Leidsin "Euroopa puud"(Johnson ja More 2004) hariliku paakspuu (Frangula alnus) kohta käivast tekstist lause: "Kollast puitu on kasutatud musta püssirohu valmistamisel"
Tekkis huvi, et kuis asi siis tegelikult on? Ma ei tea, äkki on sellest foorumis juttu olnud, kuid mulle pakuks asi iseenesest huvi. Mõni targem võiks avitada.

Ei pea ennast sel teemal targemaks,aga kui minu mälu ei peta,oli üks komponentidest kasepuu süsi.Vist... .Kindlasti on targemaid

Nii lauaga lajatades on musta rohu komponendid ju väävel, salpeeter ja süsi (olid ju ikka?). Küllap siis sai paakspuust eriti head sütt.

Tatikana "päälinnas" raketiringist saadud tarkusega sai ise raudteelt kollast väävlit korjatud(vedelesid kohati päris suured vagunitest maha kukkunud kamakad), salpeeter oli kas kaaliumi või naatriumi lisandiga väetiseküünis või ema kasvuhoones olemas (üks neist ei tahtnud nii hästi põleda-vist oli naatriumiga) ja sütt võtsid ahjust. Toimis ka suvaline puusüsi, kuid siis ikka oli jutuks, et kasepuu oma on kõikse vingem . Kas nüüd paakspuu oma etem on - eks targemad vaidlevad -ise arvan, et kask on lihtsalt maailmas rohkem levinud ja kätte saadav kui paakspuu.

Kui tootmiseks läheb ,võtaks ka ühe tünnitäie,põllutöödeks .Keegi ju börsis ka kuulutas

väga hea - ühinen

Olime umbes14-15 a nagad.Sõber otsis kuskilt Pätsu-aegsed raamatud.Ühest saime õpetust,kuidas suitsuga rohtu valmistada.Võin valetada,aga komponendid olid vist salpeeter,väävel ja kasepuusüsi.Midagi sarnast kokku sai segatud.Edasi hästi ei mäleta.Aga palju põnevam oli teine raamat.See rääkis mürgistest taimedest,kuidas need toimivad ja mida teevad.Naabri koer oli erakordne lontrus-panid telliskivi tee peale-ta võis 24 tundi selle peale haukuda.Ja nii kõigi ja kõige peale.Me siis otsustasime,et peaks maailma ära päästma sellisest peletisest.Ja targa raamatu järgi me juba teadsime täpselt,millist juurikat talle keeta,kuhu see mõjub,kui ruttu.Keetsime siis seda juurikatekisselli terve päeva lõkke peal.Tuli selline hall laga.Katlatäis-mitu ämbrit.Lusikas seisis sees püsti.Kõik Hiiumaa ämmad oleks võind sellega lapiti võtta.Panime koerale ette-ei midagi.Sai kallist doktorivorsti sisse pandud-ikka ei tahtnud ja haukus meie ja selle kausi peale edasi.Ja maakera pidi seda koera veel kaua välja kannatama.Vot milliseid mälestusi kutsub esile must püssirohi.Sorri-läks teemast kuidagi...

Küllap siis süsi püssirohu komponendina. Suht loogiline, miks peamiselt kasest sütt - lihtsam mahtu saada. Paakspuust ikka annab söekogust kokku saada. Mäletan ise kah kroonust, et kollast, kokkupressitud püssirohtu jäi kahurlaskmistest üle ning sai öösel üle metsa tulelondi teha. Paakspuu kollane puit viitaks nagu juba looduses sobiva aine (väävli) olemasolule.

Aivar juba mainis enne õige vastuse: paakspuu levik ja kasv. Kaske eeliseks on ilmselt parem kättesaadavus, kes seda paakspuuvõsa ikka teha viitsib

Pigem viitab see siiski karotinoidide olemasolule. Karotinoidid on need ained, mis teevad porgandi oranžiks, õuna punaseks ja kanaarilinnu kollaseks. Väävliga pistmist vähe (ehkki mõni võib vist sisaldada ikkagi).

Eel-pool nimetatud mustale püssirohule sai lisatud ka margantsowkat (tripperi lilla),kärakas oli hää ainult lumi jäi pärast roosaks ,jättis jälje kus püssü lastud.

Et siin kirjutajaid vaevab ikka igivana Saksa munga Berthold Swarz´i järelleiutis(teadupärast valmistasid hiinlased musta rohtu ammu enne), annaks I Vabariigi aegse mitme lõhketööde raamatu autori D Buxhoevden´i 1923a raamatu õpetuse.
Must püssirohi on kaaliumsalpeetri segu väävli ja söega järgmises vahekorras: KNO3-75%, S-10%, C-15%. Musta püssirohu sortidest oleneb proportsionaalse segu koosseis. Salpeeter peab tingimata kaaliumsalpeeter olema. Teoreetiliselt oleksid naatrium ja ammooniumsalpeeter kasulikumad, aga nad on liiga hügroskoopsed
Valmistamine
Algained jahvatatakse esmalt põhjalikult läbi, salpeeter segatakse ühe osa väävliga ning teine osa väävlit segatakse söega. Saadud kahesugused segud jahvatatakse uuesti iseäralistes pronkskuulidega anumates. Pärast jahvatamist segatakse segud veelkord hästi anumas milles puukuulid ja mille seinad seespoolt nahaga üle tõmmatud. Sel viisil saadud segu niisutatakse veidi ja jahvatata veelkord veeremisveskis. Sel viisil sünnib salpeetri osade tihe lähenemine väävli ja söega. Saadud püssirohumass pressitakse, terastatakse, kuivatatakse ja poleeritakse. Musta püssirohu plahvatamise temperatuur on 280 kraadi C. Kardab niiskust, sest salpeeter hakkab sulama, mille tagajärjel tema tihe lähenemine väävli ja söega kaob
Täpsem keemiline koosseis: salpeetrit 74,7+ väävlit 10,1+ sütt 14,2+ vesi 1 annab vormeli 16KNO3+21C+7S mille lagunemise reaktsioon on: 13CO2+3CO+5K2CO3+K2SO4+2K2S3+8N2. Ainult 40-45% musta püssirohu kaalust muutub gaasiliseks ülejäänu jätab tahke jäägi. Väävel gaasilisi aineid ei anna, aga kõrgendab plahvatuse temperatuuri. Süsinik pikendab põlemist. Söe saamisest selles raamatus juttu polnud, aga mujalt loetu ja oma kogemuste põhjal kõlbab kooritud lehtpuu(ei sisalda vaiku)näiteks kase südamiku puit igatahes ok. Mingi kollase puidu võrdlemine Nõuka aegse kahuri kollaka nitrotselluloosrohuga on sea ja käo võrdlemine.