Tuleb varakult harjutada teiste koerte seltsis olema,siis pole hiljem probleemi.Minu sakslane ei kakle kellegagi.Kui teised (laikad) urisevad,läheb tema lihtsalt minema.Kõik on koolituse ja koeraga tegelemise taga.

Kui noorest peast teda teiste koertega kokku viia siis ta kaklema ei kipu

Kas kellelgi on ehk kogemust ,sakslase ja norra põdrakoera (no ka laika) koostööst.

Targemad andke nõu- kas terjer saab ka rebase urus hakkama? Kährikuid kisub küll, aga ei ole kunagi rebase murdmise peale sattunud. Ühesõnaga, tean et rebane urus, aga kas tasub terjereid peale saata?

Mis ime loom see rebane siis on? Eks ta koerale vähe valusamaks võib kujuneda,rebane juba surnut mängima ei hakka .Püss hoia igaljuhul käepärast rebane kargab võimalusel välja,kui all elu kibedaks läheb!

mõtlengi seda, et kui tugev vastane rebane on. Endal konkreetselt rebase urujahiga kogemus puudub. Koer ise viiene ja teiste loomadega on hakkama saanud.

Usun ka,et terjer saab rebasega väga hästi urus hakkama.Kuid urujahti tehes mõtle sellele,et rebase urg võib ju olla, kuid kas all kedagi on,seda koer näitabki ja rebane pole urus alati?Aga täpselt nii ongi,et kui pole võrku kaasas(nagu Feenipoisil) siis hoia püss valmis ja kõrvad kikkis,rebane tuleb urust vahel just sealt,kust oodata ei teagi.Ja kui juba tuleb,siis tavaliselt on temal tulekuga selline rutt,et hea,kui jõuad püssi palge visata.Urujahti minnes siis hunnik võrke,püss ja terjer,ning parem kui kolm jahilist vähemalt.

Aga mis saab siis,kui uluk ei tulegi välja-hakkate kaevama või.Ja kui on maa külmund,kivid kännud,siis see ju ropp töö.oleks siis nahal mingit hinda või väärtust.Jahist tahaks ikka põnevust ja elamust saada,mullatöid võin ju koduski teha.ETneid röövleid hävitama peab on õige,aga selleks ju palju lihtsamad ja põnevamad viisid nagu rebasejaht hagijaga ja otsijaht koeraga kährikule.Aga jah ,oleneb inimesest,millest keegi lugu peab.

Paraku see urujaht just selline ongi,raiud külmand maad nii kirv kui kangiga ja tulemus pole alati kindel,teed pool päeva tööd ja siis selgub ,et loom kõrvale liikunud ja ei jõuagi välja kaevata,hea kui koera kätte saad! Su esimese postituse järgi arvasin ,et kährikutega sul kogemus olemas.Mille järgi arvad ,et just rebane urus? Tavaliselt need ikka kährikud ,harvem mäger ja rebane. Rebane läheb urgu ainult viletsa ilmaga ,enamasti karmi külmaga v väga märja ilmaga (vihm ,lörts) Vahel põgeneb auku ka hagija eest ,kui enam põgeneda ei jõua!

Omaarvates ikka mingi kogemus on:30-40 kährikut ja 10kond rebast aastas,muud karvased peale selle aga urujahi kogemus tõesti puudub.Ja vaevalt,et mullatöid metsa tegema kunagi ka lähen.Urujahti olen pidanud niipalju,et kährad olen haralise kaseridvaga välja tõmmanud aga kas seda ka urujahiks pidada saab on omaette küsimus.

Ennekõike hakkad ikka kährikuid välja kaevama. Feen hunniku kährikuid urust välja võtnud, aga pole seni siiani veel kuulnud, et ühegi rebase välja oleks kaevanud. Rebane pole loll nagu kährik, kes tupikusse istuma jääb. Rebaste jaoks on võrgud pannud urgude peale, kuhu need siis sisse lendavad.

Kui ei ole kaevanud,järelikult ei ole õigete urgude peale juhtunud või on koer selline,kes august ka vahepeal väljas käib.Mul on vanem koer selline,et käib ikka vaatamas,kas ma alles olen.Noor,mis eelmine suvi kaduma jäi oli siuke,et kui auku läks siis tuli ka kaevama hakata.Kaevata on saanud igal ajal,nii öösel,kui päeval.Kord sain isegi paar tundi enne aastavahetust koera ja kährikud urust kätte.Siis naine ütles küll.et loll.... Rohkem sõnu ei leidnud.Mina näiteks ei saa aru,miks inimene peab ronima,tatt ninast väljas,mitme kilomeetri kõrgusele mäe otsa.Eks inimesed ole kõik omamoodi veidrikud.Ja las nad olla.

Sooviku, kas oled ise siis mõne rebase välja kaevanud?

Ei,rebast ei ole. Ja mäkra ka meie kandis peale ühe linnaku pole.

Pole just kõige parem pilt aga siin on kaks saksa jahiterjerit just jõekaldast kätte saadud kährikutega.Kodus läksid koerad kohe dužži alla