Kui "metsas" küsimus oli ärgitatud soovist endale laika võtta, siis mitmed ülalkirjutet mõttemõlgutused "spetsialistidelt" seda küll ei innusta tegema. Sestap julgen mittespetsialistina sõna võtta. Ise laikasid ei ole pidanud (jahikoeri küll), aga olen kaasseltsiliste kõrval näinud nende neljajalgse elu ja tegevust ~20 aasta jooksul (umbes 7 looma).
Järgnev mõttearendus oleks, kui ise valiks:
1. mulle tundub, et LSL on vähe laiema tööraadiusega ja iseseisvam (läheb kaugemale ära).
2. Tõugude vahe ei ole väga suur ja pigem on suurem vahe, missugusest kennelist koera saad.
3. Määrav on koera õpetamine ja jahikogemus (mis jahtides käib). Kes ajab taga kährikut, selle loom võtab selle ka seajahis sea puudumisel ette. Vahivad tõesti puu otsa ka (oravat nt.), aga kuna neid meil vähe ja enamasti koeral jahikogemus puudub, siis ei sega. Pigem on laikadel küllal hea nägemine väga kaugele.
4. Laika tüüpi koera koolitamisest püüa paremat pilti saada enne kui kutsika võtad. Kui kutsikas juba kodus läheb elu nii tormiliselt käima (koera areng on ju kiire), et hää ettevalmistus kulub marjaks ära, vältimaks vigu ja tegemattajätmisi. Mulle on jäänud mulje, et laikapidajad on veendunud, et see tõug ei vaja väga kõva drilli - areneb ise kui jahivõimalust pakutakse. Nagu ikka, mõjub soodsalt vanema ja kogenuma koera kõrval õppimine. See ei tähenda, et koeraga ei pea tegelema. Lihtsalt "kõrval", "lama", "istu" käskluste drill on "pehmem".
5. Kogu tehtava ettevalmistuse juures on ikkagi võimalus "ämbrisse panna". Kui Jüri arvamus tõele vastab, et 8/50-st töötavad (ma isiklikult ei usu, et nii kehv seis on), siis sunnib see ettevaatlikusele - midagi on selle tõu kasutamisega Eestis tõsiselt lahti (aretus?, koolitus?).
6. Laika on Eesti oludes seale/põdrale kõige võimekam tõug - suudab uluki kinni pidada ja veel küllaldaselt väle, et rünnaku eest ära saada. Suht isepäine tõug ja igal loomal, keda mina tundsin/tunnen on mõni imelik kiuks mann. Aga seda võib iga peremehe kohta ka väita
