Vabandust, kui ennast ebaselgelt väljendasin Katsusin just ju osutada, et mina katsunud inimesi, kes jahiga kokku ei puutu, harida, et jahimehed ei vasta enam mingile stereotüübile a la harimatu mats vatijopes. Et äkki mõned siin saavad aru, et on liialt teinud üldistusi rahaahnete kasvatajate kohta Aga no kui kohale ei jõua mu vihjed ja kutsed tolerantsemale suhtumisele, kahju. Ei mõelnud midagi halba, ärge solvuge.
Eesti ja mingi muu koha võrdlus ei olnud üldse minu eesmärk.
Idu oli hoopis see, et äkki on olukorras, kus koer katsed ära teinud, aga jahile ikkagi ei kõlba, osaliselt süüdi ka meie liiga lihtsad katsed?
Osade linnukoeratõugude kohta on küll teada, et meie vastavad katsed oluliselt nõrgemad ja kergemad, kui suuremate traditsioonidega maades.
Linnukoerte katsed Soomes-Rootsis nii keerulised ja pikka põhjalikku treenimist nõudvad, et pärast jahileminek ei ole küll mingi probleem.
Olgu, võibolla siis ei nõuta Soomes jahikoeralt dokumenti (selle võiks siiski Soome kennelliidust üle küsida), aga jahikatsetele krantsid ometi ju ei saa sealgi?
Kas ei oleks mõnus selle asemel, et võtta mitu koera üksteise järgi, paberiteta, aga kutsikate tegija ütleb oma ausõna, et vot vanemad olid need ja vanavanemad olid nood, tehtud vot sellised katsed, mis tõestavad, et heade eeldustega koerad, ja muidu kah head jahikoerad kõik - ja siis osa neist jääb niisama muidusööjaks, **** ise teab, miks noood jahiks ei kõlba, äkki süüdi keegi kennelliidust - hoopis minna pikaaegse kasvataja juurde, kel kasvõi 20 põlvkonda täpselt dokumenteeritud, paberid kohe näha, alles ka iga üksiku sugupuus oleva koera jahitestide, iseloomutestide ja terviseuuringute tulemused, kasvõi 50 aastat tagasi? Ja kui eestist sellist kasvatajat ei leia, võib mõnelt naabermaalt otsida. Muu varustuse tellite ka ju vajadusel välismaalt?
Tõupaber üksi töökoera ei tee, küll aga annavad piisava garantii mitme põlvkonna esivanemate dokumenteeritud jahitestide head tulemused, ja ka hea kasvataja poolt tehtud nn lihtsad instinktitestid kutsikatele enne uutele omanikele müümist. Tuleb ju odavam kohe panustada koera sugupuusse ja kogu esivanemate testitud jahiomadustesse (seejuures just dokumenteeritud, mitte ausõnal põhinevad), kui pidada jahiks mittekõlbavat koera muidusööjana 10 või rohkem aastat. Või tuleb kusagilt halastav kuul, kui koer jahiks ei kõlba?

Millegipärast on jäänud selline tunne, et välismaalt (mitte venest) toodud koerte jahiomadused on paremad kui kodumaistel medalikoertel.Kas on väljamaal teist moodi lähenemine jahikatsetele või sugupuu pikema kesdvusega?

Võimalus soetada ilma paberiteta jahikoer, kuid kas sel on mõtet, et hakata ise pabereid ajama. On keegi selle kadalipu läbinud?

peaks teadma, mis põhjustel tal paberied ei ole? kas vanemad on paberitega..jne.

See nn. paberite ajamine on lootusetu üritus. Kenneli ja Jahikoerte tõuühingu poolt asjad nii sätitud, et sina ja kogu lugu. Kui ei usu proovi järgi ja saad
Igastahes edu...

Tänan, asi selge, pole nii palju aega ja milleks raha maha visata, et pärast

Panen siis copy-paste ühe tuttava koerakasvataja kirja mulle, selle teema kohta:

"Kennelliit ei ole teinud paberite ajamist keeruliseks, Eestis on see üks lihtsamaid ja
kiiremaid üldse! Soomes võtab näiteks rohkem aega ja on ka suuremad
nõumised eri tõugudele. Jahikoerte tõuühingul pole ka suurt midagi
tehtud. Erinõuete kehtestamine peab olma täna väga korralikult
põhjendatud, kuidas see käib ja mida nõutakse, peaks olema kuskil ka
EKL kodukal kirjas.
Tõukoer saab paberid väga lihtsalt: kasvataja täidab pesakonna
registreerimise avalduse, võtab sinna peale isase omaniku allkirja ja
juurde isase koera dokumentide koopiad (tõutunnistus, näitusehinde
puudumisel veterinaari tõend normaalsete munandite olemasolu kohta),
võtab oma emase tõutunnistuse ja läheb EKL büroosse. Tasu, juhul kui
tõule pole erinõudeid kehtestatud, on 200.-/kutsikas, erinõuete puhul
vastavalt sellele, kuidas antud paar sobib nende nõuetega. Esmane
regamishind on kuni 2 kuustele kutsikatele, peale seda tõuseb hind
tunduvalt, kuid kutsikaid saab registreerida kuni 6 kuu vanuseni. Kuid
- registreerida saab kutsikaid ainult kutsikate kasvataja, mitte
omanik! Mis on selles nii keerulist - vaat mitte ei saa aru!
Registreerida saab ainult kahe rahvusvaheliselt tunnustatud
tõutunnistusega samatõulise koera järglast."

Oma kommentaariks nii palju, et paberid puuduvad tavaliselt mõnel kindlal põhjusel, üks neist näiteks, et koerale tegi kutsikad
mõni naabri "nähvits" kes polnud paberitega jahikoer aga samas kutsikad vägagi laika nägu.
Kui sa tahad jahil kasutada jahikoera siis on ikkagi paberid vajalikud.

Õige,papred peavad olema.Mina ootan oma koera kutsikatele pabereid juba kuu aega.Ei tea,kas tahavad varsti hinda tõsta või.Koerad juba 1,5 kuused.Kahenädalase ootamise järel avastati järsku,et emane koer polegi minu oma,kus juures kõigis dokumentides olen kirjas koera omanikuna.Aeglase tegutsemise põhjus pidi olema,et EKL-is on puhkuste aeg.Muuseas,pakkuda on veel emane ja isane saksa jahiterjeri kutsikas.Panen ka müügi kuulutuse üles.

Jah need paberid,need praegu tähtsamad kui koer ise ja küllalt palju on selliseid pakkumisi nagu Zakslanegi ütles,et täitsa laika välimus aga paber puudub.Olen ka sellistega kokku puutunud,et hea koer saab kuskil hukka(surma) ja siis võetakse mingi sama tõugu ning välimusega krants ja paber olemas.Ning kui juhtub veel emane koer olema ja tööd metsas teeb,no kes siis peale uute kutsikate omaniku kannatab,paberid ju korras?Kui tuttava inimese käest koera võtad,siis ikka tead,et mis ja kes,või kui samas külas tuttav,siis ka kuuled mõndagi,küla teab rohkem kui vahel vaja?Raha,ikka raha see mis jahikoera juureski tähtis on,nii-et,koera võõra kasvataja käest (mitte tõuühingu kasvatusest) tood, mõtle mitte koera peale,vaid loe raha,olgu koer siis ei tea kui kõrgelt tsempion ja "kuldsete"paberitega.Õnne peab olema,nii naist võttes,kui ka koera(alati truud) tuues.

Sul jorr ikka ainult petised ja kelmid viirastuvad...
Kui sa sellise nn. krantsiga näitusele lähed siis kõrbed koheselt- ei mahu nn. tõule etteantud raamidesse. Ja kas neid jahi -"krantse" paberitega jagatakse muidu? Kui koer aga standardisse mahub on kõik OK. Egas paber veel koerast koera tee... Ikka peremees kes allutab ja koolitab. Ja selle nn. krantsi saab samuti tööle õpetada kui ainult ise mees oled. Loomulikult on ka koerte seas erandeid- ühel asi nn. veres, teine ei taha kuidagi vedu võtta. Inimesed ju samasugused- mõni teeb ainult tööd- mõni aga vahib poe nurga taga pudelipõhja...

koertest ja rahast siis...


* tean meest kes tõi laika valgevenest...maksis 100 taala....toomine oli kallim kui koera hind...aga oli müüja (prof. jääger) garantii....kui aastaselt ei aja vahetab uue kutsika vastu välja....koer ajab superhästi....

* tean meest kes tõi laika soomest (lapist)...paberitega....ütleb et kogu projekt (koer+toomine+aedik+gps+jms.) ca 50 tuh eeku....müüja (elukutseline metsamees) oli ütlenud et temal vaid üks selektsiooni põhiõte olla: kui aastaselt ei aja lasen maha....aga koer ajab hästi ja mees rahul.

* tean meest kes ostis laika eestist...maksis eesti turuhinna... superpaberitega tõutsempionite järglane.....ja ei aja üldse mitte kuigi näeb välja nagu pilt kenneli raamatust....maha lasta ei täi...on õuekoer....aga käib sugu tegemas raha eest.....sest paberid on superhead....

soovitus: eestist kutsikat ostes uurige kus seltsis on müüja jahimees ja pärige teistelt sama seltsi jahimeestelt kuda see kutsika ema siis ajab...ja ärge imestage kui kuulete et ei teata seda meest/naist....koerast rääkimata.....