Mis tõugu hagijat eelistate: eesti-, soome-, vene-, või vene laigulist hagijat. Kes on kutsika kasvataja või kelle käest ostsid. Huvitavad hagijad, kes ajavad jänest, rebast ja ilvest .

Minu E hagijal kõik need omadused(ajab jänes,rebane,ilves ja lisaks veel siga ka) aga jänest praegu meiekandis vähe ja lund pole.Hagijajaht lumega ilusam sest näed jäljest ära keda ajab ja saad siis õigesse kohta ette minna.
Ise näen hagijajahti nii,et lähed lumega hommikul koeraga välja,päästad koera rihmast ja hakad väiksemaid metsatukkasid ja põllul olevaid põõsatutte pidi liikuma.Koer puistab põõsatutid ja metsaääre läbi ja tihti näed ka kas on mõnda põõsast üldse mõtet puistata,kas jälgi on?Kui on suuremat kasvu visa hagijas, siis on juhtunud palju kordi,et võtab repsi ette hommikul ja õhtuks ilmub koju,kui just ette õigesse kohta kohe ei jõua.Sellepärast eelistan just ise väiksemat kasvu koera kes väga visalt ei aja.Teeb paar tiiru ja liigume edasi ning võtame järgmise tuka ette.Luru on see, kes enda taga longib ja vahel aint silmsides olevat looma lööb(ajab enda juurest kaugemale).

Läti hagija unustasin ära ! Kui kellegil on, kirjutage oma kogemustest .

Meil kasutatakse kodumaiseid hagijaid, paar tk on meestel (tegelikult kokku 4 hagijat, 1 siis venelane), natuke vähe, aga loodetavastui tulevikus asi paraneb. Nagu lumevaene aeg on näidanud, saab ka ilma lumeta, kui metsatukka lasta paar hagijat ja paar taksi, ja mehi ka jagub, siis tuleb neid loomigi välja ja lastakse mõni maha kah. Laupäeval oli üks väga tore jahipäev selles suhtes.

Mitme mehe jutust on siin ja ka näost-näkku jäänud mulje,et koeraga ei saagi ilma lumeta jahti pidada.Loomulikult on lumega toredam aga,kui seda valget ollust maas ei ole,saab ka.Kulla sõbrad,võtke teadmiseks,et koer ajab jälge ninaga,mitte silmaga.Ärge sellepärast oma sõpru kodus hoidke,et maa paljas on.Muuseas,valgejänesejaht on praegu kift.Kindlasti keegi ütleb nüüd,et pole eetiline...

Meil meestel ka 4 hagijat : 2eestlast, naabrimehel soomlane ja minul vene laiguline. Töötavad kõik hästi, eestlastel ja soomlasel ainult see kitse ajamise komme. Lumega loomulikult asi lõbusam, aga rebast koeral lihtsam leida, kimbutage praegu neid. Ikka hagijad metsa, ega see lumi ka tulemata jää!

Selle koeraga jahi kohalt sai nüüd nati ebaselgelt väljendatud küll.Rääkisin ühemehe jahist lumega aga hagijas ajab muidugi ka musta maaga ja kui kambaga hagijajahti teha on võimalusi rohkem.Üldiselt ütleks,et koeraga jahil tuleb maastikku ja loomaradasid tunda siis tulemus parem.Mitme hagijaga korraga jahtides on tavaline,et koerad võtavad siis ühe uluki taha punti,üks leiab looma ja teeb häält ning teised kohe abis ajamas aga niimoodi tükivad üksteist ka segama.Jahil oleneb ikka palju ka ilmast ja nati õnnegi vaja ning vilets on koerajaht kui musta maaga ka vihma sajab mis tavaliselt jälgedelõhna kustutab.

Lugesin ühe teema alt, et Silverxil ja Jahimehikesel eesti hagijad kodus . Kui saladus pole , rääkige kust kutsikad ostsite. Kuidas koerad metsas töötavad?

E hagijas ka minul kodus olemas ja kutsikas toodud Rakverest(lehekuulutuse järgi).Oli seal neid terve pesakond(vist viis kutsikat) ja kuna üks oli juba lubatud ära, siis valisin ise kogemuste järgi seda kõige paremat ja sain ikka hiljem mööda pükse.Näitusel kiitis Mae, et kõige ilusam koer aga nagu suhu vaatas nii ütles hinne null.Koeral kaks esihammast veidi viltu kasvanud aga kutsikat valides ju neil hambaid veel pole.Jahipassi sain ning need hambad mind ja koera ei sega, sest ajab korralikult nii jänest, rebast,ilvest kui siga.Algul ei teinud kitsest üldse väljagi aga nagu kitse ajava koeraga kord koos jahti sattus, nii oli kitselõhn selge ja ajab.Hammaste pärast paaritada ei tohtivat ja näitustel ei käi temaga aga jahikoerana on priima ning mina olen rahul.Sugupuu oli kuulus ja igasugu kennelid taga,no kuidas siis saavad kuulsustel olla see hambaviga mis pidavat pärilik olema.

Kas kitse ajamist saab kuidagi välja harjutada või tuleb sellega lihtsalt leppida? Ootaks konkreetseid nippe.

Võin rääkida seda, mida tuttava hagijaomaniku käest kuulnud.
Asi hakkab kutsikast peale. Pead soetama soovitult kütitavate ulukite toornahad/tükid, paned metsa maha, nende sekka ka kitse oma, jalutad koeraga nad läbi.
Soovitute juures, kui kutsikas nad leidnud on, tuleb kiita, anda maiust jne.
Kitse juures tuleb aga näidata oma negatiivset hoiakut, tõrelda, kitse jalaga koonu pihta kopsata. Nõnda, et maast-madalast tekiks negatiivne hoiak. Ja seda peab tegema sagedasti, iga päev, üle päeva, et sellest tekiks refleks.
Alguses ei tohi ka koera huupi metsa ajama lasta, vaid panna noore lumega, või poriga soovitud looma kindlatele jälgedele.
Teine asi on õpetada absoluutset kuulekust, koer peab vile peale tulema tingimusteta. Ei pea vast seletama, et õige lastud looma juures tuleb kiita, anda lahkamisel koha peal neeru, vaheliha jne.
Olen näinud sedasi sea ja põdra peale õpetatud vene laigulist ja tõesõna, mistahes muud loomad olid tema jaoks tühi koht. Ah jaa, oma kodusiga ka ei sallinud.

Kõige paremaks õppetunniks on ikka see, kui saad õige uluki eest ära lasta.
Ega see nahaga õpetamine ka vale pole. Koer õpib tundma ulukite erinevaid lõhnu. Sellist koolitust võib koduõuel 2-3 kuu vanuselt alustada. Osadel koertel, minu arust, on eelsoodumus kitse ajada. Maiustust pole kunagi andnud, ikka patsutus ja kiitus. Tean hagijat, kes nii ära rikuti. Leidis jäljed, ajas nii 10 minutit ja tuli maiustust küsima. Läks otsis jäljed üles, ajas jälle veidi ning jälle maiustama. Seda kommet juurest ära ei saadudki.
Kui koer kitse ajab, siis ikka katsuda maha võtta ja kerge laitus. Kisamise ja löömise peale ei pruugi koer end enam metsas kätte anda. Kui hagijas noor, siis ikka kannatust ja rahulikku meelt. Teisel ,kolmandal aastal asi kindlasti paraneb. Kui kits eest lasta ja murda ka saab , siis vist ümber ei õpeta. Need on ainult minu arvamused ja ka veidi kogemusi. Jutt sai veidi pikk, aga ehk leiate aega lugeda. Mis Sa ikka märjal ja pimedal ajal muud teed. Meelis kirjuta, kust koer ostetud ja kui vana? Kuidas rebast ja jänest ajab?

ka 6 kuuse eestlase omanik, kaastunne kõigile kes omale selleks talveks noore hagija võtsid. Lund pole ja jube raske on koera õpetada. Palja maaga ei saa teist panna kindlatele jälgedele, mida oleks vaja algul teha.
Koer õpib kogemuslikult, kui asjaga kaasneb positiivne emotsioon, mida jälge ajamine ja selle peal kilkamine hagijale, kindlasti on, siis seda tehaksegi. Juhtub see alguses kitse ajades talletub see hagija kõvakettale, kui "hea ja vahva". Seega ainuke võimalus õpetada noort koera ajama rebast ja jänest on teda sihikindlalt neid jälgi ajama panna. Jänese puhul tuleks ka ise käia koeraga koos ja aidata tal alul uuesti jälg leida, kui selle kaotab , et tekkiks harjumus mitte jälge maha jätta, vaid koer ka iseseisvalt püüaks seda leida.

Minagi täitsa nõus, et ikka ka ilma lumeta. Lumega suudan ma ise ju ilma lõhna tajumatta jälge ajada . Ja täitsa edukalt!.
Aa vot ilma lumeta oleks nagu koera juba vaja. No nali naljaks.
Kuid Soovikule vaidleksin vastu veits siiski. Mitte ainult ninaga. Laika ajab väga tihti ka visuaalselt (ja linnukoeradki!). Ja võib seejuures teha selliseid trikke, millest kirjeldamiseks siinkohal momendil sobimatu.

Ja habemega tõde on ikkagi see, et jahikoer ajab ikka seda, mida peremees laseb ja sööb ja osa koeralegi poetab. See kepsav kits on ju nii atraktiivne ja põgenedes kisub kohe ajama. Paljud koeraomanikud on oma vitsad esimeste koertega sellega saanud ja hiljem ei anna koerale isegi keedetult kitseliha.
Aga osa koeri ajavad kitse ainult mõni 50-100 m , no nii raja puhastamiseks, justkui tahtes sellega sõnakalt väljendada, et "KÕTT TEEPEALT " segavad siin igasugused, mul teise loomaga tähtis tegemine pooleli, ja jätkab õige looma ajamist .