Linnas maja omaval tuttaval on probleem, et rähn hakkas käima tuulekasti toksimas. Pidavat nagu äratuskell hommikul kell 5 olema!
On kellegil kogemusi, kuidas sindrist lahti saada. Igasugused ellimineerimised laskmise tasandil tuleb ära unustada, samuti kinnipüüdmised. Ootaks asjalikke vastuseid.

Tuleks tegeleda probleemiga. Vaevalt, et rähn ajaviiteks käib äratuskella mängimas. Ju siis on seal midagi, mis talle huvi pakub. Putukad, tõugud vms. Mingi keemia peale tõmmata?

Võrk ette vedada (kui üks kindel koht) või linnupeletaja?

Kõiki rahuldavat lahendust pole .. eip aita linnupeletaja, eip aita söök .. aitab ainult üks asi, aga sellest avalikult eip räägita. Kui tsuu lahti teen, siis on sopalehed eesotsas koos kogu meediasitapurgiga külges, kui ''mõrtsukal ja retsidivistil'', kes tuleb kiiremas korras isoleerida.
''dolbajobist'' (vene kelle väljend) muude lahendustega vabaneda pole võimalik. on juba aastaid loom- ja inimkatseid tehtud ja ainult ühele järeldusele jõutud .. mälu on sindril krdi hea.

Alati võib ju rääkida ja laulda, härdalt paluda. Aga kui keegi ei näe siis sõima, võimalusel vene keeles.

Kaku, varese või kassikuju sättida sinna. Ilmselt on mingi konkreetse koha võtnud. Sõbral pani ka läbi seina, korralik auk, nagu poolmantliga oli tõmmatud.

Atsi sõber võiks võtta omale kuke siis ei pea kella viieni rähniäratust ootama.

Tuttav probleem maal kukkus mul ka lõhkuma nii värvitud, kui ka vene aegse pinoteksiga kaetud laud seina, mis mingilgi moel mäda ei olnud. Põhjus minu arust on see, et kärbsed nii või teisiti ronivad pragudest sinna seina taha turvalist talveund magama ja sumisevad seal. Maja seal enne aastakümneid seisnud ja ei midagi, aga mingi 15 aastat tagasi oli esimene juhus ja siis 10-kond tagasi veel, nüüd pole jälle olnud, aga eks kevadel selgub, kui käima hakkan. Seega minu järeldus, et on tekkinud-kohanenud mingid nuhtlusisendid ja mitte kõik ei tegele sellega. Kõige parem oleks selliste isendite vastu täiesti tavaline(mitte võimas) õhupüss, sest need toksijad on tavalised rästa suurused. Vastasel juhul me lihtsalt aretame igasuguseid nuhtlusisendeid endale.

Ole sa tänatud hea mõtte eest

Olen kuulnud , et ükshalb inimene olevat rähni maha lasknud ja probleem oli kohe kadunud olnud. Ei tea mina kas tõsi või mitte

Pole mõtet laskmise teemal targutada, loe algne postitus korralikult läbi!

Vabandust

Jupp aega möödas juba. Kuidas asi lahenes? Auk seinas, kukk laudas või rähn lõi käega?

Kui on kindel koht, kuhu üritab sisse puurida, siis tõmba väikese distantsiga ette mingi võrgulaadne moodustis.

Mõtlesin, et kirjutan, kuidas mina ühest augustajast lahti sain. Tegemist oli siis hallpea-rähniga, kes oli miskipärast välja valinud minu jahikantsli seina ja asunud sinna korralikku avaust „puurima”. Sattus, õnnetuke, aga pärast tollise laua läbimist otse karkassi 10*10 prussi peale. Ei tea, miks küll pidi ta minu putkat uuristama? Ümberringi metsa ja kõdunevaid puid küllaga. Küsisin ka tuttavatelt, et mida sindriga teha, et jätaks lammutamise katki. Üks vanem loodusemees, kellel endal talumaja otsaviil nagu meekärg auke täis, teadis öelda, et ainult püss aitab, et muidu järgi ei jäta. Noh, ma ei hinnanud minule tekitatud kahju just nüüd nii suureks, et oleks hakanud issanda looma sellepärast veel tapma. Aga ühel toredal hommikul, kantslist mööda kõndides, näen – sõber istub kantsli akna peal. Seespool, klaasi taga! Mul nimelt pole sellel putkal mitte uks, aga on põhjaluuk, mille ma olin jätnud lahti, et las tuuldub. Noh, esimene mõte oli, et nüüd ma sulle, **** näitan, kuidas Luukas õlut teeb. Ronin siis putkasse sisse ja sell istub ikka aknalaual. Veidi ärevil oli, aga ei mingit suurt paanikat – ei ringilendamist ega suurt rapsimist. Ütleme nii, tema olekut nähes, minu ärevus ja pahameel lahtusid kohe poole võrra. Ilus lind ju! Sirutasin siis tasakesi käe tema poole, taganes, aga ikka ei rapsinud. Noh, nüüd tekkis juba selline sõbralik, ja peaaegu et heasoovlik tunne tegelase vastu. Ja saingi selli jalad endale pihku. Kartsin ikka seda suurt nokka, aga ei midagi – vaatas mulle otsa ja ei saa just öelda, et armastusega, aga sellise eksleva ja ärava pilguga. Ronisin siis, rähn ikka jalgupidi peos, redelist alla ja jõudsin õnnelikult maapinnale. Nüüd oli juba selline tunne, et ma pole mitte kurjategijt kätte saanud, vaid et olen ühe õnnetu linnu lõksust päästnud. Rääkisin siis talle pika jutu sellest, et võõrast vara ei tohi sellisel kombel, nagu tema teeb, ikka rikkuda küll! Ja manitsesin, et ka edaspidi tuleb sellisest tegevusest hoiduda! Lasin peo lahti, sell pani vurinal otsejoones üle metsa minema. Ei vaadanud tagasi, ei jäänud tiirutama, ei avaldanud, vähemalt nähtavalt, tänu minu õilsa teo eest!
Sellest on nüüd möödas oma 5-6 aastat. Ei tea, kas tegelane sai pärast minuga kohtumist infarkti või jõudsid minu manitsused talle sügavalt hinge, aga minu jahikantsli seinad on siiani terved. Aga hallpea - ja teisi rähne toksib ümberringi mitmeid.