Eellugu. Oli meil pere liige, vene spaniel, uhke nimega Fellin Lupus O'Kelly 1991-2005.
Pärit Viljandimaalt, ema Lontu aga isapoolt suguvõsa puha polkovnikud (siis oli veel sõjaväe jahiselts ja vene ohvitserid tõid värsket spanieli verd sisse). Nimest saime ise mõelda ainult kolmadiku- selle viimase osa. Fellin Lupus anti perekonnanimena kaasa ja eesnime kohta käis reegel, et kuna ema Lontu II pesakond , siis O tähega. No pane koerale O tähega nimi! Nii tast Kelly saigi. . Hea Koer oli. Kuni talle päevi antud oli.
Peale matuseid teatas naine resoluutselt, et järgmise koera saad siis, kui pinsile jääd. st. min 15 aastat.
Nüüd järsku vaatas Õhtulehes koera aasta horoskoopi ja iiri setteri pildini jõudes tuletas vana koera meelde tehes möönduse, et võiks koer olla. Mina seletama, et see nüüd küll see koer ei ole, keda me tahame- põdura tervisega, kõik omavahel sugulased ja pauku kardavad kah.Peale ilu mitte midagi. Sõprade-tuttavate setterid ei hiilga just vaimuannetega kah.
Pika eelloo kokkuvõtteks- mis oleks see koer, kui saate endale lubada ühe st. võimalikult universaalse.
Minu eeldused: jahikoer- tooks linduja ajaks jänest, verejäljel ka töömees; toakoer- nii väikses aias nagu meil on oleks pidamine mõeldamatu- pere liikmega nii ei tehta; lastesõbralik (arvestades olemasolevate lastelaste ja võimalike järgmistaga).
Kui ühte soovitusse ei mahu pange kaks- enda eelistus ja kitsendavatele tingimustele vastav.

See on see koer mis mul praegu on - karmikarvaline taks. Kui toas ei peaks pidama, siis võtaks karmikarvalise saksa linnukoera.

BM

Mul endal inglise kokerspanjel. Jahil käidud temaga 1,5 aastat, kuna olen ise noor jahimees.
Lindu toob, siis kui näeb vees, aga kui kukub kõrkjatesse siis ei taha tuua. Vähese õpetamise viga, või siis sai liiga hilja õpetama hakata . Koer on 3,5 aastane.Esimene pardijahi sügis seljataga.
Verejälge ajab päris kenasti, on mitu siga üles otsinud, aga kui sea üles leiab ja surnud on tahab kohapeal ära süüa.
Jänest ajab ka, aga mitte eriti pikalt(talvel on ka lumes edasi saamisega probleeme).
Ja muidugi on ta perenaise suur lemmik niikaua, kui peremees pole metsariideid selga tõmmanud

Eks ta siis taks peaks olema. Endalgi samad mõtted mõlguvad.
Kunagi oli saksa karmikarvaline linnukoer, muidu super, ajama ainult liiga kiire ja äge. Oli tegemist, et sellise mineku pealt loom lasta.
Saksa jahiterjer ka muidu hea, aga närviline ja riiakas, nagu enamus terjereid.
Aga miks mitte seesama vene jahispanjel. Küll ei tea, kas meil enam neid, töötavaid ja järglasi toovaid, on.

Äkki hoopis münsteri linnukoer.Neid kahte sorti suuri ja väikseid.Väga sõnakuulekad koerad ja õpivad hästi.

Kas sa Eesti hagija peale ei ole mõelnud? Isegi neid mõtteid mõlgutanud. Mul endalgi suur soov uut koera võtta, sama arvab ka"majandusminister", kuid südant kõvaks tehes sai ikkagi otsus vastu võetud, et ennem ei võta, kui elamisel aed ümber on. Siis ei pea sa hommikuti koera "ori" olema, et pead temaga mööda maja nurgataguseid käima. Õhtul peale tööd teine lugu. Viimane foks läks 7 aastasena kahjuks "köstri" mersu rataste alla ja seda pilti enam näha ei taha. Sellise universaalse koera omamine oleks suur rõõm, kuid siis tuleks ennast töölt lahti võtta ja ainult koeraga tegeleda, et teda õpetada. Foksi "sunnik" on siiani hinges lemmik, kuid puhtfüüsiliselt ei ole minul aega tema "isepäisuse" ravimiseks. Seetõttu on enda sümpaatia antud ajahetkel kaldunud nii hagija kui ka retriiveri poole. Hagija kahjuks tundub see olevat, et on kasvult "väike" ja sõbralik, retriiver aga jänese-rebasega ei toimeta. Samas tehnika kandi pealt on selline kogemus, et mida universaalsem, seda viletsam iga asja jaoks. Kuna ise pean antud hetkel kõige vajalikumaks nn. verejälje koera olemasolu ning ka suurendatud huvi nn. linnujahi vastu, siis kaldub asi retriiveri poole.
"Uruluud" on väga asjalik koer küll, kuid kahjuks tema keha kuju on nii minule kui ka teistele pere liikmetele lihtsalt ebasümpaatne (taksi omanikud palun armu ).

Ka endal on koera soetamise plaan,kuid kahjuks praegu veel korteris elades tuleb seda plaani edasi lükata.Jahti pidades olen näinud küll laikasid, fokse ja Norra põdrakoeri.Ühel vanal siberi kütil on kaasas ka Siberist toodud laika,aga siiamaani tulemust näha pole küll olnud.Püherdab lihtsalt lumes ja jookseb ringi,hea meel vist ,et kodust välja saab!
Kord põdrajahis olles,lasti raba peal põder.Kohe maha ei jäänud,tuli otsima minna.Kohalik jahimees pakkus,et toob oma taksi kodust.Mehed naersid selle peale.Kui taks kohal,oli ka põder 15.min.pärast käes!Kui põdrani jõudsime,oli taksi poolt pool põtra juba karvadest puhtaks tiritud...
Enne ei arvanud ka ise väiksematest koertest suurt midagi,aga nähes sellist vaatepilti arvamus muutus!