Ilma kogemusteta on jah raske otsustada, et mis tõugu jahikoera võtta. Mina võtsin koera juba enne kui läbisin jahikoolituse. Asi lihtne, valisin jahikoera tõugude hulgast oma arust kõige ilusama, Iiri Setteri. Ja milleks paberitega kui ilma on palju sootsamad. Kursusel sain aru, et paberid ikka tähtsad. Olin kindel, et hakkan kõvasti linnujahti pidama. Koeraga läks kehvasti, kutsikal oli söögitoru laiend ja pidin magama panema. Sain omanikult uue kutsika. See koer sai aastaselt külma ja jäi kopsupõletikku. Panin koera Tartu haiglasse, kus soovitati magama panna, koer vaakus hinge ja köhis verd. Otsustasin ravida ja koer paranes, mitte küll täielikult, osa kopsu on hävinud. Võtsin teda ikka paar korda jahile kaasa ka, aga koera hooldus peale jahti oli nagu 5-e püssi hooldus, nimelt karv võttis pool metsa kaasa. Siis sai koer veel pikse löögist hirmutatud ja nüüd kardab veel pauku ka. Koer on mul maal ja väga hea tiivanikoer
. Mõtlesin, et enam ei kiirusta ja ei ühtegi paberiteta koera enam. Sai kõvasti jahis käidud, Vene eurooplastega ja norrakatega, täitsa super. Õnnestus venelase eest siga lasta ja norraka eest põtra. Vaikselt hakkasin kaaluma vene euroopa laika võtmist, kuna jaht temaga oli ikka super. Vahepeal kiibitsesin ka karjala karukoera, aga olin kindel, et võtan ikka vene eurooplase. Siis tulid Karjala karukoeral kutsikad ja ma ei suutnud enam vastu panna ja tõin koju. Temaga jahtidest võiks siin pajatama jäädagi, on olnud fantastilisi hetki ja plju nalja. Koer veel seitsme kuune, loodan, et midagi untsu ei läheks.
Ah jaa peale setterit tahtsin veel Saksa linnukoera, siis Eesti hagijat.
Noorel jahimehel on seda otsust ikka väga raske teha, eriti kui ei ole kannatust. Kui ise ei tea keda jahid ja mis moodi jahid siis on koera jaoks veidi vara.
