Tere, mina ei ole üldse jahimees(naine), aga paluks teadjatelt nõu. Ca 30 a tagasi astus karu meie suvekodu õueserva, mina seda ise ei näinud ja isa rääkis alles hiljem, et ma ei ehmuks. Aga hirm jäi pikaks ajaks.Nüüd eelmisel suvel lasti samaskandis(meie nö marja-seenemetsas ) karu. Marjaisu läks ära. Eelmisel nädalal nägi poeg lumel äratuntavaid karujälgi. Ta ise on suur looduseshulkuja. Aga kuidas ikkagi KÄITUDA kui selle isendiga peaks kohtuma? Piirkond ise on Harjumaa, Lahemaa. Kas mingi pipragaas aitaks või teeb asja hullemaks?

Tere, minu isiklik arvamus on see, et pipragaas võib asja ainult hullemaks teha.

Suured uurijad/spetsialistid soovitavad karu rünnaku puhul pikali visata. Sööb rahus maksa ära ja läheb edasi
A mis sa tühjast kardad. Ega karu marutõbine pea olema, et kohe kallale jookseb. Karu pelgab inimest samamoodi nagu iga teine metsloom. Rünnakud inimeste vastu on reeglina seotud ikkagi jahisituatsioonidega. On siis nurka surutud ja/või haavatud. Aga et marjuline karu haavaks ja nurka suruks, väga vist ei juhtu. Kui te just karjaga teda sisse ei piira ja pipragaasi laskma ei hakka.

Polaaraladel käivad inimesed kannavad kaasas kahte asja, pipragaasi(võibolla ka mõni muu gaas) ja vintrelva. Karu tappa ei tohi, seega kasutatakse esimese asjana pipragaasi.
Aga üldiselt peaks olema ikka nii, et pigem on karu sind ammu enne kuulnud, näinud.

Üldiselt karu hoidub inimesest. Parim vahend karu vastu on laulmine, nii kuuleb ta sind varakult ja põgeneb, aga kui lähed vaikselt, võid sattuda temale liiga lähedale ja siis võib ta ehmatusest rünnata. Parim laul on "Vändra metsas ..."

Kuskilt sai loetud, et turistid küsisid giidilt, et kuidas ennast karu eest kaitsta. Giid vastas, et tuleb kelluke omale külge riputada, et karu siis pelgab. Jalutavad metsas ja korraga igavene pasalasu keset teed, küsitaksegi giidilt, et kelle oma?. Giid vastab, et kui on kellukesed junni sees, siis ilmselt karu oma.

Filmis Kamchatka karumees vms kasutas mees väga edukalt karu eemale peletamiseks pipragaasi, kui ma õieti mäletan.

Tavaliselt kui marjuline ja karu kohtuvad, jooksevad nad eri suunas ja mõlemal on pruun rida taga

Et asi juba hull ,kui seenemetsas karu maha lasti ja siis arvab keski Kai ,et võiks pipragaasiga karu vastu astuda .Ma pole küll iial sellist vahendit kasutanud ,aga oletan ,et selle sutsaka peab ikka karule päris nina alla torkama.Ise ei julgeks küll sellist riski võtta! Ennemini ikka laulan -Vändra metsas....

Kõige kindlam Lahemaalt Lasnamäele kolida. Karuoht minimaalne.

Meenub nali, kui vend kartis metsas karu ning hirmu peletamiseks käis ja kisas kõvasti. Jooksis karule sülle. Karu küsis:"Mis karjud ?" "Et hirmu peletada ja kergem oleks metsast läbi minna," vastas mees. "No sai siis nüüd kergem...?" küsis suur karu.
Olen päris palju karuga "kokku jooksnud". Jooksu ise ei maksa panna, sest kui karu aru saab, kes vastas - kaob kui õhk. Kõige huvitavam kohtumine oli siis, kui seisis umbes 30 m peal metsasihil ja tuul oli tema poolt. Umbes minut aega kuulas mu mõtetut juttu ja siis võttis kohalt (tuldud teed tagasi) nagu Kimi Räikkonen .

Kui õieti mäletan, siis Mati Kaal kunagi soovitas end võimalikult suureks teha (hõlmad-käed laiali ja sirgu). Ja siis tasakesi rääkides tagasi astuda (nägu karu poole). Tõsi ta on, et karul peaks end laskma võimalikult varakult kuulda (sestap ka soovitused laulu jorutada või kellukest helistada nagu vanasti pidalitõbised). Siiski tundub, et ka karu "unustab end" s.t. võib olla hajameelne (tal ju pole looduses eriti vaenlasi) ja satub inimesega ninapidi kokku. Kuna ta on tõesti kergesti ehmatav, siis võib minema tormata, aga on mingi võimalus, et ehmatusest teeb vale otsuse (et inimene on ta nurka ajanud, liiga ligi) ja ründab. Omaette teema kui sihukesel õnnetul moel oled emakaru ja poegade vahele sattunud. Alles hiljuti oli ka ühes meie teemas link videole, kus karu (oli vist Soomes) hirmutusrünnakuid tegi (pojad olid lähedal). Niiet on mingi võimalus, et karu kohe ikkagi ära ei jookse kui inimest kohtab. Ja kusagil Laeva kandis tuli rappis karu ju ka aasta-paar tagasi üht raiesmikul kändudest üraskeid korjavat kalameest. Potentsiaalselt ohtlikele loomadele "inimese hirmu" hoidmine on üks ütlemata tähtis jahi ülesanne. Kuni loom tunnetab, et inimene on ohtlik, hoiab ta ka kõrvale. Ja asi kipub käest ära minema kui enam ei tunne, nagu on juhtunud nendes kohtades kus looma ei või küttida (nt. karud Kanadas jne.).

Huvitav....ise vaatan päris palju WildTV-d (http://www.wildtv.ca/), mis Kanada oma ja sealsed karukütid on suuremas osas vibumehed...ja neid karujahi filme on ikka kõvasti kalapüügi ja valgesaba hirve küttimise vahele?

OT! See üraskeid korjav vana oli Saduküla lähedal Härjanurmes.

Huvitav neh. Vene foorumites kirjutavad mõned kanadas elavad venelased oma jahijutte ja seal on ka mitu lugu karujahist, sh vibuga. Söödal karusid nagu putru, valivad õiget trofeed jne