Tundub,et taksikoeral on nahk kõvem ja seda on ju tal ka rohkem seljas,kui nt.terjeril.Võimalik,et seepärast pole need haavad nii kerged tulema ka.Minu (nüüd siis kadunud ) jahiterjeril oli nahk seljas nii pingul,et iga kriips venis kohe laiali ja vajas õmblemist.Ja vigastada oskas ta ennast hästi,olgu või linnujahil.

Taksil nahk suht lõtv küll ja minu meelest pole nad nii ägedad ka, kui terjerid.

Eks taks annab juba kaugelt teada ka,et "kole koll "on tulemas ja sead lihtsalt teevad enne vehkat,kui "koll"kohale jõuab See aga on selge ,et kui mingilgi põhjusel tekkib ikka sea ja taksi vahel tõsine vastasseis,siis olgu see nahk nii lodev kui tahes,.......iga üks võib oma kujutlusvõimet kasutada.Praegu ,kus lumi on suure rohu maha vajutanud ja liikumis tingimuded kerged on veel rünnaku puhul pääsemise võimalusi siis tingimuste halvenedes läheb ka risk suuremaks.

Mingil hetkel lihtsalt peab omal peas olema nii palju nuppu, et ei lasegi siis koera peale. Eelmine aasta, kui suur lumi tuli, sai lõpetatud taksiga seajaht ära ja alles siis jäljele uuesti lastud, kui koorik taksi kandma hakkas. Sellepärast ei ütlegi, et taks see kõikse parem igaks juhuks on, aga hetkel tuleb küll võtta kõik, mis võtta annab, sest paremat aega taksi jaoks nagu on praegu, on raske leida.

Enne lund paned kõik sead ritta?

Kas just kõik, aga ikka peab tegema, sest kust mujalt koer omale kogemusi saab ja sellest paremaks läheb, kui mitte jahist.

Ei, Kakuke peaks teise appi võtma-kaks taksi on relv, kolm, on veel parem...herilaseparv, toetavad, innustavad ja aitavad üksteist-teineteist. Samas vanemad õpetavad ka noore välja...
Kindlasti juhtub õpetatud koertega vähem jama.

Ma ka kiitsin kunagi kahe koeraga jahti.Et innustavad teineteist ja on hasartsemad.Nüüd,mida aeg edasi,hakkan ma selles kahtlema.Esiteks kahekesi koos aetakse ulukit väga pikalt,liiga pikalt.Üks tahaks järgi jätta aga teine haugub ja nii minnaksegi koos.Samuti looma juures ollakse julgemad,minnakse lähemale ja vigastused on ka kergemad tulema.Kopra jahis on kahekesi(minu arust) möll vägevam,aga kolm koera on palju.Hakkavad üksteist segama.Urujahti võiks üldse ühe koeraga pidada,kuigi mina siiani jaurasin kahega.
Jah aga kaks koera võiks ikka olla .

Oleneb koertest,tõust.saksmannid ja laikad ilmselt saavad hoogu ja julgust, tekib ka "eestlase sündroom"-vaja teisele ära teha. Urus mul teine samast august sisse ei lähe, kohe kindlasti, otsib teist välja(sissepääsu).suurulukijahis-kuna üks on noor, teine kogenum(6 a), siis on koertel mingid omad reeglid, kes kuis ja kuidas,kui köva mees tohib olla.Vanem ikka juhib väge.noorel nagu poleks lubatud liiga julgeks minna.
Hiljem jälle vastupidi-8 aastane enem nii ägedalt ei ründa, laseb noorel rohkem rabeleda.

Kaks koera lausa peab olema.Kasvõi juba sellepärast,et kui üks on haiguslehel,siis teine oleks võtta.

Minu teine on juba mõnda aega Feeni Tobi ja toimub taksidel samasugune üksteise ülessekütmine. Koprajahis on kaks väga hea, kolmas aga ilmselgelt liiast. Pole siiani olnud korda, kus kolm koera kopraurus sees ja ühele ei tule selle käigus traumat. Seni on see alati nii olnud, kui kisma käimas.
Ps. Ja tegelikult pole niivõrd tähtis hulk, kuivõrd kvaliteet.

Ja siis ongi,et üks sikutab ühele-,teine teisele poole.Ma eelistan küll urus ühe koera soolot.Isegi kui mõlemil erinev loom ees,segab kahe koera üheaegne töö näiteks tupiku asukoha kindlaks määramist.

Karu ja Tobi said ka rasketes tingimustes mäele ja mehed olid väga rahul.

Koprajaht on vähe teine teema ka, kui kuiv urg (seda ise ei tee ka). Seal naljalt tupikus loomi pole (kuigi mõni välja kaevatud), valdavalt pekstakse kõik välja ja siis on paaris tulejõud kasuks vaid.

Aga kas seda pole täheldanud ,et noorem võib nõrgaks jääda...mõtlen,et äkki jääbki lootma vanema koera peale . Oleneb muidugi ka koerte iseloomust...arvan .Meil selle ongi nii,et algul noor(ed) koer(ad) vana koera abiga tööle ära ja siis noorele(noortele) "puid alla" ,siis noor(ed) pole kellestki sõltuv ja ongi soolo koer(ad) olemas .(Kui olukord nõuab töötavad ka paaris)