Hall Norra põdrakoer

[rajaleidja]

Nii seltsimehed. Kuna sügiseks plaan ikkagi kutsikas soetada, siis päevakorda on kerkinud ka norrakas. Palju on räägitud norrakate vee pelglikusest ja sellest, et kährikut aetakse tunde metsas taga.
Mehed, kellel omal norrakas või käib jahis, kus norrakad, jagage infot. Kuidas selle vee pelglikusega siis on, kas koerale peab järgi minema, kui haugub 2km eemal kährikut või saab ta ise temaga hakkama? Kuidas ta saab hakkama meie paksu lumega? Kas laikadega koos töötades hakkab sigadega kontakti minema või hoiab ohutusse kaugusesse, et peksa ei saaks.
Kommentaarid stiilis "laika on ikka parem" pole oodatud. Mul on 10 aastat laikad olnud, tean neist üht koma teist juba.

[Olku]

Olen hetkeks oma emase norrakaga viis aastat jahil käinud ja võin öelda oma kogemustest järgmist:
Pelgab suurt vett (jõgi, lai kuivenduskraav) ja kui ei ole tegemist haavatud loomaga, siis üldjuhul ta järgi ei lähe - samas on ka hea, kui tead, et saad koera kätte, mitte ei lähe suurele ringile. Kolme aastaselt hakkas ta kährikuid murdma - ennem ei tundnud huvigi, kuid nüüd enam ei haugugi vaid kohe murrab maha ja ega ta ennem ei taha "saaki" maha jätta kui ise juurde lähed..
Lume paksus ei ole ainult norrakale raskuseks vaid kõikidele jahikoertele ja sellest tulenevalt mingeid iseärasusi ei ole.
Laikadega ei soovita teda koos metsa lasta, kuna õpib ära sigade ründamise ja kuna ta on aeglasem, kui laika, siis sellest lähtuvalt tuleb jahihooaja jooksul 2-3 korda õmblemas käia.
Kui ta toimetab metsas üksi, siis hoiab loomadega distantsi ja haugub kaugemalt, kuid kui on teistega koos, siis on kohe seal kallal koos teistega(vähemalt minuoma on).
Koer on ikkagi selline, nagu sa ise suudad teda kasvatada(tahab palju aega ja pühendumust), kui kutsikast peast harjutad teda veega, siis saab ka see viga norrakast välja "roogitud".
Minul on teiseks koeraks Jämtland ja see on hoopis teist tüüpi koer: vett ei pelga, töötab distantsilt(ei lähe kunagi külge) ja on nö vedur, kelle paned hommikul värske looma jälje peale ja läheb niikaua, kuni selle üles leiab (töötab nagu hagijas jälje lõhna peale).
Kokkuvõtteks võin ma öelda, et kui norrakas jääb vanaks (hetkel on 6 aastane), siis võtan ma teiseks jahikoeraks teise jämtlandi veel juurde, kuna see tõug meeldib mulle oma olemuselt ja tööstiililt rohkem.

[rajaleidja]

Kui peaks norraka kasuks otsustama, siis peab ta hakkama koos teiste laikadega metsas käima. pelgangi vähe seda, et muutub seetõttu liialt agressiivseks ja hakkab tappa saama. Aga ootan veel kogemusi
Ja kuidas põdraga on. Norrakas oma rahuliku toimetamisega hoiab põtra paigal. Aga kui laika appi läheb, kas põder läheb pigem lendu siis või jääb ikkagi paika?

[Olku]

Nagu laika on "pundis", siis on loom kohe lennus. Mina lasen põdrajahi ajal norraka ja jämtlandi koos metsa ja paaris töötavad nad ideaalselt (distantsilt) ja siiani on nad saanud üldjuhul kõik põdrad pidama, kui ei ole ennem jõge ette tulnud, siis tavaliselt läheb põder üle, kuid norrakas jääb selle taha pidama ja jämt ei lähe üksi ka järgi, vaid lähevad koos uut saaki otsima.
Kui sa otsid omale laikade kõrvale koera, siis kahjuks ei saa see olla põhjamaine jahikoer vaid pead leppima mõne tõuga(ida, vene, lääne) laikadest - kuid see ei pruugi olla ka "kuld", kuid on öeldud puhtalt minu kogemuse põhjal väljendatud arvamus.

[honkomees]

Norrakaga on vähe kogemust aga meil on ka üks jämtland pundis, töötab ka koos laikadega ja ei muutu nende sarnaseks stiililt. Ja nagu eespool öeldud, ajab kaua ning peamine mure ongi selles, et päevas tükib üks aju olema, ülejäänud aeg kulub jämtlandi otsimisele, järgi see ei jäta ja kuna kontakti ei lähe siis paigale ka ei suuda panna. Aga õmblemist pole vaja olnud, üks läänekas on meil vaid kord kuu või pooleteise peale päeva töös, ülejäänud aja ravib haavu.