Jah, eks ta nii on kui seda tõugu eriti ei tunta ja ei teata nende jahiomadustest ja sellest ,kui universaalne jahikoer saksa lk linnukoer tegelikult .on.Meil on kutsikad praegu müügis ja peab ütlema, et erilist huvi ei ole.2 aastat tagasi olnud pesakond läks kiirelt kaubaks.

Eks kui osad tõud välja jätta (püstkõrvad, hagijad jne) siis selgi näitusel paljudest muudest tõugudest ilmselt käputäis koeri olid päriselt jahil käivad koerad. Kuigi tegu oli jahikoerte erinäitusega, siis arvaks sama kui tavanäituse puhul - pigem tasub olla õnnelik, et mingit tõugu on vähe või üldse mitte esindatud. Tavajahimees näitusi ei väisa eriti, sel hetkel, kui mingit tõugu hakkab nägema pidevalt ja isendite arv kasvama, võib enamasti pea anda et asja on oma kätte saanud mittejahimeestest huvilised, tõu populaarsus on kasvamas ja mitte kõige õigemas suunas (lähtudes siis jahikoerte aretusest).
Kaks varianti, kas ise teeme pesakondi selliselt, et pole tahtjaid ootamas ja müüme siis üha rohkem kutsikaid nö tavaperre lemmikuks, või tuleb neid lõuna poolt peale - Läti ja Leedu ju paljundavad ikka juba tohutu hooga igasuguseid tõuge, tööomadustest suurt hoolimata.
Niiet ennustan, neid universaalseid 7nda rühma koeri hakkab rohkem ja rohkem nägema, aga mitte jahimeeste käes - nii on Lätis ja Leedus läinud ja meie ilmselt pigem oleme nendega ühes paadis kui nt Põhjamaadega.

Võtke vastu boniteerimise rakendussätted ja probleem kaob eoses-jäävad "töökoerad" ja diivanterjerid.Ühed jahimeestele kasutamiseks teised äriks.Kusjuures igaüks võib kindlaks teha, kes on kes!

4 koera kirjelduslehed (omanikule mõeldud koopia), mis jäid ringist saamata-võtmata, postitasin eile omanikele.

Sain kätte .

Ei aita see boniteerimine kah midagi.Inimene peab nägema koera töötamist ja ,siis hakkab mõtlema kas tahab endale sellist koera jne.Praegu ei müü praktiliselt ühtegi kutsikat ajalehe kaudu!Uuritakse eelnevaid põlvkondi suisa luubiga.Vanemad peavad olema kindlalt teada ja tuntud.Aga ei saa seda ka meestele ette heitta,sest koeraga ollakse koos tihti kuni 15 aastat.Sellist boniteerimist pole kusagil mujal mis Eestis praegu varjatud kujul käib.Näituseks Rahvusvahelised võistlused Lätis.

puugi-seda kõike muidugi eeldusel,et tahetakse "töökoera" .

Ise kutsikat otsides lähtusin all toodud punktidest:
1)Uurisin välja kas ja kuidas isa,ema töötavad.
2)Kui palju on töötavaid järglasi andnud.
3)Kas vana- ja vanavanavanemad töötavad?(selles selgusele jõuda aitas vene laikade register)
4)Kui palju on vanavanemad andnud töötavaid järglasi (sh. enda koera isa,ema vennad ja õed)
5)Kui palju on isa,ema sugupuus töötavaid koeri.

Need olid põhilised asjad mida vaatasin sugupuust(Statistika on minu jaoks tähtis). Kutsika valik on omaette ooper
Seda kõike tegin selleks,et olla kindel kvaliteedis ja teadmiseks et eeldused on olemas.(Kõik see muidugi ei välista seda,et koeraga tegelema ei peaks)

Just need punktid ja veel mõningad juurde( lisadiplomite olemasolu ,välimiku hinded jne.) annavadki boniteerimisel aretusklassi.Töötavate järglaste olemasolul on kõrgeimaks "eliit" ja neid mitte omavatel-"I aretusklass".Ehk siis on lootus saada heade eeldustega kutsikas, kellest vajalike oskuste ja tahatmiste juures võib kasvatada hea/väga hea töökoera.Aga võib ka lollipeaga tuksi keerata.
Nii lihtne see ongi.

TRG Sa tegid täpselt nagu peabki tegema.Ja nagu ma olen aru saanud,pole Sul ka mingeid hädasid koeraga.
Üheksa korda mõõda ja ükskord lõika!

Leidsin veel ühe pildigalerii:
http://fotoalbum.ee/photos/hopelandic/sets/1282371

Nii nunnud.Eriti 4 esimest fotot .Tegelt need ju minu enda omad, 13+ aastane isa ja 5 aastane poeg , kohe ei saanud arugi !

Tänan südamest kõiki vihjete andjaid ja abistajaid ,kes näitusel kadumaläinud telkpuuri otsingul aitasid !!!!! Puur saabus täna õnnelikult ja tervelt punase borzoitüdruku juurede tagasi
Kaunist ja päikselist suve kõigile

Mul oli au olla tuttav Wermachti sõduriga, kes kuulus partisanide hävitusgruppi - kaks meest ja üks koer. Too koer valiti sinna, tõesti sugupuu alusel, aga selle sugupuuga rahule jäädes võeti ette mingid 70 kutsikat, kellest siis võeti vaid üks.
Võib-olla tegi jutu rääkija asja kenamaks. aga väitis, et ku kilomeeter baaisst eemal tuli meelde, et plasku maha jäi. saadeti koer tagasi ja plasku toodi tagasi.

Mina pole Wermachti kuulunud, aga mu esimene laika, mida sa Indrek ka tundsid, oli samuti õpetatud tooma "kaotatud" aju. Gussevi "Ohhota s laikoi " raamatut järgides. Plaskusid ei toonud, aga reaalselt kaotatud kindaid ,mütse ja muud taskust kukkunud oskas minu jälgipidi tagasi minnes küll . Lisaks ainsana minu laikadest tõi kõik iseseisvalt püütud kährad samuti minu jalge ette. Siiani ei suuda aru saada, kuidas ta mind metsas lõhna järgi leidis, kui haisev kähra suus oli

Sellele saab olla vaid üks seletus!........