Me käisime Olgerdiga eile kährikuid kaevamas. Juhtusid olema jälle sellised keskmiselt tigedamad elajad. Hetkel parajad rasvapallid ka, nagu keskmine põrsas. See asjaolu selleks, aga minu kolme aasta urujahikogemused on sellised - 1 hmmustus kopralt, no, ei osanud ise kobrast kohe ära kustutada vaid ajasime ta tigedaks, 4. kord nurka ajamist ja surkimist, siis tegi koerast mööda pääsemiseks hammastega külge 10 cm pikkuse lõike. Pindmine haav, paranes kiirelt.

Kährikud, mägrad ja rebased... kui just koer kohe kaelast kinni ei saa, ise kenasti ei kaeva või kährikud (teised tahavad pigem ikka kohe hammast anda) ei otsusta lihtsalt surnut mängida, siis on koertel hambajäljed pea alati. 1 jaht võib vabalt tähendada nädal-kaks jahivaba aega ning haavade lakkumist. Ma ise pean koerga koprajahti palju ohutumaks kui kuivas urus müttamist (rebane on muidugi kõige toredam loom kui tal on võimalus urus ringi joosta ja siis urust väljudes ennast võrgust avastab, koer on kindlasti terve).

Koprajahti tasub alustada algaja koeraga kindlasti soojemal ajal. vee jahedus ei tohiks olla segvaks faktoriks. Kasuks tuleb kui koeral on olnud võimalus surnud kopraid enne kakkuda ning mõne lihapala ka nendest saada. Üldiselt soovitatakse alla aastase koeraga koprale urujahti mitte teha, põhiline vast siis vähene jõud ning koera jaoks kahtlane olukord. Samas, urgudega peaks koer siiski juba nii poole aastaselt kokku puutuma, kasvõi mõne kogenuma koer kõrvalt. Kui tahta spets koprakoera, siis kährikute peal harjutada võib, aga ei pigem otsida juba kopral töötav koer ning enda oma punti võtta. Küll koer meelde jätab, et mis ja kus. Mõne jahi järgselt julgeb vast ise ka asja vastu rohkem huvi tunda.