Mina enda omadel peale lõvisoenguga kaklemist hoian teravamalt silma peal ja kui täheldan suuremat sügelemist-sügamist, panen tilgad peale. Niisama ennetavalt on mõttetu koera mürgitada. Aga nt ussirohtu peab küll urus käijatele tihedamalt andma, vähemalt 1 koer on mul kopsu ussivastsed saanud urus madistamisest. Vot selle ravi oli küll pikk, kulukas ja vaevaline koerale.

Ma küll ei arva,et kärntõve ennetamine mõttetu on.Peale selle peab koera haigestumise korral kolm korda rohkem mürgitama .Ja,kui on veel mitu koera?Suurel koeral maksab see tilgalahus kindlasti rohkem aga mina oma junnidele jõuan seda osta küll.

Kui regulaarselt kratsib on asi juba kahtlane küll.Omal laikagi 2 aastal kärntõve külge korjanud.Üks ja sama koer.

Palju neid päevi on mil koprajahti pidada saab? Kährikutega see jama et koer teeb kähriku vaikselt
tümaks ja tihti ei leiagi teda üles. Viimastest kahest kährikust jäi kärntõbi külge, praegu ravin.

Just, Stylus Tiks ongi. Pensile saatmise jutt oli nali. Aga koera kasutamise võimalused on üpris ahtaks jäänud. Linnujahti ei pea. Siga, põtra ja muid lojuseid ajab Tiks hoolega. Jahikaaslastel on metsas lõbus olla kui terve mets kajab. Urgu pole ma teda meelega ajanud, ühisjahis probleem kui põdra asemel rebane või kährik ette võetakse. Kuigi, ta leiab need ilma õpetamatagi üles. Haavatud looma leiab ka järgmisel päeval üles. Igati tubli jahikaaslane on. Iseloom on leebe ja sõbralik kuni mõni teine koer agressiivseks ei muutu, siis on jama majas. Hüüdnimi-Saksa Rakett.
Jaanuaris käisime korra õmblemas, läks suure kuldiga tüli norima.
Edu!
Jüri

Koprajahti on piisavalt, jõuaks ainult augud kiiremini ära ravida! Algab ju 01.augustiga siiis peale 15. apr. tuleb vahe sisse...Aga siiis ei kütitagi midagi-käiakse NÄITUSTEL näitamas ja tõestamas, kui medalivääriline koer ikka on ja katsetel, lihvimas oskusi....Nii et?
Sooviku-ega jah ennetavalt ei soovita ükski mõistusega arst midagi kasutada, eriti kärnamürki. meil on 2x läinud õnneks-(mida ise näinud-lõpetanud olen), et ega iga kord pruugi nakkust saada.

Ma ei julge küll oma kliiniku tohtri kohta öelda,et tal mõistust pole.Vägagi nimekas asutus,osa tohtreid on välismaal töötanud-õppinud,keegi Toometi juurest tulnud.Vägagi professionaalne seltskond.Ja vaktsiinid on ju ka kõik ennetamiseks,mitte raviks.

Ma käin koertega ka tunnustatud kliinikus.Alati küsitakse,et ega ma ei taha neid ära steriliseerida .

Pole ka ime

Stylus Presly on koera nimeks. Mehed kutsuvad ka vilepilliks. Metsas selline vile ja kisa lahti. Haavatud sea või muu eluka leiab üles aga kui loom surnud siis enam ei haugu. Jääb lihtsalt vait. Urgu ma pole teda kunagi ajanud või suunanud, sinna ta ronib ise vabatahtlikult ja tunneb seal end kui kodus. Ei taha meenutadagi kui mitu korda ta ajujahis on lihtsalt urgu ära kadunud ja tunde teda oodanud kuskil ajujahilõpus. Aga juba tean enamvähem neid urge kuhu teda otsima minna ja leidnud ühe hea nipi kuidas teda sealt välja meelitada. (Loomulikult siis kui ta on seal juba mõndaaega olnud ja kopsud valusaks haukunud). Koprajahis avastasin,et kui kobras pesast välja tuiskab ja jahikaga surmad siis paugu peale tuleb välja uurima mis teoksil. Siis saab kratist kinni võtta ja rihmaotsa panna. Toimib ka kährikuurus. Kuuled kuidas lõugab urus ja pausitab vahest, siis paned uurusuudme ees paugu, tuleb piiluma ja naksti käes. Ajujahis olgu või sõda lahti siis teda paugud ei huvita, läheb sinna kuhu jäljed viivad.
Kärntõvepuhul jah teinekord nakatub,teinekord mitte. Peale sellist jahti koer ilusti puhtaks pesta ja vast vähendab seda ohtu. Olen kah paar korda ennetanud kui sellise eriti raipega on kokku puutund. Turjale rohtu ja ok. Muidugi meil väike koer ja ei tee rahakotile miskit hullu.

sooviku-on see sulle uudiseks, et meditsiin on põhjatu äri ja bisiniss-eriti kui puudutab lemmikuid ja lapsi.

Nüüd siis võtsime kätte ja käisime Britaga urukatset tegemas ja tegime ära .Esimese hooga muidugi avastati rebane urgu minemata aga,kui augu kätte näitasin siis poeti kasti küll. 69 palli ja kiidulaul paberil,meie oleme rahul.Aga oli peremehi,kes rahule ei jäänud. Väga halb on,kui lubatakse kohale tulla aga jäädakse tulemata ja ei teatata ka.Katse korraldaja on ju teiega arvestanud.Tundub(mis tundub,nii ongi),et reaalselt jahil käivaid koeri käib sellistel katsetel vähe.Enamuses on sületaksid ja padjaterjerid.Mõne omanikuga rääkides jäi kõrva,et nemad ei julge küll oma koera rebasega rabelema lasta.Aga aretajad on kõvad ,teavad täpselt,kuidas saba,kuidas kõrv peab olema.On kõlanud mõte teha jahitõugudele jahikatsed kohustuslikuks.Mina leian,et jahitõugu koer peaks ka jahil käima ja paljas katse ei tee tast veel jahikoera.Kui põlvkondade kaupa ei saa koer tegeleda asjaga,milleks ta aretatud on,mis jahitõug ta siis enam on.Ah jaa,Elmar Lurichi kohta võib nüüd kõike rääkida,tal oli internet ära kadunud

No näedsa-hakkab tulema-pole need näitused-katsed midagi nii kohutavad-näeb mõnda toredat inimest isegi!!Tublid olete!

Sellega on vist nii,et annad näpu,võtavad käe,jala,käpa ja kogu ülejäänu ka .Ühesõnaga sõitsime pea 500km maha ja käisime Lätis urukatset tegemas.Tore oli ,kuigi päev venis päris väsitavalt pikaks.Täpselt ei lugenud aga Eestist oli vist 13 koera.Katsed saab seal teha nii,et peni haugub otse vastu kährikut või mäkra,mitte läbi siibri.Kõvemad vennad löövad ikka hambad sisse ka .Eesti koerad olid enamasti kõik tublid.Saksa jahiterjeritest olid kõvad tegijad Indreku Brax ja Aili Ärtu.Brita sai ka oma teise järgu kährikule ja kolmanda mägrale kätte .Imestama pani(või võib-olla ei pannud ka)üks Läti jahiterjer.Koera nägu näitas oma armidega,et tegu on kõva jahikoeraga aga mägrakatset ta ära ei teinudki.Piltidel on siis katseaed ja allesjäänud eestlased Keskmised kolm püsti seisvat prouat on kohtunikud.

Eestlasi oli Dalderis katsel rohkem, kui lätlasi
Ilm läks päevapeale palavaks ja katsele ootamine võttis keele vestile.