Koerte kasvatus

[kakuke]

Täpselt jyri, seda silmas pidasingi. Käisin mõni aeg tagasi taksiklubi kokkutulekul (et vaadata, mis inimesed, kus käivad ja mida teevad) ja sealt hakkas üks koer silma, kes nii, kui perenaine sammu astus, nii kohe vaatas tema poole ja siblis järgi. Sellist asja silmas pidasingi. See puhtalt kasvatuse ja koolituse teema.
Või nagu heal tuttaval oli kord noor laika, kes käis ja haukus kodus olevat kodusiga ja siis muudkui keelati tal seda teha, kuniks lõpuks ei teinudki seda, aga unustati tegeleda temaga paralleelselt metssigadega. Koer võttis seda ka lõpuks nagu kodusiga, keda haukuda ei tohtinud. Lõpuks 5a saadi koer metsas sigade peale tööle.

[tädimaali]

Ka mina olen kogenud, et see ei ole rumal manitsus, mitte üle treenida jahikoeral kuulekust. Isegi kui on vaja, et koer midagi oleks võimeline kuulma läbi jahiinstinkti, on see pidev balansseerimine seal piiri peal, kus koer on peaaegu et sõnakuulmatu, aga siiski võimeline kuulama poole kõrvaga, kui vaja. Suhteliselt keeruline ülesanne, kui nt koer peab linnu lendu ajama täie sööstuga, uskudes, et ehk saab kätte, aga siis kohe peatuma selle sööstu pealt, töötama täiesti iseseisvalt ka 500m peal, aga kuulama siiski vilet jne. Väga tihti inimestel see õige balanss ei õnnestugi.
Minagi kogenud nagu Jyri, et kui on pehmemat tüüpi noorele koerale tulnud mingi selline kogemus, mis paneb ta edaspidi rohkem sinu jalge ees keerlema, siis see võtab mitu aastat, et see ümber pöörata (ja ehk enam samaks päris ei saagi tagasi). Sellepärast mulle pehmed koerad (keda on küll palju lihtsam õpetada, kuna nad võtavad igasuguseid, nii pos kui neg mõjutusi, vastu kergemini) ka ei meeldi niiväga, minumeelest jahikoer peab olema suhteliselt kõva, et kui nt jahikaaslane ikka täie hooga röögib nt või midagi muud väga ootamatut ja ebameeldivat juhtub, siis koer ei reageeri selle peale kuidagi tugevalt ega lähe nädalaks siis koju ära - tööpäev läheb ju ikka kohe edasi. Aga tänane aretussuund on pehme koera poole, kahjuks.
Jägervision'iga ei ole nõus, mina nt regulaarselt testin oma koeri (kel seoses hormoonidega asjad võivad kardinaalselt muutuda), kas neil ei ole tulnud mingeid valesid mõtteid pähe seoses söögiga - mina näen väga suurt seost sellel, kas koer tunneb omanditunnet saagi suhtes või söögi suhtes. Avastasin üks hetk ka, et mu koerad täiesti loomulikult annavad ära misiganes söögi, kui lähed ja normaalselt võtad - seda ju harjutatud kutsikale. Aga kui ma jäin koera söömist lähedalt pealt vaatama, samalt kõrguselt vahtides, pikemaks ajaks, tuli esile käitumine, mida mina ei hinda oma koertes. Palju lihtsam, kui koeral pole mingeid valesid illusioone selles suhtes, kas inimene võib misiganes hetkel mida iganes tema suust ära võtta, ja ka nii on palju lihtsam koolitada koer spontaanselt tooma sulle kasvõi kogemata kombel jalutuskäigul leitud grillkana.

[kakuke]

... Minu arvates kuulekus ei peaks olema instinktide alla surumine vaid impulsside kontrollimise õpetamine lisaks sellele, et õpetatakse ka käsklusi. Seda ei pea tegema stiilis, et kui koer tahab ilma loata minna siis kannaga pähe ja küll järgmisel korral ootab enne luba ...

Vaata, kui järgi mõtled, siis tegelikult ju käib küll. Kui koer selle asemel, et minna iseseisvale otsingule, istub Sinu juures ja muudkui vaatab Sulle otsa ja lunib, et mina siin hea koer. palun ütle mulle mis ma tegema peaks, et saada veel kord seda pos. mõjutust, siis kuidas seda veel nimetada? See ju käib millegi arvelt? Mõjutus nagu tead, pole vaid kannaga pähe.

[sooviku]

Tema ju ka tegelikult jahikoer !http://www.youtube.com/watch?v=P9Fyey4D5hg&feature=player_detailpage[url]

[Jägervision]

Kakuke- mind räägid taga?

See on natuke teine moment, kus koer ainiti vahib sulle otsa kui see, et ta räigelt tahab minna aga ei lähe, sest ei ole veel luba antud või on antud mingi muu käsk. Need on ka "elu preemiad" mis on võimas jõud koerte koolitamisel- preemia ei ole alati mitte maius või mänguasi vaid ka nt. võimalus minna ujuma või teiste koertega mängima või rihmast lahtiselt jooksma või misiganes asi. Seoses JRTdega tuli meelde kuidas üks koolitaja rääkis mismoodi ta käis oma terjeritega oravaid taga ajamas- nägi, et õues on oravad, läks koertega välja ja lasi nad oravaid jälitama. Kui tundus, et nad jõuavad liiga lähedale, kutsus tagasi mille peale koerad pöörasid momentaalselt ümber ja tulid täie hooga kihutades tagasi. See oli nende jaoks lahe mäng. Need ei ole muidugi laikad, kes peavad jälgi ajades mitme km ringe jooksma aga enesekontroll ei ole sama mis omanikule ainiti silma vahtimine ilma, et ta muu maailma olemasolu tunnistaks.

Just jälgisin juba eelnevalt mainitud koolitaja viisi toiduvalvamist ennetada mis tõesti algab toidunäppimisest aga 3 trenniga 7 nädalase kutsikaga jõutakse sinna kus kutsikas sätib oma kanakaela omanikule lähemale ja tuleb kutse peale selle juurest ära. Osad koolitajad aga õpetavad söömisest eraldi seda, et koer laseb kõik mis tal suus olla võib (sh juhuslikult leitud grillkana) käsu peale lahti. Loomulikult ei alustata grillkanast Koerad ja inmesed on erinevad ja kasutatakse seda varianti mida osatakse aga ma usun, et selleks, et omanik saaks võtta oma koertelt vajadusel igasugu sodi, mis nad peaks juhuslikult lõugade vahele haarama, ei pea käima pidevalt koera ahistama näppe kaussi toppides ja antud toitu ära võttes. Koertega, kel on olnud probleeme toidu valvamisega, ka aeg-ajalt tehakse jälle mõni harjutus (mis iseenesest on ka sööva koera ligi minek), et asja mitte päris ära unustada aga see ei ole sama mis tavapärane "rahvatarkus", et mine võta koeral kauss/kont ära, et ta näeks, et sa oled ikka boss

[tädimaali]

Jägervision, tõud on tõesti ju erinevad. Kui sa nüüd kujutad ette, et koeral peaks olema nii suur sisemine distsipliin, et ta nt sinust 300-500m kaugusel paksus metsas (kus tal ilmselgelt on väga täpne arusaam, et ta võib karu kah nahka pista ja konn kah ei köhi) on töötanud mingi 15min, niiet tal põhimõtteliselt on teatud mõttes üsna ununenud, mis käsu sa täpselt talle andsid ja ta on siiski enamvähem ümber lülitunud instinktipõhisele käitumisele (erineb minumeelest tööst, mida päästekoer teeb, kuna päästekoer ei tööta kunagi nii tugeva instinkti pealt see 15-30min oma päi, et tal oleks kalduvus nii tugevalt ennast unustada), ja talle tõesti satub lausa suhu see grillkana, siis milline koer - ka kõige paremini treenitud - tooks selle 100% kindlusega alati omanikule - selles olukorras? Julgen olla kindel, et äärmiselt vähesed.
Sinu jutt natuke meenutab mulle neid kõiki jutte ressursside kontrollimisest jne, et jumala eest ei peaks kasutama mingeid ebameeldivamaid võtteid - natuke nagu kogu tänapäeva ühiskond - sööks küll hea meelega liha, aga tegelikult teada ei taha, mis nägu oli hakklihaklotsil enne peas ja mis häält tema tegi oma viimsel hetkel. Minu jaoks ei ole erilist vahet, kas ma kontrollin ning annan ja võtan koeralt pidevalt ära võimalust süüa sööki või saada saaki, ja ka sellepärast ma väga ei mõista, miks peaks kuidagi hoiduma vaese koera stressamisest ja koera "ahistamisest" söögi juures - kui on vajalik. Minu koerte jaoks on saak väga selgelt söök ja selle söömisest hoiab neid vaid väga tugev distsipliin - ja see ei tule niisama. Koera jaoks on minumeelest selgem, kui ma kontrollin absoluutselt igas olukorras seda ressurssi ja tungi (ja ei ole mingit koera "oma" hetke, mis on püha), see tekitab vähem võimalust genereerida mingis hägusemas olukorras mingeid valesid käitumisi.

[kakuke]

Mitte ma ei räägi taga vaid ma räägingi Sinuga omast arust siin foorumis. Jah, Sinu üks koertest sobib väga hästi selleks näiteks, kus treenides kõvasti kuulekust ja vähem tähelepanu pöörates see juures jahiinstinktile. Seda on kaugelt näha. Võibolla ise ei pane seda tähele lihtsalt, aga koer ootab/otsib toetust pidevalt seetõttu perenaiselt. Ja ma olen vägagi veendunud, et küsimus pole siin mitte instinktis, kui sellises vaid just kasvatuses. Instinkt on ju tegelikult olemas, aga kontroll on lihtsalt väga kõva.