tere. küsiks teie arvamust. nimelt juhtus meil kord selline lugu:talvel, seajaht, teati et sead on sees, mindi siis ajama ja sead tulidgi välja, jooksid kahe mehe vahelt läbi, üks mees tõstid püssi ja laskis pikki liini, juhtus aga nii et siga pihta ei saand, kyll aga sai pihta laskja kõrval olev kütt, õnneks mitte väga ohtlikult. mis arvate sellisest juhtumisest?

Mõni mees läheb lihanäljas lihtsalt lolliks. Parem on jätta lask tegematta kui sõber maha lasta. Meile õpetati jahimehe kursustel, et ärge kahetsege ühtegi tegematta jäänud pauku, ei saanud seekord lasta tuleb uus kord lõpuks ikka mõni loom täpselt sulle ette jookseb ja saad puhta lasu teha. Pole mõtet huupi paugutada.

Jahiohutusega on nii mõneski seltsis probleeme.Tüüpiline viga, mehed kütiliinis-pooled vastu aju,pooled teises servas.Teine harjumus, seista kogu selle kambaga mitte ajupoolses servas aga vastas.Nüüd kui uluk tuleb,hakkad sihtima ja päästmise moment täpselt teise kütiga kohakuti.See harjumus tuleb minu arust sellest,et jumala eest ükski loom ajust välja ei pääseks.Lasta tuleks ikka ajust väljuvat looma.

Küsimus om jahijuhatajas. Sealt akkab jaht.
Kas ta suudab selle mokalaada, mis ommiku toimib- end kuulama panna.
Vanad jahimehed on üks targem kui teine ja akkavad heietma- a vat too aasta läks loom sealt ja nüüd on tuul siint..
Tohutu aeg ja ruum läeb kaduma, ennem kui asi paika saab. Ja lõpuks selgub- et topelt liinid ja krtseda teab- kes kus on ja kuhu ja keda üldse lasta!

Karmilt tuleks asjad hommiku paika panna- kasvõi nigu soomes- nimelised numbrid- a vat siis vanakoolimehed nurusevad veel ka liinil- ei kõlbavat- ma lähen natsa sisse- seal sihil paremp olivat näha...

Teine asi- lühikeste püsside meeste mentaliteet- lasen tulevat looma- ple ullu.
Raudtee tammil seistes tuli kuul nina alla- 1,5m läbi lume läks killustikku...
Siis kui keha vähegi tardumusest toibus- sest sead jooksid ju pikku raudteed- meie ninaalt läbi- a meie ei lasknud just seepärast- et vastas olid mehed ees- et küll vastu võtavad- pandi meie suunas litakad ära!
ja muideks- suure sõjapääle- lasti torud tühjaks ju- sead jooksid 5m päält neist mööda- elusalt ja tervelt.
Sea kari- muud midagi.

See teema on küll üsna oluline kõikidele jahimeestele, eriti vähem kogenenutele. Õnneks on meil siiani ikka nii olnud, et kütiliin on ajuliini poolses sihiservas. Muidugi on juhtunud ka seda, et keski suure õhinaga teistest kuuli mööda läkitab, nii et kõrvus vilistab. Õnneks on seda minu jahimeheks olemise ajal korra juhtunud. Ise, tuleb tunnistada, lasin oma esimese (siiani ainukese) sea pihta kui see lähenes. Tegelikult "lendas" siga mõne meetri pealt mööda. Aga lask oli ülalt alla ja siga läbides tungis, mõni meeter eemal, maasse. Ja tegemist polnud liiniga ka, vaid kahe mehe ja kolme koeraga. Aga seda vaatasin küll, et seal poleks ei koera ega mehi seljataga. (no, koer oli teise nurga all, nii 50 meetrit seast maas). Aga pärast seda olen ikkagi tunduvalt hoolikamalt hakanud vaatama kus keegi seisab ja ikka arvestusi teinud, et kui siga/sead ilmuma peaksid, mis sektorisse lasta tohib... ja loomulikult eelistan tulevikus ikkagi eemalduvat looma lasta. Hoolimata sellest, et teinekord lasksin eemalduvat siga... ja situatsioon oli sel momendil palju halvem kui oli sea lähenemisel. Lühidalt - mööda lasin. Aga no, see oli esimene aasta ka mul kütiliinis osaleda. Sel aastal eelistan ka pigem hea võimaluse minnalaskmist kui seda, et ajajate poole põrutan.

Kollektiivjahil peaks ikka kõik punast vesti kandma, vead tekivadki sellest, et seajahis arvatakse neid mitte vaja olevat. Kui püssi koos seaga üle sihi vead siis punase näed silmanurgast ära palju paremini ja suudad ka sõrme vaos hoida. Meil näiteks nii, et kui punast vesti pole, kobi koju naise kõrvale voodisse tagasi.

tervist minu arvamus selline, et eks iga mees peab ise vaatama kuhu laseb ja nagu mainitud kui ikka kindel lask pole jäägu parem laskmata kui ühe sea pärast kinni minna. palju loeb muidugi meeste distsipliin kui ikka kütiliinil ei suudeta seista seal kus peab ja käiakse sihi äärest teise äärde no siis suht võimatu lasta. Meil sellega suuremad probleemid just mõiningatel vanematel jahimeestel. nt kui on juba yhte põtra lastud tormam laskja kohe põdrale järele ootamata aju lõppemist- ülim lollus.

tegelikult peaks olema kütiliinis,kus pea kogu aeg hooaja vältel jahti peetakse ka kehvema nähtavusega kohtades olema paari meetri kõrgused kergkantslid/pukid.see tagaks igaljuhul nii parema ohutuse kui ka looma tabamise võimaluse.probleem jälle laiskuses jne.,juttu sellest teed siis laidab mõni "igavene viriseja" mõtte kohe maha-küll olevat kallis materjal,tige maaomanik,loomad tulevad iga kord sõltuvalt tuulest eri kohtadest jne.

Kui punast värvi veel ei nõutud, sai ka hakkama, põhilised käijad olid poolprofessionaalid ja nägid üksteist ka varjeriietuses ära. Ei tekkinud 14 aasta jooksul ühtegi ohtlikku olukorda. Distsipliin toimis. Kui aga mõni kütt omavoliliselt enne aju lõppu otsustab, et niikuinii kedagi ei tule või läheb aju lõpetanud ajaja keset teed kui teised ajajad veel väljumata, ei aita ka punasest värvusest. Kütt peab alati jälgima lastes loomatagust fooni- see peab olema veres. Ja arvestama ka rikošetivõimalusega. 90% peab foon selge olema juba enne püssi tõstmist, oht on vaid inimeste liikumistega sihtimise hetkel, aga silmanurgast peab sedagi nägema.
Ohutustehnika peab olema reflekside tasemel selgeks tehtud, näiteks ei käi püssitoru iial (isegi kabaks ja toruks lahutatuna) üle teise inimese. Eriti ohtlik on eksida püstolitega nende raua lühiduse tõttu.

Jahikaaslase tulistamine on muidugi karistamist vääriv tegu. Aga jahimehi on igasuguseid ja tean jahiseltskonda, kus läks tulistamiseks nagu rindel - partisanide rollis olid ajajad ning armeed etendas kütiliin. Tulevahetus osapoolte vahel oli päris äge, tehti üle 15 paugu. Ohvreid õnneks ei olnud. Isegi põdramullikal, kelle tõttu tulevahetus algas, õnnestus sündmuspaigalt vigastamatult lahkuda.

Olen tähele pannud, et üheks kütti nähtavakstegevaks teguriks on punane peakate, mida sageli on parem märgata kui punast vesti. Seetõttu olen oma sektsioonis ikka propageerinud punase peakatte kandmist. Lisaks nähtavuse tagamisele olen ajujahil püüdnud valida kütiliinis sellise koha, kus vintpüssiga küti lastud kuul ka kogemata minuni ei jõuaks. Seda seetõttu, et meil leidub mõni mees, kelle laskeoskusi ma ei usalda.

aastate eest...olin ajaja ja põdrapull liikus paraleelselt kütiliiniga ajus 15-20m. Seisin kütist 30-40m. ja see linnauntsakas kukkus meievahel seisvat pulli kõmmutama. Mingi 14 lasku oli keegi äralugend Olin kõhuli mätestevahel pikali ja pull tuli mulle peale mille ilusa kaelalasuga ka äralasin. Isa oli jahijuhatajaks..tuli jooksuga..võttis linnavurle uhke kaheradse lõi vastu kaske puruks ja viskas magistraalkraavi Need sarved on mulle eriliselt armsad nagu lahinguvälja trofee

14 lasku !!! millega ta siis põrutas... maxim oli sel ajal lubatud...??? Ja veel kaheraudne, kiiresti laadis...
Aga kui sellised situatsioonid hästi lõpevad, siis on ikka hea meenutada.

On kiirlaskjaid, meil ka üks nüüd juba meie seast lahkunud mees suutis teha ilma kestaheitjata kaheraudsest oma 12 pauku, enne kui teised löögile pääsesid

Jah, on tõesti asjatundjaid, kes lasevad kaheraudsest nii kiirelt nagu oleks neil Hollywoodi relv.

sellisel tuleks kõik jahiload ja õigused ära võtta.