Mul oli au olla ühe kauni eesti hagija omanik, kes oli meile pere-diivani koeraks.
Seega vastaks järgmisele jahimehe küsimusele:
"Huvitav, kuidas need, kes hagija perekoeraks muretsevad, tema loomupärast jahikirge ja jooksmise vajadust rahuldavad."
Ütlen ausalt- see ei ole lihtne! Kuna mul oli lapsepõlves isal eesti hagijas, olin selle tõu esindaja juba kokku puutunud ja teadsin täpselt, mis mind ees ootab!
Isal on olnud mitu EH-t ja kõik on olnud tööloomad, ehk käisid jahil nii tihti kui seadus lubas.
Kuidas ma seda jahikirge rahuldasin? Treeninguga. Vaimne treening on koerale kohati väsitavam kui füüsiline.
Nii kui vaktsiinid tehtud, läksime kutsikakooli. Seal sai elementaarse selgeks.
Koolis õpetatakse omanikke ja omanik õpetab siis kodus koera. Kui sellele pihta saab, siis algab tõeline areng- nii omaniku kui koera!
Hiljem käisime ka agility trennis- seal siis vaimu ja füüsise treening käsikäes.
Kodune treening oli suht igapäevane. Minu hagijal toidukaussi kui sellist ei olnud- iga toidukord oli treening! Suurepärane abimees oli klikker ja taskutäis maiuseid! Ei ole mina näinud hagijat, keda ei saa toiduga motiveerida
Selle igapäevase treeningu tulemusena oli mul hagijas, kes:
- kõndis hagija kohta väga ilusti tänaval kõrval,
- tuli ALATI kutsumise peale,
- ei varastanud laualt,
- teadis ca 30 käsklust ja täitis neid. Mõnda küll väikse viitega
Lahtiselt oli ta mul ainult kinnises aias. Looduses ei olnud ta mul kunagi lahtiselt ilma 10 meetrise rihmata
Igatahes oli ta tõeline hagijas- nautis looduses käimist ja jälje otsimist sajaga. Jahikatseid küll ei teinud temaga.
Olime alati teadlikud, kui meie aias oli keegi võõras käinud- oli see siis kass või koer või inimene. Ükski lõhn ei jäänud avastamata
Ta oli meie tutvusringkonna staar- just tänu oma sõbralikkusele ja inimlembusele. Absoluutne süllemittemahtuvsülekoer ja puges kõikidele loomainimestele südamesse.
Kahjuks jäime temast liiga varakult ilma-oli ainult 4 aastane.
Suure tõenäosusega põhjustas tema surma rotimürgi söömine.
Millal ja kus ta seda tegi, on meile siiamaani müstika...
Igatahes, igatseme jäägitult oma hagijat ja kui lein möödas, võtame kindlasti uue hagija
