Meil vist ei leidu selliseid kasvatajaid kes koera ülesse kasvatavad teevad eelkoolitused ja siis koera maha müüvad. Juhul kui keegi peakski nii tegema siis on koera hind astronoomiline vist. tegeleda ühe kahe koeraga terve aasta eesmärgiks hiljem maha müüa, see eeldab et terve selle aastase töö maksab hilisem koeraostja kinni. Igaüks võib nüüd mõelda mis hinda TEMA selle eest küsiks. Ma isiklikult küsiks vähemalt 25 000 EEK
( 1000 Koerakulu+1000 oma tasu kuu eest) + kutsika maksumus ja registreerimiskulud. Seega lõpphind kujuneks sinna 30.... 35 000 kanti ning sellel juhul on veel arvestamata risk et koer ei hakkagi korralikult tööle ja mingit kasu ma sellest projektist ei saa ( See on veel hobi korras tegelemine, kui ma veel tahaks sellest tegevusest endale ja perele leiva lauapeale saada siis võib igaüks ise numbrit ette kujutada)

Miks mõned paberitega koerad ei tee tööd?? Minu arust on põhjus lihtne, ka nende vanemad ei tee tööd, kas nad üldse on jooksuaiast metsa saanud???
Kui on tegemist koertekombinaadiga, siis ma kardan et puhtfüüsiliselt ei jõuta kõigi koertega piisavalt metsas käija. estlesin kunagi ühe laikakasvatajaga, näitas uhkusega ühte noort laikat et kui katsed saab tehtud siis ostetakse ulmelise hinnaga ära, küsisin et kas koer on juba metsas end õigustanud, kas juba teeb tööd ka? vastuseks tuli et ega ma temaga metsa pole jõudnud, isegi niisama pole metsas käinud ammuks veel jahis . huvitav kuidas ta küll katsed ära teeb kui ta siga näeb elus esimest korda??

Ja siis lähebgi mittemidagi aimav jahimees ja ostab kuulsate vanemate järglase omale jahikoeraks ning kuna vanemad ei ole metsas töötanud ja äkki ka nende vanemad, siis võibgi juhtuda et ka see kutsu ei kipu metsas korralikku tööd tegema.

Aga mis puutub nn. krantsidesse siis ei müüa sellist koera et äkki ta hakkab tööle, nende esivanemad on töökoerad ja seega on ka kutsikas suure tõenäosusega tööloom.

Jahimehe jutus on iva sees ,aga asi peaks pisut teisiti käima.Nimelt kutsikat ostes tehakse leping ,kus minumeelest oli ka punkt ,kui omanik mingit puudust /tervise viga ostja eest varjab on ostjal õigus .....plaa-plaa. Seega kui ostan JAHIkoera ja ta selleks ei osutu,siis peaks nagu õigus ostjal pool,või kogu raha tagasi saada olema võimalik.Kui veel eriti ulmeliseks minna siis peaks müüa veel "lontruse"kasvatuskulud peale maksma Kujutan ette,kui põlema sellise jutu peale lugupeetud koerakasvatajad/aretajad lähevad
Kivi kotti!

aga kui uus koeraomanik ei tegele koera õpetamisega piisavalt, läheb sügisel esimest korda koeraga metsa ühisjahti ja siis koer ei toogi põtra seljas kohale, kas siis ka raha tagasi

Päris karm leping , sellise lepingu puhul peaks koer küll 30000.- maksma, et kompenseerida tagasi tulevad koerad ja nende edasine saatus, kes aga oleks jahimeestest seda summat nõus maksma ja kui pikk peaks olema katseaeg ? Või siis ostab jahimees koera nt. 3000.- krooniga ja kas oleks ta siis nõus tema tööle hakkamisel maksma veel näiteks 5000.- EEK.
Kui selliselt asja vaadata siis oleks ka koerakasvataja huvitatud, et tema sugukoerad oleks ka maksimaalselt jahikoerad.
Hilisema katse saaks teha näiteks seaaias, kõigi poolte juuresolekul ja kui koer ajab siga siis "köhi pappi" jahimees !!

Räägin loo kuidas meie pundis mees omale laika tõi.Käis kuskil Valga kandis külalisjahil ja nägi mis tööd koerad metsas tegid.Soovis omalegi sellist ja keegi meestest oli nõus müüma noore norraka.Oli pesakonnast üks järel kes koos emaga juba metsas töötas.Aastane kutsikas.Müüs tavalise hinnaga 6tonni ja ütles nii, et kui metsas koer tööle ei hakka,maksab raha tagasi.Koer on korralik ja ostja rahul, paberid muidugi ka olemas ja näitusel hindas Mae väga heaga, mitte tsempjon ega medalikoer.Ei taha ütelda, et kõik nii teeksid aga ka ausaid mehi leidub, kes oma krantsi kalli raha eest kaela ei määri.Muide, sama mees sai enne seda koera kaks korda laikaga mööda pükse, kuigi koeramees olnud peale 30 aasta.

Üks koerakasvatajate arvamus ka siia
tsitaat:

Tõutunnistus ehk sugupuu (pedigree ingl.k.) on Kennelliidu poolt välja antud dokument, mis tõestab tõukoera põlvnemist konkreetsetest esivanematest, kinnitab vanematele omistatud tiitlite, töökatsete õigsust, näitab ära kasvataja andmed, ning tõestab, et koer on sündinud sellel päeval ja sellel aastal.

Tõupaber ei ole lihtsalt paber, millega keegi eputaks ja, mis halvendaks koera tööomadusi (nagu ohtrad postitused väidavad). Samamoodi võiks öelda kellegile, et : oled ikka snoob küll - sul on Eesti Vabariigi pass. Või, et tööandja ütleb, et: mida sa eputad oma Tartu Ülikooli diplomiga, ilma diplomita töötajad on palju tervemad ja toredamad. Minu mõistus ei võta, kuidas saab paber olla uhkustamiseks - paber ikka inimeste ühiskonnas millegi tõestamiseks.

Kui kaks head tõutunnistusega laikat annavad järglasi, kellele pabereid ei vormistata, kuid kellest juhuslikult saavad head töötavad jahikoerad.
Häid töötavaid laikasid võiks omakorda paaritada, et saada uusi häid töötavaid laikasid, kes oleksid ikka laikad (mõeldud teatud tüüpi jahiks, ja olema teatud tüüpi füüsiliste eeldustega). Aga nüüd on see selle liini jaoks surnud lõpp, sest nendel teise põlvkonna koertel pole dokumente. Keegi ei tõesta ära, et nad on endiselt laikad. Ja miks ma peaks kellegi suusõnalist kinnitust uskuma, et nad on just koerte X ja Y järglased?
Ja sedamoodi on registreeritud tõukoerte hulgas ära nullitud kindlasti mitmeid häid tööliine.

Kuna paljud head asjad on nähtavad alles aastate pärast, siis on ju hea teada, kes on tubli jahikoera taga (ja võib-olla paaritust korrata). Kui paberiteta koera on näiteks antud uutele omanikele edasi mitu korda, siis on teadmised tema vanemate kohta ju kadunud.
tsitaadi lõpp

praktikas tundub tõuaretus seisnevat selles, et kennelites paaritatakse kõiki tõupaberitega koeri, et rahamasin seisma ei jääks, mitte ei aretata JAHIkoeri, s.t. et jahiinstinktita koeri ei praagita aretusest välja (kes see ikka seda oksa saeb millel istub) ja seetõttu ongi tõukoerte hulgas väga palju viletsaid jahikoeri. Jahimees reeglina aga ei ole koerakasvataja, ta ei tegele oma koerte paaritamise ja kutsikate äriga.

Mina küll ei tahaks uskuda, et kõik jahimehed on lollid vatjopkas mehed, kes üksteist viinaaurusena esimesel krõbinal sea pähe maha lasevad Äkki siis ikka ei paneks kõiki koerakasvatajaid ühte patta, et tehased ja tootmine, ainult raha pärast... On ka täiesti normaalseid, nii näitustel kui ka jahikatsetel käivaid kasvatajaid, kes ei tee seda ainult raha pärast, nagu on ka täiesti normaalseid, kaineid ja haritud jahimehi, kes ei käi jahil ainult sellepärast, et kange verehimu ja suur soov kedagi maha kõmmutada
Loomulikult on olemas jahitõugu koerte nn aretajaid, kes ainult näitustel käivad, ja siis veel väidavad, et ega instinktid kuhugile ei kao, isegi kui koer jahil ei käi ja testida pole noid ka vaja. See on üks äärmus. Teine äärmus on jahimees, kes kunagi jälle oma koeraga isegi mitte kohalikule näitusele Mae silma alla ei lähe, ja siis teeb koerale pesakonna, teadmata, kas koera välimik standardile vastab. Standardid on siiski kirja pandud silmas pidades omadusi, mis võimaldaksid koerale võimalikult pingutusevaba ja kiire tõualase töötamise, ja ka selle, et koer aastaid aktiivses jahikasutuses vastu peaks.
Jahitõuge peaks ideaalis aretama nii, et need pooled oleks tasakaalus - käidaks näitusel, saadaks kinnitust, et koer on tõuline, heade eeldustega teha kaua ja efektiivselt oma tööd, ning tehakse ka jahikatseid, saamaks kinnitust, et koeral jahialaselt head eeldused.
Välismaal on vägagi levinud eelmainitud viis, et müüakse juba koolitatud, töötav koer, või siis viiakse oma hangitud koer tükiks ajaks asjatundja poole treeningusse, millele järgnevad testid. Probleem äkki selles, et meie jahimehed on harjunud asju odavalt saama?
Ilmselt on jahimeeste seas palju neid, kes ostavad külmkapi või auto ilma mingisuguste paberiteta, garantiideta, firma-tehasetähisteta. Peaasi, et odav on
Mina saan aru küll, et jama lugu on, kui ostad töökoera pähe koera, kes hiljem mingeidki töökavatsusi ei näita - risk on alati, aga seda riski saab eelpool mainitud harmoonilise aretamisega vähendada. Iseasi on kurtmine, et kui kallid on jahitõugu koerad (sest andke andeks, ilma paberiteta koer ju ei ole tõukoer, vaid lihtsalt toda tõugu meenutav koer), kuipalju siis muu jahivarustus maksab, kui elava olendi, jahipartneri peale ei saa 5-6 tuhat kulutada, et oleks väiksem risk, et sõber-kaaslane mingi jubeda päriliku haiguse kätte jääb?
Soomes ja muudes põhjamaades ei ole minuarust küll võimalust, et tõestamata põlvnemisega koeraga jahile või jahitestidele minna saab, ei usu, et meilgi see asi teie soovitud suuna muutuks, pigem lähevad ettekirjutused-seadused ikka karmimaks ja paraku kallimaid harrastusi saavad endale lubada ka inimesed, kel nonde jaoks raha on.

Jahikatse on üks asi ja jaht teine..., aga olgu. Mida teeb normaalne kasvataja oma väga kalli tõukoeraga, kes jahikatset ära ei tee või teeb selle vaevu-vaevu mitmendal katsel? Hävitab ära, kuna aretuseks ei sobi ja jahiks ammugi ning kõigil tuttavatel on niikuinii diivanikoerad juba olemas?
EI USU, ikka läheb paarituseks.

Oma kogemusest võin öelda ,et seal Ken.liidus kirjutatakse paberile täpselt seda mida mees parasjagu ette ütleb.Ei ole mingit garantiid,et paaritus on toimuńud just selle koeraga mis paberil seisab.Lihtsalt lähedases sugulussidemeis koerad teevad omapead kutsikad valmis ja siis otsitakse fiktiivne teinepool. Olen täiesti kindel ,et nii on tehtud ja tehakse edaspidigi ja võimalik ,et see on ka üks põhjus miks koerast ei tule just seda koera millist paberite järgi võiks eeldada.Selline asi võib juhtuda nii kogematta ,kui ka kasusaamise eesmärgil sihiteadlikult.Käies kutsikaid registreerimas ei tundnud keegi huvi ,millised nad väljanäevad,kui palju mul neid tegelikult on jne.Lihtsalt usuti minu juttu ,kaseeriti raha ja väljastati dokumendid pesakonda nägematta! Millist kindlust selline asi nende dokumentide vastu tekitab
Ps. vähemalt mina pole küll väitnud ,et koera omadusi kuidagi head paberid pärsivad,mina väitsin ,et ükski kuitahes kõva paber ei tee veel koerast KOERA!
Kivi kotti!

Vaevalt siin kutsikast piisab. Kui omale ostsin, siis jahimehest kasvataja ütles, et mõtles ka Kallavuse koeraga paaritada, aga oleks nii kalliks läinud ja otsis viletsama sugupuuga peni (sel oli vist vanavanemate seas keegi paberiteta ), sest ta kasvatab jahikoeri.

Oeh, no siis on arusaadav, miks inimesed jahimehi lollideks vatjopkadega meesteks peavad, nad lihtsalt ei suuda uskuda, et neil õigus ei ole, või vähemasti, et kõik ei ole must-valge alati.
Kui ei ole päris kursis, kuidas need paaritused toimuvad diivanikoertel, ei tasuks päris üldistusi teha, osadel tõugudel on paarituseks vajalik tõuühingu (mitte Kennelliidu) heakskiit, vaadatakse üle, kas koerte tüübid sobivad, kõik terviseuuringud ja muud nõutavad asjad korras, antakse välja vastav kirjalik luba, ja tuleb peale kõige muu paarituse juurde inimene tõuühingust, kel oma huvi asjas puudub, kontrollima, et vastav paaritus toimub just nii, nagu paberitel kirjas on. Loomulikult on ka igasugu vassimisi, aga see ei tohiks anda mõistusega inimesel veel põhjust absoluutseid üldistusi teha.
Selles, et jahitõugu koer üldse tõuomaseid instinkte ei oma, ja tööle ei hakka, on ikka rohkem süüdi just see, et aretuses on eraldi liinid, näituseliin ja tööliin, kui aga tegelikkuses peaks olema need ühendatud. Olen ise muide palju kuulnud, et inimesed, kes ise jahil ei käi, vinguvad nonde jahikatsete üle ja ka on rangelt arvamusel, et instinktid ei kao kuhugile, ei lahjene ajaga ega midagi. Samas olen rääkinud jahikoerte aretajatega Rootsist, kes on jahikoeri aretanud 20 aastat, koertel tehakse alati nii näituselkäigud kui ka ülirasked jahitestid, kusjuures need jahitestid läbinud koerad tõesti on ka pea alati väga head töötavad jahikoerad, ja neil on tõesti endal kogemusi, et kui põlvkondi koerad jahitreeninguid ei tee ja jahil ei käi, siis toimub tagasiminek selles vallas.
Ütlen ausalt, ei ole kursis eesti jahikatsetega, kuid minu arusaamise järgi on need mõnevõrra lihtsustatud ja lihtsamad, kui näiteks põhjamaades, kus jahikatseteks valmistatakse koeri üsna põhjalikult ja aeganõudvalt ette, ja kuna jahikatsed on vahel raskemad, jaburamad mõnede meelest, kui päris jahiolukord, siis annab see siiski üsna hea ülevaate koera eeldustest ja instinktidest, on ka öeldud - hea katsekoeraga saab ka väga edukalt ja mugavalt jahil käia, samas kui hea jahikoeraga testides ei pruugi midgi olla teha.

Tädimaali ,enne kui kedagi vatijopes tohmaniks hakata sõimama ,võiksid end siiski jahikoerte värgiga kurssi viia ! Väidad ju ise näiteks,et ei tea jahikoerte eesti katsetustest midagi ,aga võrrelda oskad küll! Tekkib küsimus ,kuidas siis saab võrrelda,kui ühest võrreldavast poolest midagi ei tea. See kuidas asi seal nende tõeliselt kalliste lemmikute juures käib on ise teema ,meil siin ikka südamelähedane teema -jahikoerad.Kui keegi siin diivani koeri mainib ,siis peetakse ikkagi silmas koeri ,kes küll tõu poolest jahikoer ,kuid tegelikuses seda mitte pole!
Vabandan,et julgesin oma arvamust ja otsest kogemust siin vahendada! Päris kindlasti on suurem osa koerakasvatajad ausad inimesed ja ajavad oma äri ausalt ,aga midagi pole teha ,nii mõnestki kohast see vanker ikka logiseb küll,pean silmas just jahikoertega seonduvat!
Paremat. ahto.

tegelt need eritrennid ongi üks vastuhakkav asi, aga iseenesest pole selline olukord muidugi veel kõikse hullem


ja samas ei vasta ikkagi jahinõuetele - nt hea laika töötab seaga niikaua kui ära lastakse, meil on olnud 18 tunniseid koera kuulamisi, aga samas võib koeral võtta aega sea ülesleidmine aedikus, kui kogu mets on lõhna täis


katsekoera kohta ei oska öelda, aga seda, et hea jahikoer katset ära ei teinud, olen tuttavalt kuulnud küll - pika ootamisega läks koer suures seltskonnas närvi ja siga kah!

Kelle sida jahikoerapassi on vaja ja miks?
Nt. Soomes ei küsita jahis kasutetavalt koiralt mingisugust dokumenti, olgu krants vai toukoer, peaasi ett töötab.