Zakslane ,sul nüüd koer juba üle aasta vana ,pajata siis kuidas metsas käitub -sead põdrasd jne.v on ainult uru spetsialist?

Täna sai kaheseks , põhiliselt ikka urus (sinna tikub hirmsasti, sellepärast sai ka see radar soetatud) aga põdrajahil ka kaasas, see hooaeg korra leidis vigase põdra kenasti ülesse, mul tarvitses vaid hääle peale ligi hiilida ja armupauk ära teha. Ringi silkab metsas usinasti, jalus ei tolgenda aga pole veel peale sattunud põdrale. Me see aasta polegi veel ühtegi põtra koerte eest lasknud.

Mul on ka aastane siledakarvaline foks, emane. Kuidas radar õigustanud on? Tahaks koera vaikselt testima hakata, aga kuna tal on varasemalt metsas orienteerumisega probleeme olnud, oleks radar kindlasti soovitav

Ururadari kasutamisel metsas orienteerumise probleemid ei kao.

BM

Selle probleemi lahendus on koeraga tihedamalt metsas käia. Võõras keskkonnas on kõigil ebakindel olla.

Koera kilomeetrite pealt leidmiseks ikka teised riistad, ururadar ikka puhtalt urujahiks.

Foks reeglina väga suuri ringe ei tee, minu foks käib aeg-ajalt ja kontrollib kus ma olen ja paneb jälle minema. See sügis on mõned kährikud kinni võtnud. Radar jah mul ikka urujahiks, täiesti asendamatu asi, see on nagu kõigi uuendustega "ei ole proovinud, ei oska ka tahta", ma ei kujuta ette, et me oleks foorumlastega urujahil huupi mitu 3 meetrist auku sisse visanud, sest nii sügavalt pole koera enam kuulda ka.
Koeraga metsa minnes, võta alustuseks ette väiksemad tukad, siis näed mida koer teeb ja kui kaugele sinust läheb, hiljem juba suurematesse massiividesse.

Kui koer natuke kauemaks kaduma jääb,pole mõtekas kohe autosse karata ja teda otsima sõita.Tavaliselt otsib ta peremehe tagurpidi jälge ikka ise üles,kui tunneb,et on liiga kaugele läinud.Nende pisemate koertega on nii,et algul ,metsas lahti saades,tehakse esimene pikem kiuh-käuh ajamine ja siis joostakse peremehe lähedal.Mul on olnud ka kaks koera, kes hakkasid appi hüüdma,kui ära eksisid.

Esimesed korrad metsas vilistasin vahest kui koer kauem ära oli.

Eks selle vilistamisega on nii,et üle ka ei maksa pingutada,kui koer vähe kaugemale läheb,ühel mehel meil oli hagija kutsikas, nii kui kaugemale läks,kohe vilistas,pärast kõndis koer ainult kannul,kui oma sakslast õpetasin vilistasin ainult ,siis koer tõesti väga kaua ära oli,kutsikast peast muidugi eriti kaugele läinudki,vanemaks saades tegi juba suuremaid ringe,ajujahti tehes ta minu juures praktiliselt ei käinudki(nüüd koer pensil) minu jäljed leidis alati üles,huvitav oli see kui mööda minu jälgi tuli ,siis tihti peale haukus

Ega jah, kutsika õpetamiseks peab aega ja kannatust olema.Jaluta rahulikult metsa pidi ja ära teda väga sega,las toimetab ise.Kui just vaja ära minna või kauaks jääb siis muidugi anna oma asukohast vilega märku.Kui ilmub siis ikka midagi maitsvat ja kiitust ka.
Seda, kui koer peremehe jälgi pidi tulles üksikuid haugatusi teeb,olen kuulnud ja arvan,et koer annab nagu märku,et peremees, mina tulen.
Seda teeb ka hagijas vahel, mõni koer jälle istub vahepeal ,maha ja uuu... .Oli kunagi karmikarvaline foks ja see kui peremehe jälge ei leidnud kohe üles siis lasi ikka seda uuu-d kõlada ja õpetasin ta padrunikesta vile peale tulema.Mõni koer jälle jätab peale pauku aju ning tuleb vaatama,et mis juhtus?

Mul endal oli kas selline lugu, et kui kutsikas metsa pani ja avastas mingi hetk, et üksi on, kukkus haukuma. Alguses arvasin, et pidas hährikut vms... ja siis sai ikka üles otsitud, aga tüübil hoopis appi-appi-üksi olen teema. Nüüd asi paremaks läinud, teeb omad tiirud, kui tunneb, et vajab lisainfot teeb paar haugatust, vilistan vastu... ja tuleb kohale. Kui aga looma ajab, siis on haukumine natukene teine (alguses polnud vahet). Seega, see eksimise mure kaob vast ajapikku ära. Mõned mõtteterad vast, mis ise kuulnud olen (ma nagu ka algaja koeraomanik, ning mõtteteradest palju abi olnud). Esiteks, peremees ei pea koera juurde minema vaid koer peremehe juurde (va juhul kui koer looma peab). Siis see sama, et pole mõtet kogu aeg vilistada ja kutsuda, las luusib ringi ja tegeleb otsimisega, ning kui vaja, siis teab, et kutsumise peale on oluline kohale tulla. Nujah, saagi juures ka ei tohiks kakkuda lasta. Harjub liialt ära ja siis on vaja õpetada, et hoopis hauguks, mitte ei kukuks kitkuma (jänese puhul paneb nahkagi veel), ja kui koerad saagi juures liiga ligi on, hakkab pihta see, kes karjas tegijam ja kellele saak kuulub. Seda pole ka vaja.

Eks neid asju ole veel, aga kuna teemaks siiski Zakslase terjer, ja radari teema, siis hetkel küll.

Tänud kõigile nõuandjatele! Tean isegi, et ururadar on urujahiks, mitte orienteerumiseks, lihtsalt väljendasin end segaselt. Mul on mitmeid terjereid olnud sakslaseid ja fokse.Lahedad putukad kõik, aga oma hulljulguse tõttu on vahel ka halbu tagajärgi olnud.
Viimati läks koer kaduma, kuna hakkas kitse taga ajama, kes väiksest tukast välja kargas. Ei ole mingil juhul tahtnud kitse peale koera treenida, aga noorel koeral võtab arusaamine esialgu aega, keda taga peaks ajama ja keda mitte. Eelmise koera puhul aitas ka väikene nahutamine kui kitse jäljelt kätte sain.Eks tuleb lihtsalt rohkem koolitust koerale jagada.
Teema juurde tagasi tulles, tuleks ikka radar ära osta.