Udo Pihlamäe artiklis "Eesti hagijas" (Jaht ja ulukid. Tallinn 1974)
lõigus - Aastatel 1947 - 1954 võeti arvele 2460 hagijat, kes jaotati järgmistesse gruppidesse: vene ja vene-poola hagijaid 276, kura hagijaid 112, soome hagijaid 85, inglise väikehagijaid 61, ristandeid inglise rebasehagijaga 18, ristandeid inglise väikehagijaga 224, ristandeid šveitsi hagijatega 648, tõutuid hagijaid 870.
Mis tõuga on tegu?

1944. a. alates jätkas Eesti Kennelklubi tegevust ENSVs kuni 1955. a. EESTI TÕUKOERTE KASVATAJATE ÜHING. Juhtis S. Smelkov. Kas kellegil on sellest organisatsioonist või Smelkovist endast (või tema abilistest)rohkem infot.

Eesti Kennelklubi oli välja antud ka KOERTE TÕURAAMAT; III osa, milles viimased sisse kanded olid 1944. a. Kas see teos on veel kuskil säilinud.

Kui arvata tohib, siis minu arvates kura hagijas on praeguse läti hagija eelkäija, s.t. mingil hetkel on ilmselt ümber nimetatud.
Väike otsing kinnitas oletust, läti hagija, tõug reg. 1971., eellane on just kura hagijas.

Kust võiks läti hagijast rohkem lugeda? Kus oleks ka tõu aretuse ajalugu.

Ega meil palju enamat lugeda ei ole, kui siin kirjas:

http://www.ejs.ee/hagijad.html

Läti Kennelil või mõnel koerte tõuühingul on täpsem inf. kindlasti olemas.

Kuramaa hagijatest on hea ülevaade Л. П. Сабанеев Собаки охотничьи... Борзые и гончие. Kui läti hagijas tunnustati juba nõukogude ajast oma ette tõuna. Netis kirjutati, et leedu hagijal oli alates 1977. a. ainult ajutine standart.

Need kaks tõugu on päris sarnased. Mõlemal poola, vene hagija ja beagle verd. Tüübilt - крепкий. Läti h. on leedukast 10 cm väikem.

Kas leedu hagijas on siin kandis haruldane tõug? Mida arvata neist kahest tõust?

Leedu hagijast pole küll isegi kuulnud midagi.
Läti hagijatega on ka kokkupuuteid niipalju, et nõuka-ajal jahi käigus tihtipeale nii mõnigi lätlaste hagijas eksis meile ära. Pidas siis meiega õhtuni jahti edasi ja kui jaht läbi, kadus, ilmselt läks kodumaale tagasi.
Mõni oli meie meeste juures ka nädala- poolteist külas, kuniks lätlased järele tulid. Paistsid asjalikud, sõbralikud koerad olevat.
Rohkem levinud siin piiriäärsetel aladel nii meil kui Lätis olid tollal läti hagija ja taksi ristandid, väga heade jahiomadustega koerad.

Leedu hagija kohta http://www.e-dog.ru/atlas.phtml?group=1 ... 650&pos=18. See on IKU - International Kennel Union (МКС - Международного кинологического союз) FCI rivaali koduleht Venemaal.

Läti hagija ja taksi ristandid - täitsa huvitav. Kas mõnest koerast on säilinud ka pilte. Uurin ja puurin praegu "balti hagijate" ajalugu.

Kahjuks ei, vähemalt minu valduses ja teada ei ole.
Aga pole raske ette kujutada - läti hagijas näeb välja nagu pikkade jalgadega hiidtaks.
Ristandid olid siis igas mõõdus seal hagija ja taksi vahepeal, aga lühijalgsed, rohkem domineeris välimikus taks.
Vähemalt eelistati neid, kes olid sellised toeka taksi suurused, pisut pikema jalaga.

Ja mis jahiks sellised koerad sobisid.

Põhimõtteliselt igaks jahiks.
Meil oli üksteise järel meestel kaks sellist ja need olid õpetatud põtra ja siga ajama.
Jahti pidada oli nendega hea, haukuma hakkasid kohe, kui jälje üles võttis, nagu hagijas ikka. Kuna jalg lühike, oli ajamine mõõduka tempoga. Loomad tulid ajust välja rahulikus tempos, oli aega looma vanust, sugu hinnata, kergem, kindlam tabada. Ajamine oli lühike, harva oli juhuseid, kus koera pidi ootama järgmisse ajukohta minekuks.
Ainult meeldivad mälestused.
Mida ei saa küll sugugi öelda praegu moes olevate laikadega jahi kohta.
Need erinevad pea nagu öö ja päev.

Mida arvata sellisest väitest, et eesti hagija populaarsus tõuseks kui selle tõule oleks lisatud suur uluki jaht. Kui suur on eesti ja läti hagija vahe iseloomus/töös.
Kas laikade "mood" alles tekkinud. Või asi on kutsikate nõudluses/pakkumises ja jahi seadustes.

Selle kohta tasuks Sul uurida kõige pädevamat infot Eesti Hagija Tõuühingust (kontakt: Kallavuste kennel Jahisarv Tartumaal). Lühidalt: metskits kindlasti välistatud, põder, hirv, siga - oleks hagija kui tõu jaoks soovitatav.

BM

Mood ei ole vast jah, see õige väljend.
Eks see käeolev seis jahikoeranduses on tekkinud koerakasvatajate koostöös seadusetegijatega ja praegune seis on siis kõvasti laikakasvatajate kasuks.
Ma arvan, et paljud on minuga nõus, et laika on suurem kahjutekitaja jahipiirkonnas, kui hagijas.
Laika on ikka loomult murdja, jälitab looma hääletult ja kui jõud üle käib, murrab looma maha silmagi pilgutamata. Kui ei, siis hakkab haukuma.
Siga tihtipeale ei julge isegi põgeneda, asub kohe lähimasse padrikusse kaitsesse.
Hagijas, haistes jälge, lööb laulu lahti, loom hakkab aegsasti liikuma.
Hagijas ei näegi enamasti looma enne, kui see on tabatud.
Iseküsimus on püsivus ajamisel, jänesehagijalt nõutakse püsivat pikka ajamist.
Suurulukijahil on püsiv ajamine tüliks. Hagijas võib ajust väljunud loomaga kaduda kogu päevaks ja sellega on selleks korraks jaht läbi.
Aga põhimõtteliselt seda juhtub kõigi koertega, isegi taksidega on seda ette tulnud. See sõltub koera enda iseloomust, sõltumata tõust.
Et see on põhjuseks toodud, miks hagijaga ei tohi suurulukijahti pidada on küll pisut kentsakas.

Kuulge mehed,ega koeratõugu ei vääna nii nagu seadusi,et täna üks ja homme teine.E-hagijas on minu arusaamist mööda aretatud just rebast ja jänest ajama ja kui nüüd äkki lubatakse põtra- siga ajada siis usun,et paljud koerad pole selleks lihtsalt valmis.Mis kura hagijasse puutub,siis oli kadunud isal 50-nendatel aastatel segavereline taks, kelle vanemad taks ja madalakasvulise läti hagijas,kuid isa koer oli rohkem taksi moodi aint nati kõrgem.Ning sellist koera siis hinnati jahimeeste seas palju rohkem kui puhast hagijat ja just haju pärast.Segavereline ajas rahulikult nii jänest kui rebast sest madal kasv lihtsalt ei võimaldanud kiiret aju,samal ajal kui(vene-poola-inglise-)hagijas pani täie tambiga ja uluk oli ikka "sirge"ees.Mäletan,et siis räägiti kura- ja läti madalast hagijast häid sõnu ja lätist neid mõned kutsikad toodi ,kui puhtas nende tõug oli ei tea.Meie kandis siis siga polnud ja ka põder oli aint läbirändaja.

See ongi see E-hagija kurb saatus olla ainult rebase- ja jänesehagijas.
Tänapäeval ülitäpsete vintrelvadega, eriti veel sööda pealt, on rebaseid väga mugav küttida. Kes hakkab selle pärast koeraga jändama!?
Teisalt jänest, tänu pikkamööda hääbuvale põllumajandusele ja ilvese tugevalt limiteeritud küttimisele, jääb järjest vähemaks.
Neile, kes võtavad sellises seisus E-hagija endale selleks jahiks pidada, peaks riik peale maksma, kui ainuma rahvusliku koeratõu säilitajale.
Lõpuks kõiksugu muu E- värginduse peale lennutatakse kümneid miljoneid tuulde.