Ühel meie hooldusala jahimehel kah kunagi oli karjala- karukoer. See konkreetne koer oli küll jube vahva iseloomuga, no peale vaadates kohe oli sellise (mul on kõigest savi) olekuga koer

. Nunnutamist tahtis hirmsasti, ühisjahil käis kõik jahimehed läbi kuni kellegi ikka leidis kes kõrvatagust sügas
Ja kui teda nii -sama vaatates jäi mulje nagu oleks tegemist unise karuga siis metsas tegi ta tööd ausalt ja kui ikka täitsa võõras õue läks ja mingit varianti polnud et tegemist on jahimehega (kes metsa viiks ja kõrva sügaks) valvas ka maja, eriti madala ja monotoonse haukumisega
Minu arvates hästi vahva koer, ei tea küll kas see ongi selle tõu iseloom aga see koer jah oli siis selline.
Ja ma usun, et kui ma ei oleks tulihingeline L-Siberi laika fänn võtaksin ma selle koera omale küll, kuigi mulle pigem meeldib selline särtsakam variant, võlus selle koera (vabandust väljanduse eest) pohhuiism mind
