olen siin paaril korral eri teemade all kirjutanud oma kaotsiläinud-äravarastatud saksa lühikarvalisest linnukoerast. Nüüd on rõõm teatada, et koer elus õnnelik ja heas seltskonnas. Tahaksingi jagada teiega seda teadasaamise rõõmu.
Saate ehk aru, et tahaksin palju rääkida tema noorusest, koolitamisest, jahirõõmudest jne. aga asja juurde. Proua mul usin perefoorumi lugeja, kaks nädalit tagasi kaevas välja sakslaste kutsikamüügi temaatika ja loomulikult(naised nagu nad on)hõikas ka mind pilte vaatama. Ma veel algul torisesin vastu, et vaja sul nüüd jälle mulle hinge sülitama hakata aga naisega vaielda või vasikaga võidu joosta, kobisin kaema. Ega midagi, mingi esmapilgul "kah-kennel" raplamaal, noori kutsikaid jne. Vaatasime siis ka teisi pilte, seal veel pikakarvalisi takse, basseteid ja ühte kaukaaslast pildil näidati ja siis käis mul jõnks ihust läbi. Nime all Willy minu Daffy. No mehed, kes ei tunneks ka aja tagant oma koera ära? Ega midagi, leppisime kokkusaamise ja läksime külla. Oligi tema.
Ja nüüd tahaksin ajas natuke tagasi minna ja üritada taastada minul olemasoleva infi järgi tema elu: soetasin ta mais 1994 Karedalt nahaparkimistöökoja omanikult, läksin nahku viima, nägin kutsikate aedikut, omanikku ei olnud, rääkisin kutsikatega kaks tundi juttu, andsin nahad ära ja sõitsin tagasi Tallinna. Järgmisel hommikul olin tagasi ja nii ma ta koju tõingi! Ema oli Venemaalt , iz Brjanskoj gubernij, isa soomest.
Meie ühine jahirõõm kestis aastani 1999, siis ta kadus. Toonasest koerte varjupaigast Laagris öeldi mulle nii telefoni teel kui kohale minnes, et niisugust koera neil ei ole ega ole olnud. Ja ometi, proua poja pruut peilis aasta pärast välja, et oli olnud ja müüdud Haapsalu lähedale. Käisid teda seal meile ütlemata ka vaatamas, poiss oli väga solvunud sellest, et koer teda enam ära ei tundnud, üle aasta oli juba mööda läinud. Kui nad olid seda meile rääkinud oli meil kohe mõte kohale sõita ja n.ö. kord majja lüüa! Sõitsimegi, seda enam et mul seal paar talu müügikorralduses olid. Tegime töö ära ja suund koera poole. Ja siis ma hakkasin mõtlema: koer on pea kaks aastat ära olnud, mine tea, mida ta kõike läbi elama on pidanud, noorte jutu järgi elas mõnusasti talus metsade-põldude vahel. Ja usute või mitte, paar kilti enne päralejõudmist pidasin auto kinni, tegin veebruarikuises tuisus suitsu ja pöörasin otsa ringi. Ma ei tea siiamaani, kas ma reetsin koera, igastahes ei tahtnud ma teda tema uuest kodust, kus ta tundus õnnelik olevat enam välja kiskuda. Nii ta jäi, kuigi mul olid ka siis kõik koera paberid kaasas, et tõestada ja näidata. Kõige rohkem tegi viha selle varjupaiga valelikkus ja alatus! Uus omanik ju kindlasti ei teadnud tuhkagi, mine tea mis bõliinasid talle võidi rääkida.
Ja nüüd siis niisugune üllatus! OLi Daffy, oli. OLi tulnud selle aasta 24. jaanuar Keavasse, see on Rapla maakonnas, kõhna, äraaetud, raske rikkuri metallkaelarihm kaelas. Nii, et ta oleks nagu vahepeal kuskil veel seiklemas käinud?
Igastahes, nüüd on minu 12-aastane sõber heas peres, peremees on jahimees, pruut on kodust võtta ja paberid on korras. Perenaine kes seda koerandust tundus vedavat lubas vanahärra 16.skp. võimaluse korral kuskile Vasalemmas toimuvale näitusele kaasa võtta.
NB! Need kutsikad, mis seal praegu müügis ei ole Daffy trukitud, küll on mul aga lootust ehk tulevikus tema sugu sõber saada.
illustratiivset:raxel@one.ee
issanda teed on imelikud
Meie siis nüüd olemegi Daffy uus pere ja nagu lubatud sai, läheme oktoobris Rakveres toimuvale näitusele,et jahikoerapassi saaks ja ei tea ju ette, kas äkki ka kutsikaplaane jälle mõttesse ei tule.Kahju on ainult sellest, et Eestis sellest koerast vähe lugu peetakse.Kui siin tulevikus linnujaht lubatud ainult linnukoertega, siis paar aastat tuleb selle jahi harrastajatel vahele jätta, sest ühe õige linnukoera õpetamine ja kasvatamine võtab pikalt aega ja kui seadus vastu võetud, siis töötavat koera otsi tikutulega...Meie pesakonna kutsikatest enamus on rännanud Soome, kus linnukoerad väga populaarsed ja ainult 2 kutsikat jäi sellest väga perspektiivsest (nii aretuslikult kui töökuselt)Eestisse.Nüüd Veel mõni sõna meie leidlapsest, kes osutus küll juba soliidses eas härrasmeheks.Ta on väga kiinduv ja sõnakuulelik koer, kes saatuse keerdkäikudele vaatamata on tubli ja truu sõber.Jahipidamine oli küll vahepealsete aastatega ununenud, aga tasapisi hakkavad instinktid uuesti tööle ja sellel aastal saab ehk linnujahi ka ära proovida ja uuesti meelde tuletada.
Koer ei reeda sind kunagi...
Nagu lubatud, käisimegi Rakvere näitusel, saime suurepärase hinde,tõu parima tiitli, parima veterani ringis olime nr.4,7 rühma lõppringis samuti 4, auhinnaline koht, kusjuures paljugi nooremaid jäi meist tahapoole.Kirjeldus ka suurepärane.Olen väga rahul, et sain koeral lasta nautida tänast päeva ja loomulikult ise veel kõige õnnelikum,et kõik hästi läks.Tervitused kasutaja Sergole koos abikaasaga, kes tema käekäigu vastu ikka huvi tunnevad.Auhinnaks tuli kohe esimesel korral hulk rosette, karikas, kingitus nii koerale kui omanikule.Korraldus oli sujuv ja kohtunikud väga meeldivad.Tänud kõigile, kes tänase päeva kauniks muutsid läbi vihma ja hallide pilvede.Päikest kõigile...
Koer ei reeda sind kunagi...
http://www.tammikutalu.tk seal siis ka koera pilt.