Huvitav, kui aretuskavasse algtõugudest verevärskenduse toomine sisse kirjutataks, mis siis saada võiks ? Väidetavasti on EH ju noor tõug ning koeratõug on nagunii oma olemuselt selline "kokkuleppeline suurus" - inimene tema loob ja inimene saab teda ka muuta või täiendada.

BM

Väikese Eesti suur mure. Üks lugu vanast ajast ....

UUS JAHIKOERTE TÕUG EESTIS. WABA MAA 6. MAI 1934.

" Tallinna jahimehed on juba ammu kõnelenud, et waja on kord lõpp teha suurtele, eriti segawerd hagijatele, kes armutult metsades taga ajavad jäneseid ning ka kitsi. Uude jahiseadusesse wõetigi sisse punkt, mis ette näeb, kui kõrge tohib hagijas olla.

Nüüd on paar pealinna jahimeest uue koeratõu muretsemiseks samme astunud ning Tallinna jahimeeste seltsi juhatuse liige hr. W. EWALD ühes G. TOFERIGA tellisid enesele Schweitsist erilise koeratõu, isa ja ema, mis kuuluwad n.n. SCHWEITSI WÄIKEHAGIJA`te liiki, wõi nagu neid kodus hüütakse "Chien suisse".

Endine Tallinna jahimeeste seltsi liige hr. zum - WALD, kes mõni aeg tagasi asus elama Schweitsi, saatis sealt need koerad Tallinna. Koerad jõudsid siia Saksamaa kaudu aurik "Brandenburgi`l". Nad sadeti teele Locarnost ning läksid maksma ühes transpordiga ligi 500 Eesti krooni. Ema on sündinud läinud aasta augustis, isa weebruaaris. Koerad on wäga vilkad, sõbralikud ja armsad, sammet-pehmete pikkade kõrvadega ning kõigest 40 sentimeetri kõrgused. Koerad saadeti Wasalemma F. Toferi tallu. Sügisel hakatakse neid wälja õpetama.

Nende koerte isa sai möödunud aastal Wiini näitusel tõupuhtuse eest 1. auhinna. Juba on koerteomanikud tellimisi saanud poegade peale. On kuulda, et mõned jahimehed enesele Schweitsist samasuguseid jänesehagijaid wälja tahawad tellida. Nende hulgas nimetatakse ka põllutööministeeriumi metsamajanduse osakonna direktori hr. REINDOLF`i nime. .."
(1938. a. kadus Toferi emane koer ja seda tõuliini hakkas esindama beagli ja hagija segu, mida aga nii hääle kui ka nina poolest kiideti.)

Koerte tööst on järgmine lõik "... Ja kui neilt lõpuks jänes ära wõeti, ei seganud nad end sugugi wahele. Nad heitsid maha ning ootasid, kuni neid jälle jänese peale aetakse. Nad olid just kui ilusad naised, kes ootawad balli lõpul mantli õlgadele andmist. ..."

Tõu ajalugu " ... Schweitsis on praegu keelatud 7 kantonis jahipidamine kõrgemate hagijatega kui 36 - 38 sentimeetrit. Tõuget selleks andis asjaolu, et Saksamaalt sisse rändasid hirwed ja suured hagijad need maha murdsid. Schweitsi parim jahikoertetundja J. Seiler ostis siis suured hagijad üles ja saatis need teistesse kantonitesse ning 38 isegi Aafrikasse jahipidamiseks rööwloomadele. Hirwede hulk hakkas kohe tõusma.
Schweitsis oli nüüd wajadus wäikeste hagijate järele. Hakati koeri paaritama takside, määrakoerte ja foksterjeritega. Algul olid tulemused kehwad, kuid 1904. ja 1905. a. oli eht koeratõug käes. Nii tekkisid siis wäikehagijad. Kutsuti ellu wäikehagijate klubi. (esimese) Maailmasõja ajal, oli neid Schweitsis juba 3000 ümber. ...."

Algul peab eesti hagija sugupuud korralikult kaardistama - Eesti Hagijate Tõuühing, Eesti Kennelliit, Eesti Jahikoerte Tõuühing peaksid koostööd tegema. Et vere liinid Eestis umbe jooksevad on siililegi selge.

Mõlemad võitlevad pooled on kanged (iseteadlikud). Kindlasti peaks eesti hagija verevärskendamisest kujunema Eesti riigi ja tema naabrite ühisprojektiks. Asja tundjad peaksid kirjutama tõust põhjaliku uurimustöö. Kaaluma tema häid ja halbu omadusi ning otsustama kas on vajalik tõuraamatu avamisega. Inimesed peaksid selgeks tegema kuhu see koera tõug peaks arenema.

Kunagi ju tõdeti läbi Tõnu Tulevi sõnade – Oleme jõudnud järeldusele, et eesti hagijas ei ole tõug vaid tõugrupp. Praktiliselt eesti hagijat ei ole kellegile vaja. Eesti hagija tase on alla käinud, kuna aretustöö seisnes ainult eksterjööri tulemuste järgi. Probleemi lahendamiseks puuduvad tehnilised võimalused.

1997. aastal võttis Eesti Kennelliit vastu “Eesti hagija eristaatuse programm” http://www.kennelliit.ee/eesti_hagijas/ ... f231669dce. Tore plaan, aga 10 aastat hiljem on ikka intriigid, uste paugutamised ja ketaste kokku ajamised.

Sellise päästmisprojekti etteotsa on vaja ühte konkreetset vedajat, mitte kolme vastandlike huvidega organisatsiooni. Mida ma arvan EKL-ist---ei oska midagi arvata, ei ole väga kokku puutunud. Mida ma arvan EJTÜ-st..seda olen ma teistes teemades juba piisavalt väljendanud. Nii et Eesti Hagija Tõuühing peaks siinkohal ikkagi juhtrolli etendama. Võimalik, et teatud tegevustele annaks äkki isegi projektirahasid kaasa tõmmata.

BM

mis te leedutate ja lätitate,võtke ikka puhas eesti hagijas,kodumaine
eesti hagijaid vähe ka ju

Lääne pool piiri võib veebist leida nii soliidseid eesti hagija tutvustust http://www.dogbreedinfo.com/estonianhound.htm

Kui ka selliseid http://www.thebreedsofdogs.com/ESTONIAN_HOUND.htm
ja see “foto” on väga visa levima. Oman paari (trükk 2005. - 2006.) raamatut kus on just see pilt. Kas tegu on huumoriga?

Loogiliselt võtta peaks Eesti Hagija Tõuühing juhtrolli etendama, aga TÜ liikmeskond on kasin võrreldes sellega palju on e.hagijate omanike Eestis.
EKLis soovis regist. MTÜ Eesti Hagijas http://www.eestihagijas.ee/. Pärast pole nad uuesti üritanud. Kellega on tegu?

Tõstan seda vana teemat.

Üks ahjusoe andmebaas:
http://www.sakste.eu/pedigree/

Foorumlaste eesti hagijate pildid on vägagi oodatud .

Leidsn ahjusoojast andmebaasist ka oma koera koos pildiga
Isetäituv andmebaas on küll kiiduväärt , kuigi ei leidnud võimalust
pilt ära ilusama vastu vahetada, asi ikka positiivne.
Jah see hagija esinadatuse asi on selline ???? oleme küll
oma seltskonnaga (5 kolmevärvilist) püüdnud liituda EHT, aga raskusi on mõistmisega,
mis on selle ühingu eesmärk.
Näen, et osapooled peaksid maha istuma ja organisatsioonilistes
küsimustes kokku leppima ehk, kes mida teeb? Heade mõtet puudust
meil EW ju ei ole

Pildi võib saata minu meilile (maris[a]dobermann.ee), vahetan ära (kodukalt vaatasin, et see Väimelas tehtud pilt on kena - kui vaid veidi suuremalt saaks).

Selline mõte...
Et jahimeeste seas jälle hagijas populaarseks muuta, võiks nihutada hagijaga jahipdamiseks lubatavat aega. Mul on jäänud mulje, et hagija jaht hääbub, kuna lihahimu on nii suur. Ei saa ju vastu panna laikameestega sea või põdrajahile minemast. Hagija jahist ju ei saa pannile suurt midagi ja nahkadega tänapäeval ei ole midagi peale hakata. Jänti rohkem kui tolku. Ja enmus grupist vaatab sind kui nostalgitsejast linnakat, poosetajat või kui pühapäeva jahimeest sest "õige" jaht käib ju metsas kõvasti karjudes või laikamehele lootes, et olete vähemalt koos jahil, ehk midagi ikka saab.
Jänese ja repsi jahti hagijaga (ja ainult hagijaga) võiks lubada vähemalt poole märtsini või veelparem märtsi lõpuni. Kui enam "tegijate" laikadega ei tohi jahti pidada, siis pilgud kohe hagija pool. Patriotism hagijat sigima ei pane! Esialgu leidub kindlasti lihahimulisi aga see vaimustus kaob hagija jahi puhul üsna ruttu. Palju sa sellest kevadisest jänesest siis ikka saad ja repsipraad ei ole enam mitu tuhat aastat moes. Ja nii parandaks ka ehk meie lonkama kippuvat jahikultuuri.
Teadagi leidub kohe väitjaid, et märtsis seal juba põrsad... aga korralik hagija jaht on ju ikkagi jänesele ja repsile. Ja siga oma põrsastega ikka paksus või sööda lähedal kuhu tõesti ei ole mõtet torkima minna. Kusjuures näiteks kitsed harjuvad hagijaga ära kui käid ühes piirkonnas ja hagias ei pea kitsest lugu, mul on mitu korda kitsed rahulikult nina eest mööda jalutanud, kui hagijas samas tukas tööd teeb. Nii et see ehk stimuleeriks ka omanike hagijaid ainult käpalistele õpetama... ja praegu ei saa küll öelda et repsi vähe oleks!
Märkuseks veel seda, et kevadise sulalumega on kõige parem noort hagjat õpetada. Kui siis ka hagijas tööle ei hakka siis tuleks brakeerimisele (oli vist b-ga) mõelda.
Ma ei ole täheldanud et keegi oleks kaalunud jahiaegade muutmist. Ehk on kaalumist vääriv mõte või vähemalt edasi arendamist vääriv...

Väga omapärane tähelepanek- laika ja liha
Tõenäoliselt kohati ka nii on. Aga asjaolu, et jahihooaja pikendamine annab Eesti hagijale rohkem eluvõimalusi mina ei usu. See nn. jänese ja rebasejaht on ikkagi väikesema (loe asjast huvitatute) seltskonna jahilõbu. Nagu ka minu seltsis talvine seajaht. Aastast aastasse on üks põhigrupp kes "viitsib" jahil käia. Ülejäänud seltskonnal on 101 põhjust-vabandust miks metsa ei tuldud. Kõige idiootlikum vastus on- ma ei teadnut, et jaht oli. Aastaid on ajujaht toimunud laupäeviti. Asi lihtsalt tahtmises. Olgu koerteks laikad või siis muud tõud. Tänavu talvel muideks saime edukat seajahti teha nii laikade kui ka terjeritega. Minu pilgu läbi pigem asi kinni praeguses ajajärgus. Kõik käivad (käisid) ainult tööd rabamas ja vaba aega väga vähe. Koeraga aga on vaba aega vaja väga palju. Ka meie pundis on 2 vanemat meest, kellel Eesti hagijas. Käivad siis mõned korrad hooaja jooksul jänest kiusamas- tervis rohkem ei võimaldavat. Paraku selline hagijas aga head tööd teha ei saa, kuna enamus ajast kahjuks istub kodus aias või kaunistab toas sohvat.

Olles jahturiga ühes jahipundis ja laikadega jahipidaja. Ei saa kohe kuidagi ära mainimata jätta et miskipärast see nn.*laikamees * oli resultatiivsem rebasekütt ja kähriku kütt pundis samuti äks väheseid kes linnujahil käis. Ja kõik ikkagi sõltub tahtmisest ja viitsimisest ja vabast ajast mitte *lihahimust * sest rebast ma ei söö . Märtsis ei poolda enam koerajahti , ega isegi lõastamata koeraga metsas jalutamist. vähemalt piirkonnas, kus hakkavad emised poegima samuti hakkavad põdrad paikseks ennast sättima. Pooldan jahirahu kuni sokujahini . Vahet ei ole kas looma on palju või mitte poegimis aeg võiks ikka loom ka ilma kiusamiseta olla.


Lihtsalt teemaarenduseks , Hagija jaht muutuks automatselt populaarsemaks ,kui muuta laskekatse ajujahil viibijatele karmimaks , kohe oleks neid jahimehi , kes ei viitsi ,ei saa, ei taha harjutada või mõnel muul asjaolul ei täida normi aga metsa tahaks.Ja on nõus ainult väikeulukitele haavlipüssiga jahti pidama ja kes nii hagija kui linukoeraga jahist hakkavad lugupidama.


Parimat

Madis

heh Madis, rõõm kuulda.
Ega ma ei seadnudgi sinu rebaseküttimis suutlikust kahtluse alla. Ja hagija jahiga ei saa kunagi võistelda ega võrrelda sööda (põllu) pealt pika püssiga repsi laskmisega. Pigem üritan hagijaga jahi propageerimisele kaasa aidata. Teema ikka hagijaga jahi propageerimises ja eestihagija päästmises. Praegu on hagijaga jaht laika jahiga samaaegselt ja praegune jahipoliitika on ju ulukikahjustutega tegeleda/ennetada ja kõigesuuremat kahju teevad ikka kõige suuremad loomad keda hagijaga ei saa jahtida ja ma arvan et ei tohikski. Kui aga aegu nihutada, siis ehk saaks hagijas uue tuule tiibadesse. Minu arvates on hagijaga jaht seda väärt. Jahikatse karmistamisega tekib n.n. elliit seltskond ja need kes eliiti ei kuulu need käigu hagijaga või olgu ajumehed. Laskmisosavust on aga kindlasti vaja parndada ja ega sellega vist lage ette tulegi. Aga see juba uus teema. Kipun kahtlema selles kui suurulki laskekatsest läbi ei saa, et siis kõlbab jänest-rebast küll lasta ja hagija mehi sellega juurde tuleks.
Põtru või sigu häirima minna muidugi ei ole mõistlik kuid selle jaoks on ju jahiorganisatsiooni juhtkond kes peaks kohalikul tasandil määrama kus tohiks ja kus ie tohi.
Asja võiks siiski kaaluda...

ja veel Madisele, et suuresti tänu sinu rebase jahtimisele on meil jänes tagasi.
Jätka samas vaimus!
Üritan oma hagijaga sinuga sammu pidada ta ongi mul rohkem rebase kui jänese maias.

Hagijaga jaht jah,kuid näiteks minu puhtatõuline E-hagijas ajab nii kitse kui siga ka,jänest,rebast muidugi.Tea nüüd,kas teil seltsis siis kõik nädalavahe päevad(laupäev,pühapäev) on aint suurulukijaht,et hagijajahti ei saa teha?Meil näiteks saab jänest-rebast jahtida igal nädalavahel,sest suurulukile(siga põhiliselt) teeme jahti laupäeviti.Usun,et asi rohkem viitsimises ja see lihajaht laikaga,sellega ikka nii,et ega siga meil liha pärast ei jahita,olen isegi lihaportsust loobunud,aitab jahist küll.