Kirjutab siis tänases Päevalehes loomaarst Tiina Toomet,et see tõukoerte aretus on läinud üle piiri.Lemmikuid(ka jahikoeri) aretatakse just välimiku näitajate pärast.Küllap on sellepärast ka jahimeeste seas just viimasel ajal need puhtatõulised jahikoerad kahtluse alla seatud,ka siin foorumis on puhtatõuliste jahikoerte osas suur vaidlus ja nüüd julges isegi loomaarst seda juttu kinnitada.Kõik polegi kuld.

Aga kulla jorr selgita mulle lollile miks ei peaks välimik olema üheks valikukriteeriumiks endale jahikoera võtmisel. Siiani olen ma just seda faktorit üheks tähtsaks pidanud. Vene aegas nagu targad räägivad olevat olnud suund aretada kõiki koeri aga suureks ja tugevaks. Nüüd siis on ühel jahikaaslasel isane saksa jahiterjer. On viimane oma tõu standardmõõtudest veidi väljas. Kõik nagu ilus ja kena kui vaja metsas siga taga ajada. Terjer aga teadupärast algselt rohkem urukoer oli. Kuidas see koer urgu sisse mahub on iseküsimus aga vot juhtub kinni jääma ja ongi kööga . Või võta laika- mõni on ikka korraliku saksa lambakoera mõõtu- suuruse tõttu muutub ta kahjuks aga aeglasemaks ja selle tõttu haavatavamaks ( on suurem tõenäosus, et saab metsas viga kasvõi kuldiga madistades). Füüsika seaduse vastu( suuremal ja raskemal ikka inerts suurem) ei aita kahjuks ükski asi. Asjaolu, et selles aretuses on kohati kiiksud(loe vead) sees on ammugi selge. Aga mida see halamine siin foorumis muudab eriti kui peale suurte sõnavõttude ja kellegile meeldetuletamise kes sa üldse oled asi ikka kaugemale ei jõua

Arvan,et asi selles,et kui koera välimik ei vasta standardile,siis ei saa tema ka seda vajalikku jahikoerapassi,et võiks jahil käia.Väiksed kõikumised muidugi ehk ei mõjuta seda väga,kuid nendega on paaritus ametlikult keelatud.Mis puutub urujahti nati suurema koeraga,siis olen näinud,et ka mõni hagijas käib urus ära,kuigi mitte kaugel eriti.

Paraku siin sa nüüd eksid- minu sõber käis minuga koos Paides terjerite näitusel. Ta koeral olid veel esijalad veidi U kujulised. Näitusel käimise tulemusel on tal jahikoera pass olemas aga vot sertifikaati ta jah ei saanud. Seega tema koer paaritamiseks ametlikult ei sobi. Minu oma aga tunnistati tõu parimaks ja hr. Lurihi arvates näituse ilusaimaks.

Jah,nii see asi just ongi,et peaasi,kui välimik oleks näitusel hästi korras.Aga eksimine on inimlik,võib igaühega juhtuda.Muide,vene ajal aretati meie kandis koeri mitte tugevamaks,vaid sooviti just selliseid magalamaid ja "aeglasema käiguga" jahikoeri.Neid kõrgejalgseid ei tahetud,sest ajas loomale(jänes-rebane) sellise vindi sisse,et tavaline haavel järgi ei jõudnud.Jahikoeral hinnati seda,et kui läksid temaga hommikul jahti,siis võttis metsatuka(võsatuka) läbi ja ajas looma välja,kuid ei ajanud kaua,vast paar ringi ja siis otsis peremehe üles ja jaht jätkus,võtsid teise metsatuka ette.Oli ka neid tugevaid vene-poola hagijaid,keda jahile minnes nägid niipalju,kui hommikul looma ette võttis ja siis õhtul pimedas jõudis ikka koju.Kunagi pidasin ka ise foksterjerit.Paberitega ja jahil oli tasemel(urujaht,rebase-jäneseaju ja linnujahil vett ei kartnud).Kuid temal see viga oli,et kui mõni koer juhtus peremehe peale tema kuuldes haukuma,siis oli foks jaol ja karvad lendasid,ei temale lugenud see,et teine koer temast poole suurem oli.Väliselt valge,kolme musta laiguga ja nagu selleaegne seadus nõudis,saba oli dupeeritud.

Paraku siin sa nüüd eksid- minu sõber käis minuga koos Paides terjerite näitusel. Ta koeral olid veel esijalad veidi U kujulised. Näitusel käimise tulemusel on tal jahikoera pass olemas aga vot sertifikaati ta jah ei saanud. Seega tema koer paaritamiseks ametlikult ei sobi. Minu oma aga tunnistati tõu parimaks ja hr. Lurihi arvates näituse ilusaimaks.


Ega sertifikaat paaritamiseks luba anna.Ringis neid ju üks.

Nu, nende aeglase ja kiire ajamisega koertega... meil paar vana rääkisin, et koer võttis hommikul rebase ette ning ajas kasvõi 24 tundi, ise pidi teid ja radu teadma. Tihtilugu lasti rebane 5 tundi pärast ajamise algust, kui üldse. Sellised olevat õiged koerad, mitte nagu nüüd need, kes metsatukast põldu saade tagasi pöörduvad. Meil ka pigem selline jaht, et rohkem kui 1 ees jahis ja rebasenahk ei ole nii kallis kraam, et naabrimeest kaasa võtta ei raatsiks. Metstukkasid kammitakse ka päris palju läbi.

See rohkem maitseasi,kui on jooksuajal hulkuv rebane,siis otsid juba koera kuskilt naabervallast.Aga jah,looma liikumisteid (jänes,rebane,kits,siga,põder) tuli teada ja kes neid hästi teadis,siis oli aint küsimus selles,et kas jõuan ette.Praegu autoajastu ja sellist küsimust eriti ei olegi,kuid lasta rebane 5-e tunni pärast talvisel päeval,selleks pidi kannatust ja kuulamist olema ja ega siis rohkem jahti saanudki teha,päev oli ju lühike.Enda koeraga ikka kolm-neli aju oli päevanorm.Ja lasta võisid muidugi aint rebast,jäneselubasid oli ju väga vähe hooaja kohta.

Kadund isal oli viimane korralik ajaja venemaalt toodud hagijas, ajas niikaua kui vaja. Tavaliselt vanamees lasi peni hommikul välja, siis hakkas jänese ajamine pihta ja kuna ta meiereis töötas siis ootas niikaua kui hagijas jänese kodu juurde ajas ja sai meierei kõrge betoonplatvormi pealt ära lasta. Reeglina ka sai lasta, kui ei saanud siis peni tuli pimenedes jäljelt ära, ronis köögis puude kastile puhkama ja veriseid käppi lakkuma ...
Kuhugi ta ära ei kadunud, töötas surmani.
Need lühikesed ajud, ei tea ...

Jah,nii võis jahtida küll jänest,kuid palju siis teil hooaja kohta jäneselubasid mehele anti?

krt seda teab, tatikas olin veel (12-15 a), jaht käis mu arust pea iga päev sobiva ilmaga, nii trepilt laskmisega kui ka kahekesi, vanamees pistis püssi pihku (relvaostmiseks polnd kindlalt mingit luba vaja, kultuurkaupade poes olid kitarride kõrval) ja ütles et mine seisa sinna ja oota, ise jäi kusagile kindlamasse kohta passima, vaevalt et siis üldse mingit luba oli, siga käis vana kah talvel praktiliselt iga päev hiilimas kolhoosi kartulikuhjade juures, ikka õhtul latern püssi alla isoleerpaelaga kinni, valge kittel selga, valged püksid jalga (kah meiereist saadud varustus), karvamütsile valget marlit mitu tiiru ümber ja põllule ...

Honkomees 5+. Igatahes aus jutt kuda elu käis! Kui su vana oskas koera niimoodi välja õpetada, siis too ju iga jahimehe unistus.

Jah,jaht käis ka meie kandis pea iga nädalavahe ja koer oli kogu aeg rakmes.Muide selleagsest jahikorrast meil:oli väike seksioon vist 14 meest ja jäneselube anti terveks jooajaks(algas 7-endal novembril ja kestis kas 15jaanuar,või oli jaanuari lõpuni) meie pundi peale(14meest) siis kas 7 või mõni aasta 9 luba jänesele.Kuid jahipäevad polnud piiratud ja jahti sai teha siis ikka kambaga(3-7-9 meest korraga väljas) ja et kõigil ikka tegevust oleks,siis oli just tarvis lühidalt ajavaid koeri.Oli siis ka nõue,et iga jahipäev tuli võtta kirjalik luba üheks päevaks ja peale seda alles võisid püssikoti avada.Lubade kirjutaja muidugi kohapeal oli.Kuid koer pidi töötama,mitte kõndima meestega koos ja looma enda juurest aint kaugemale ajama(ajas niikaua kui nägi).Sellist koera nimetati luruks ja jäi ka tihti tina saades metsa.Muide ,kõrgejalgse hagija aetud loom põgenes ikka suuremat ringi tehes,sest kui korralik koer sabas,siis polnud tal (loomal)aega oodata ja aju kestis ikka tunde.Väiksem koer aga loomale(jänes-rebane) väga kannule ei jõudnud(vahe ikka 100-150m) ja uluk tegi ka väiksemaid ringe,ning oli lausa naljakas vaadata,kui jänes tuli lönta-lönta,istus, kuulas koera häält,tegi paar haaki ja kablutas edasi.Siis alles ilmus koer(taks või foks) kisaga ja lume tuisates,harutas haagid ja pani järgi.Siga aga siis meie kandis polnud,ehk mõni üksik kult liikus läbi.