogu töö drastiliselt muutunud- koer hakkas mõtlema ja järeldusi tegema. Näiteks hiljuti tõi kütiliinile põdra, see jäeti loomulikult laskmata. Koer jälitas teda veel ca. 500m ja tuli ära. Järgmine nädalavahetus oli põtru rohkem, see koer aga vaid korra haugatas, ajas 100m ja jätkas sigade otsimist ajal, kui jahis osalenud noor koer ajas seda põtra mitu kilomeetrit.
Tuli meelde praeguse koera "töö" aedikus . Esimene kord jäi 1 min. puudu diplomist. Teine kord ainult 1 minut töötas, peale seda enam otsingusse ei läinud üldse. Sest mitte vilets koer, vaid lihtsalt sai aru, et aedikus on kodusiga kellega peab sõber olema. Samas haavatud looma, kährat või silmaga nähtavat nugist haukudes- võid lähimas restoranis pidu maha pidada ja ikka haukuvale koerale järgi tulla.
Nii et visadusel ja visadusel on suur vahe- mis mõte on jälitada ulukit, keda peatada nagunii ei suuda? Kas see on nüüd hea või paha- on tõesti kahe otsaga asi.

Andrus ostis ikka suvel gepsu.Ma ei lase ilma kaeluseta enam kodus ka koera jooksma.Ükski ahv ei saa koera salaja maha lüüa ja valetada,et koer tema kassi rädus.Kõik käigud toast näha,istun ja vaatan.Igasugused kaevud ja muud ohtlikud urkad ka olemas.
Kellegil olla hiljuti koer labidagagi maha löödud ja vabandus oli,et koer olla lammastele midagi teinud. Sitased lambad on koeraga võrreldes väga odavad.
See geps välistab sellised jamad,sest kõik rajad jäävad peale.
Mul sõbrast koerakasvataja üritab pidevalt targutada,aga ise kasvatab kordades pisemaid koeri.

Kakukese KARU on ehe näide,et koeral ja koeral on väga suur vahe!

Mäletan mina aegu kui koerad jõudsid koju jahipäevale järgneval hommikul. Ei tea keegi, kus maale nad selle põdraga läksid, aga koju oskasid nad alati tulla!
Kummaline, et siis oli palju rohkem hunte kui praegu, aga hundid koeri ei puutunud.

Tegelikult on see jahikoerte suur arvukus ja kasvanud erakordne visadus üsna tõsine probleem. Soomes korraldati detsembris vastav küsitlus, mille põhjal siis, Metsähallitus ja ammattikorkeakoulu Centria teevad koos uurimustöö, et kas ja kuidas avaldab see mõju põtrade asurkonnale.
Põhiline probleem on see, et aretuse tulemusena on jahikoerad jahikäigus kaotanud kiindumuse peremehe vastu, neil ei ole enam ühendusepidamise tahet, vaid erakordse visadusega töötavad ainult ulukile ja ei ole seega enam juhitavad. Sellised ajud kestavad kümneid kilomeetreid ja ulatuvad võõrale jahimaale. Probleem seda suurem kui selliseid koeri on ajus korraga mitu.