See oli lihsalt mingist vanemast diskussi viitest, et Sa mette ei saa aru meestest, kes jahti minnes vöö vahel (no nagu igaks juhuks) mitut sorti moona kaasa tassib , et kahest peaks juba küll olema.
Aga aeg on näe tõesti juba nii kiirelt edasi läinud, et hommikune põdralootus saab poolel teel lisa juhuslikest hanedest ja kui õhtul kodu poole lantsid, siis too paar kuud tagakiusatud trofeesokk seisab keset põldu, pee paljas (kas ainult liha? või sarved kaa!?); (no pidid need säädusemehed selle soku siia novembrisse veel sättima )

No mitte ei mõista seda toimingut ühe moonaga lõpetada (Ju siis ikka laskmise viga).
Mul kohe näpp ise-enesest sätib kolmandaks lisama ühe paugu peenemate jaoks. Ainult selle kolmandaga peab rehknutit pidama, et käsikaudu valet sutsu torusse ei topi, kui su unistuste kühvel mööda nohiseb ja selle 6 grammiga talle ekslikke tervitusi saadad
Hakka või kaba külge selle ühe padruni jaoks kotikest riputama, et vöökotti mette segamini sosida.

No see lugu pole teooria killast, nii mõnelegi, kas pole? aga noh...
Ilusat õhtujätku kõigile!
BH

A sa vali mitme moona kasutamise asemel hoopis tabamise kohta ja saad põdra kuuliga ka soku puhtalt lastud!
Iselaadijad ju võivad need kuulid küll mingilt kauguselt enamvähem ühte ajada ,aga mida laetud padruni ostja peab tegema,kas hakkama mõttes iga kuuli jooksu korigeerima? Eri juhtudeks võiks mõni täismantel ju ühes olla,mida sarnase kaaluga kuulide juures on poest võimalik leida(siis sama jooksuga ,kui poolmantel). Aga eks ta ole maitse asi ,igaüks teab ise mida teeb!
Kivi kotti!

Üks kaitseliidu mees õpetas (lahtise sihikuga laskmisel) sihiku "uputamist" ja "kergitamist" s.t. kirp ei ole sälguga tasa vaid madalamal või kõrgemal. Selle teooria käigus sai uuritud ka sihtimispunkti (tabamispunkti) muutmist laskmisel. Lasti ainult ühte sorti moonaga relvaks Galil AR 5.56x45.
Tulemuseks oli:
a) lähitistantsil ~50m laskmisel puudus vajadus mängida sihikuga,
b) pikematel distantsidel 150-300m hakkas kauguse mõõtmisest tulenev viga muutuma olulisemaks, kui sihtimispunkti muutmisest saadav kasu.
Katsetati nii kiiremal laskmisel, kui ka pikema sihtimisega. Loomulikult oli viga kiirel laskmisel suurem ja sihikuga mängides muutus see viga veelgi suuremaks.
Kui lisada siia veel erinevate moonade erinevad tabamispunktid, siis ise julgeksin kitse kuuliga (308) põtra lasta aga vastupidi ei teeks.

Eeltavasti on jahipüssidel kasutusel optilised sihikud,valdavalt! Räägime vist üksteisest veidi mööda ,mina mõtlesin tabamispunkti muutmist märklaual /ulukil , näiteks kaela.

Näide oli küll lahtisest sihikust, kuid sihtimispunkti muutmine tähendab nii lahtise, kui ka optilise sihiku juures ühte lisaliigutust/-arvestust, mis mõjutab tulemust.
Laskmise juures kus kiirus ei ole oluline (pukist/ varitsusest) või kui saabki teha ainult ühe lasu ei mängi sihtimispunktiga mängimine erilist rolli. Sellel hetkel, kui tuleb lasta kiiresti (ajus/ mitu kiiret lasku kitsedele jne) on iga lisa liigutus või arvestus segavaks teguriks.
Piisava treeningu korral ei ole see probleem. Ajateenijate koolitamiseks antud laskemoona hulgaga 1997a ei suutnud seda neile õpetada. Seega pooldan seisukohta, kus kuulide valik võmalikult väike ja soovitavalt väga ligilähedase ballistikaga.

Kitse jahis on üsna tavapärane, et kari ei jookse kaugele peale ühe kitse tabamist. See annab võimaluse veel üheks lasuks, kuid siis on juba kiire. Samuti muutub laskemaa, mis raskendab õige tabamispunkti määramist.

Kas põdra kuul on see kus karbil põdra pilt peal? Ostes poest tavalist 11,7 g moon võid sellega lasta julgelt kõikki Eestis elavaid jahiloomi.Aga keegi ei keela eksperimenteerida.Ise kasutan 338. Win Mag kal relva 13.9 g kuule ja sobib ideaalselt nii kitsele,seale,hirvele ja põdrale.

Kahju küll, kui moonapiirang sunnib koolitamisel kokku hoidma. Laskma peaks noor mees saama ikka niipalju, et siibri ette lööb ja oma sunninormi ühe käega peab uude laskepositsioonile minnes vasaku käega tühja liiva külvama , sest lihtsalt ei jaksa.
Aga kogu selle lahtise sihikuga trajektooride katsetamine on tulemuslikum, kui trasseerivaid saab magasini laadides vahele pikkida, siis näeb põrkekoha ilusasti ära (eriti veel siis, kui järgmise uue püssiga on kohandumiseks aega vaid pooltund).

Kuldile:
isiklikult olen baasmoonaks võtnud NORMA, ja kõik laadimised, olenemata kaliibrist, püüdnud sellega lähestikku ajada. 300 m pealt väike tants jääb küll järgi (no kus **** saaks küül lasta ka 150-175 või 205m märki, tiitus, ametlikult. Kasvõi üks rada, no nt Männikul, vajutad nupule ja lased lehe 250m peale. No unistada ikka võib ju ). Kivivaresse tsummides peab alati naabrimehele kõllama ja küsima, ega tal mullikaid ülemetsa koplis väljas ole ja ega tal naane seenele läind!

Tule Tartusse ja saad.

Uurisin ja puurisin kommentaare, aga enda jaoks vastust ei leidnud.
Millise kaubandusvõrgus müügis oleva padruniga oleks mõistlik karu lasta?Selgroo paukudest oli juttu, aga ise nii täpne pole ja prooviks rindkeresse tabada, kui võimalus tekkib.
Kaliibriks 7mm rem mag.
Väike plaan minna vene karu hirmutama, aga võib muidugi ka minna vastupidi.
Soov natuke kodutööd teha ja leida see õige padrun, et saaks tiirus peale lasta ja veidi harjutada.

Soovitus: kasuta karule kõige raskemat kuuli mis võimalik osta! Nosler Partition, Swift A-Frame, Barnes TSX, kõik kindlad valikud!

Tundus, et siia teemasse sobiks vist kõige paremini jutt Oryx`ist, ei hakanud uut teemat tegema.
Nimelt nüüd saadaval Oryx 21,1g/325gr 9,3x62 ja 9,3x74R See vist tõesti vähemalt karutapjatele mõeldud, väiksemast loomast jääb heal juhul ehk kotletiliha alles
On ehk keegi juba jõudnud katsetada, kuda need lisandunud 2,6 grammi ka asja paremaks teevad?
9,3x62 tehaseandmetel algkiirus 700 m/s ja energiat 5244 J

Mina kiidaks kah Oryxit.Hea tugev kuul,suurt looma võtab ilusti,põrsast loomulikult läheb läbi aga kuna ta eriti ei avane siis kahjustused on väiksed ja liha jääb kah suhteliselt puhtaks.

Minu kogemus ütleb ka, et arvatavasti tänu aeglasele lennukiirusele "lõhub" vähem kui kergem kuul. Loomulikult oleneb ka laskekaugusest ning tabamiskohast. 9,3-ga lastud kitsed on olnud "puhtamad" kui 6,5-ga. Sõbral ka peenem kaliiber 223 ja tema tähelepanek sama.

Pisut küll offtopic aga püüan oma küsimust siinse teemaga pisut siduda. Nimelt:
Kuidas määravad kogenud kütid distantsi üle lageda välja lendavate ulukiteni ilma abivahendeid kasutamata? Kuuli energia, lennukiirus ja tiirus fikseeritud/kindla maa tagant kogutud punktid on küll kõik tähtsad suurused aga muutuvad teisejärguliseks kohe, kui hindad vahemaad tegelikust kuni poole väiksemaks.
P.S. Huvitav on see, et metsas arvatakse lasu sooritamisel loom enamjaolt kaugemal olevaks kuid avamaal pannakse ikka räigelt puusse ja seda vastupidises suunas
Nii et jagage kogemusi silm-sirkel, nina- vinkel kogemusest. Elektroonilised abivahendid jätaks seekord kappi

käepärane vahend on optika, mul nt jämedate ristipulkade vahe 100m distantsil on 70 cm, selle järgi vaatan kas loom mahub vahele ära jne ning umbkauselt hindan, kui läheb ikka 200m+ kanti, siis ei hakka üritama, vähemalt väiksema looma puhul ja alla 100m pole vahemaa oluline.