Jah Lauri, see õige koha valimine varitsusjahis, see kõige raskem ongi sellise jahi juures.Ja see vaikselt passimine, nagu Martki mainis,igale mehele see ei meelti. Vanad kohalikud kütid tavaliselt teavad alati, kuhu ja kuidas varitsust teha.Jahil pole eriti lihsat kuskil, iga jahi jaoks on oskust ja teadmisi vaja, ning kindlasti ka omajagu õnne.Jahi sa siis sileda või vindiga.Kui õnne ei ole, võid ka seisvast põdrast vindiga mööda tõmmata ja samas siledaga saja pealt looma ära kutsuda.
Arvan, et kui on kogemusi ja omajagu õnne, siis püss lihtsalt abivahend.
jahipidamine sileda ja vindiga
Jorr ütles nüüd päris kenasti asja ära. Rebase juurde hiilimisega on nii, et korra oli rebane põllus, Kakuke püssiga ühele poole ette (seal kus urud jne), mina teiselt poolt rebast minema ajama. Kõndisin talle kätega vehkides ja hõikudes mingi 40 m peale ära, tuul rebase poolt. Ise ka imestasin, rebane varitses hiirt ning minust ei teinud väljagi, lõpuks siiski vaatas, et kes see siis veel seal karjub ning mõne hetke pärast tormas minema, aga ka mitte õiges suunas. Vindiga on see hiilimine rebaseni natuke lihtsam.
Üks lask - liha. Kaks lasku - võib-olla. Kolm lasku...
Inimene on selline eriline olend, et kui omad midagi, siis tahad alati paremat. Relvadega on ju ka nii. Kui hakkasin jahimeheks ja isa kinkis mulle esimese kaheraudse, olin üli õnnelik. Aastad läksid ja tahtsin vintrelva. Kui lõpuks sain, siis isegi pardijahile tahtsin vindiga minna, tunne oli selline, et vint mingi ime relv, mis laseb iseenesest.
Tegelt on ikka nii, et relv ei määära midagi, vaid inimene , kes seda käes hoiab. Iga jahimees teab ju täpselt, millega ja millal ta jahil käib, et täielik rahuldus ja mõnu saada. Tappa saab ka noaga ja ka luuavarrest võib pauk tulla. Nii palju kui on meil jahimehi, nii palju ka arvamusi. Oluline on fiiling
Tegelt on ikka nii, et relv ei määära midagi, vaid inimene , kes seda käes hoiab. Iga jahimees teab ju täpselt, millega ja millal ta jahil käib, et täielik rahuldus ja mõnu saada. Tappa saab ka noaga ja ka luuavarrest võib pauk tulla. Nii palju kui on meil jahimehi, nii palju ka arvamusi. Oluline on fiiling
See, kes tapab, pole veel jahimees
aitäh teile kõigile kes on end vaevanud minu küsimusele vastamisega...
muide minu arust on praegu parim aeg kitsele "hiilimisjahti pidada" sest nagunii ei lase ja selle pärast pole ka püssi hädaks kaasas ning nende kahe asjaolu tõttu on sobiv proovida enda oskusi ning kui peale üht valet liigutust kits ära jookseb pole ka kahju...
ei viitsinud uut teemat alustada seetõttu panen samasse teemasse...
kas Te olete tähele pannud et kui ei ole relva kaasas ja proovid niisama hiilida saad palju lähemale kui küttimist ei ole mõttes....tekib selline tunne et loomad tunnetavad nagu "punast kuma"....et enam-vähem "nüüd on kellad" ja lähevad rutuga metsa....enadal sellega seoses kogemus et suvel otsisin jalgsi sokku ja ühe kultuuritüki peal oli põder...tema mind ei näinud aga mina teda nägin...tükk aega imetlesin teda ja siis mõtlesin et krt põder rikub jahi ära sest hakkas pimedaks kiskuma ja hakkasin suvaliselt tema poole kõndima....lõpuks jäin seisma sest ei julgenud lähemale minna, kes teab mis on metslooma peas....vahemaa oli alla 20 meetri...ja alles siis pani põder mind tähele ning selle aendusel pani rahulikku galoppiga metsa...
kas Teil on ka selliseid kogemusi olnud?
muide minu arust on praegu parim aeg kitsele "hiilimisjahti pidada" sest nagunii ei lase ja selle pärast pole ka püssi hädaks kaasas ning nende kahe asjaolu tõttu on sobiv proovida enda oskusi ning kui peale üht valet liigutust kits ära jookseb pole ka kahju...
ei viitsinud uut teemat alustada seetõttu panen samasse teemasse...
kas Te olete tähele pannud et kui ei ole relva kaasas ja proovid niisama hiilida saad palju lähemale kui küttimist ei ole mõttes....tekib selline tunne et loomad tunnetavad nagu "punast kuma"....et enam-vähem "nüüd on kellad" ja lähevad rutuga metsa....enadal sellega seoses kogemus et suvel otsisin jalgsi sokku ja ühe kultuuritüki peal oli põder...tema mind ei näinud aga mina teda nägin...tükk aega imetlesin teda ja siis mõtlesin et krt põder rikub jahi ära sest hakkas pimedaks kiskuma ja hakkasin suvaliselt tema poole kõndima....lõpuks jäin seisma sest ei julgenud lähemale minna, kes teab mis on metslooma peas....vahemaa oli alla 20 meetri...ja alles siis pani põder mind tähele ning selle aendusel pani rahulikku galoppiga metsa...
kas Teil on ka selliseid kogemusi olnud?
sileda ja vindiga
See on tõesti nii, et kui püssi kaasas pole, siis loomad nagu narriks sind.Ei tea, kas mingi kuues meel või mis, kuid nii see tavaliselt loomadega on.Ja jahis olles tuleb loom ikka siis ja sinna kuhu oodata ei teagi.Siin foorumiski sellest palju juttu tehtud ja võta või Feeni rebasejaht, ikka sinna läheb kus meest ees pole.Sellepärast ka jahijumala uskumine ja jahiõnn.Minu tähelepaneku järgi kehtib see reegel elus igal pool, et tavaliselt juhtub ikka siis kui oodata ei oska, nii hed kui halba.
noorus on ilus aeg
-
rajaleidja
- Postitusi: 2633
- Liitunud: R Okt 03, 2003 9:50 pm
üleeelmine suvi sai ka sokule suht ligi pääsetud. oli sokujahi üks viimaseid päevi ja eelnevad korrad polnud just väga edukad. käisin siledaga. no võtsin siis lõpuks isa vindi kaasa, lootuses, et vindi maani ikka pääsen. läksin siis vanale tuttavale heinamaale ja nägin kaugel põlluservas sokku. kuskil 300m.
vaatan läbi optika, ilus loom, aga kurivaim juba märganud mind ja muudkuivahib. kükutasin ruloo taha maha ja jäin ootama, mida teeb. kui paari minuti pärast uuesti piilusin, vaatasin et sokk tuleb hooga minu poole. korra seisatab ja vaatab, ja siis jälle edasi. poisikesel oli jooksuaeg vist veel ja pea polnud selge. igatahes kuskil 15-20m, pealt sai ta ära lastud
vaatan läbi optika, ilus loom, aga kurivaim juba märganud mind ja muudkuivahib. kükutasin ruloo taha maha ja jäin ootama, mida teeb. kui paari minuti pärast uuesti piilusin, vaatasin et sokk tuleb hooga minu poole. korra seisatab ja vaatab, ja siis jälle edasi. poisikesel oli jooksuaeg vist veel ja pea polnud selge. igatahes kuskil 15-20m, pealt sai ta ära lastud
Analoogne lugu oli ka endal sel suvel.
Nimelt tulen sokku passimast juba kodu juurde, mul elamine jääb mitmete ümberkorralduste tulemusena naaberjahtkonna maadele, püss väikestviisi seadust rikkudes seljas (no **** ei hakka ma seda kotis kandma see ca 1 km ja siis kuhugi kotti riputama, et mööda metsi konnata ja siis jälle kotti otsida) ja näen kaugel mingi kogu, tekkis huvi ja vaatan optikast, sokk. See ka midagi märkas ja tormas haukudes minu poole, nii 30 m peal jäi seisma ja hakkas põõsast puskides valjuhäälselt pahameelt väljendama. Ikka käib edasi tagasi, puskleb põõsaga, jälle seisab küljega ja vahib, ja nii pikka aega. Ma seisan ja vaaatan seda lolli, lõpuks tormas tuldud teed minema. Loodan et ta ikka veel elu-tervise juures on, ikka pea kodune.
Nimelt tulen sokku passimast juba kodu juurde, mul elamine jääb mitmete ümberkorralduste tulemusena naaberjahtkonna maadele, püss väikestviisi seadust rikkudes seljas (no **** ei hakka ma seda kotis kandma see ca 1 km ja siis kuhugi kotti riputama, et mööda metsi konnata ja siis jälle kotti otsida) ja näen kaugel mingi kogu, tekkis huvi ja vaatan optikast, sokk. See ka midagi märkas ja tormas haukudes minu poole, nii 30 m peal jäi seisma ja hakkas põõsast puskides valjuhäälselt pahameelt väljendama. Ikka käib edasi tagasi, puskleb põõsaga, jälle seisab küljega ja vahib, ja nii pikka aega. Ma seisan ja vaaatan seda lolli, lõpuks tormas tuldud teed minema. Loodan et ta ikka veel elu-tervise juures on, ikka pea kodune.
Jaht on kunst, mis nõuab ohvreid!
teema juba veidi muutund või nii....
sileda ja vindiga
Jahipiirkond, kus mina poisikesepõlves oma jahimeheteed alustasin, ei hiilanud tollal oma suurulukite asustustiheduse poolest. Seega oli - ma arvan - enamusele meestele sisse kodeeritud, et suurulukijaht oli midagi väga uhket, vajalikku, erakorralist isegi. Eks sealt sai ka endal see alateadlik mulje sisse (suuruluk, suuruluk, suuruluk). Nii et kui enda esimene relv sai soetatud - vint muideks - siis oli paar aastat hooletu. Siis, kui paralleelloaga kasutatav sileraudne jahirelv laskmise jaoks lahjaks hakkas jääma ja enda oma sai soetatud, tekkis jällegi suurem huvi linnujahi vastu, samuti jänesejahi jms haavlipüssi alade vastu. Kuigi, ma ei ole kunagi pidanud eriti mõistlikuks (enda jaoks, teisi ses osas ei halvusta kah, sest saan ideest aru küll) hiilida jahipüssiga laskekaugusele ulukile, keda muidu oleks võimalik, arukas ja efektiivsem tulistada vintraudse relvaga. S.o kõik mittelinnud, eelkõige suurululukid, praktikas peamiselt metskits ja teatud reservatsiooniga põder. Siga vähem, kuna lihtsalt isiklikult ei viitsi pimedas öös hiilimisega tegeleda ja seal kus jahin siga valges väljas lihtsalt ei käi. Kuid jahikaaslased räägivad, et tegelikult on söödakohal nosivale seale isegi talvel, kui just eriliselt krudiseva lumega ööd välja arvata, küllaltki lihtne isegi siledaraudsega laskekaugusele hiilida. Kannatust peab lihtsalt olema. Igatahes ei ole tegemist millegagi, millega peale paarikordset ebaõnnestumist ja sellest õppust võtmist hakkama ei saaks.
BM
sileda ja vindiga
Jahipiirkond, kus mina poisikesepõlves oma jahimeheteed alustasin, ei hiilanud tollal oma suurulukite asustustiheduse poolest. Seega oli - ma arvan - enamusele meestele sisse kodeeritud, et suurulukijaht oli midagi väga uhket, vajalikku, erakorralist isegi. Eks sealt sai ka endal see alateadlik mulje sisse (suuruluk, suuruluk, suuruluk). Nii et kui enda esimene relv sai soetatud - vint muideks - siis oli paar aastat hooletu. Siis, kui paralleelloaga kasutatav sileraudne jahirelv laskmise jaoks lahjaks hakkas jääma ja enda oma sai soetatud, tekkis jällegi suurem huvi linnujahi vastu, samuti jänesejahi jms haavlipüssi alade vastu. Kuigi, ma ei ole kunagi pidanud eriti mõistlikuks (enda jaoks, teisi ses osas ei halvusta kah, sest saan ideest aru küll) hiilida jahipüssiga laskekaugusele ulukile, keda muidu oleks võimalik, arukas ja efektiivsem tulistada vintraudse relvaga. S.o kõik mittelinnud, eelkõige suurululukid, praktikas peamiselt metskits ja teatud reservatsiooniga põder. Siga vähem, kuna lihtsalt isiklikult ei viitsi pimedas öös hiilimisega tegeleda ja seal kus jahin siga valges väljas lihtsalt ei käi. Kuid jahikaaslased räägivad, et tegelikult on söödakohal nosivale seale isegi talvel, kui just eriliselt krudiseva lumega ööd välja arvata, küllaltki lihtne isegi siledaraudsega laskekaugusele hiilida. Kannatust peab lihtsalt olema. Igatahes ei ole tegemist millegagi, millega peale paarikordset ebaõnnestumist ja sellest õppust võtmist hakkama ei saaks.
BM