Arvan,et see koera autohirm on tekkinud kutsikale sellest,et on pesakonnast(ema juurest) autoga ära toodud ning sõidu ajal pole kutsikal olnud meeldiv sõita.Kas hoitud pagassis,või kuskil sellises kohas,mis ei tundunud kutsikale meeldiv ja turvaline,pealegi ema kaotus võib olla autoga seotud.Usun täiega,et see aeg saab otsa,kui koer märkab,et autoga saab metsa ja jahti.Samas on laikad hea mäluga ning peavad kogemust kaua meeles,sellest ka autohirm.Muide,on ka koeri,kes igale autole on valmis kutsumise korral sisse hüppama ja see pole sugugi päris hea. Kes koeri on pidanud kutsikast peale,see teab,et pesakonnast(ema juurest) toodud kutsikas leinab ema kaotus tavaliselt ikka,eriti öösel ärgates lööb kisa lahti.Mõnel kestab selline asi kauem,mõnel vähem(keskmiselt kolm ööd) ja siin oleneb kõik sellest,kui hästi(halvasti) kutsikas end uues kodus tunneb,ning kui hea mäluga koer on.Koera kasvatades on väga tähtis kannatus ja hool kutsika vastu.

Mul koer autosõitu ei pelga, st autosse läheb hea meelega ja üldjuhul pärast sinna tagasi ka, aga aeg-ajalt läheb tal autos süda pahaks ja oksendab, pole nagu täpselt sotti saanud, aga äkki oleneb see sellest, kas osades autodes on see lõhnakuusk vms või diisli või bensiini autode lõhna eripära. Aga jeepidesse ja niivadesse pole ta kunagi oksendanud just sõiduautodesse. Igastahes, kui ta on just söönud, siis ma väldin küll auto sõitu. Mainiks veel ära, et tegemist taksiga.

Mu karukoerale ka sõit eriti ei meeldi, on teine autos nii õnnetu, aga ta teab ka, et sellega saab jahile, nii kui pagassi või ukse lahti teen siis kohe pressib sisse. Jahilt ära tulemisega on raskem, ei tule enne autosse kui tema on valmis, ehk väsinud, muidu kui ühisjahis jahikohta vahetatakse, siis peab varakult rihmaotsa saama muidu autosse ei saa.

Minu eelmine foks tegi kõik võimaliku, et ainult autosse saada. Ja sealt tuli välja ainult lükates. Praegune saksa terjer pelgas kutsikana alguses veidi autosse hüppamist kuna tegemist oli kõrge jeebiga ja noorena kukkus väiksema hoovõtu puhul maha tagasi. Veel ei taha siis eriti meelsasti kabiini hüpata kui istud ise rooli taga-nimelt minu jalad jäävad talle veidi ette. Muidu aga õue minnes kui suund auto poole vähegi on või toas jahiriided selga paned, siis läheks kasvõi läbi klaasi, et teda ainult maha ei jäetaks. Harjutasin sedasi, et koera oma õuest välja ei viinud kordagi ilma autota. Panin kõrvalistmele istuma, andsin maiust ja kiitsin. Alguses ikka veidi pelgas ja värises, kuid arusaam, et autoga saab metsa jalutama, hiljem juba jahile jõudis kähku pärale. Nüüd ainult jõua klaase seetpoolt puhastada ja kabiini kasida. Probleem on ainult siis, kui teise jahikaaslase koeraga metsas koos on. Siis kas tulevad mõlemad korraga või ei tule kumbki
-teisisõnu aeg-ajalt kaob kõrvakuulmine ära . See aga terjeri eripära.

mu tähelepaneku järgi koertele lõhnakuusk täielikult vastumeelt, ei salli sellises autos reisimist

Kindlasti on mingi põhjus,miks koer autosse kardab minna.Vahel ei ole peremees seda põhjust lihtsalt märganud.8-kuune kutsikas on alles laps ju ja see õpib veel palju asju omale selgeks.Iga kord autosse pannes(ka rihma otsas) kiida,silita ja anna koerale midagi head.Küll varsti see kartus kaob.
Mul on omal umbes sama vana saksa jahiterjer ja temaga oli üksvahe sama jama.Kui juba hüppama õppis,läks autosse küll aga üheltmaalt ei,tema sõitma ei tule.Viga siis selles,et kutsika ema teeb autos kõva lärmi(kõik postid,inimesed,puud,põõsad ja mööduvad autod tuleb üle haukuda),poisile aga siuke asi ei istu.Panin puurile vaheseina vahele ja nüüd on rahu majas.Jahile sõidavad eraldi tubades.Metsast tulles veel väga hea meelega kohale ei minda aga siis kamandan fritsu paigale ja süles autosse.Kiita ja maiust saab oma kohale minnes alati ning tundub,et asi järjest paraneb.
Kannatust ja sõbra kätt !