Teemast "Lihajagamine" on saanud erinevate maitsete üle tuline vaidlemine (vaat, et hakatakse varsti üksteisele juba s*tastigi ütlema )...aga eks moded varsti ärkavad ja postitustes korrektuure teevad.

Paistab, et liha on üldiselt jagatud ning need, kes põtra kaaluga hakklihana jagavad, need pole lihtsalt sõna võtnud. Põdra maks on üks halvemaid maksasid maitse poolest. Kopraga vähemalt sama väärsed on hanemaks ja jänese oma ka.

Steik ongi ehk maitse küsimus, kas liha maitse meeldib või sobib muud moodi. Põrsaribi vastu on muidugi raske saada. Ajaliselt. Selle ajaga kui see ribi potis keeb, oled pool põtra steigiks teinud ja ära ka söönud.

Natukene tuleneb looma jagamine ja tükeldamine seltskonna kulinaarsest eelistusest. Paljud ei saagi aru miks korra on vaja looma lõigata nii ja teinekord naa. Kui kogu aeg ollakse kirvega harjunud konti lööma ning kogu kupatusega potis hautama ning see on kokkamise ülempiir, siis jääb mõistmatuks arutelu kas jätta selgroole ribid külge 5 cm või 10 cm pikad ning kui paks peaks olema vastav viil või tükk. Või tuleks seljafilee kondist eemaldada. Või tuleks liha ribi pealt maha fileerida... ja kas seljafilee jääb külge või mitte. Või kõhuliha?

Seni kuni osa seltskonnast tarbib liha ahjupotist tulnult (või vorstina), on teistel vaba valik kuidas liha tükeldada. Peaasi, et viitsimist on seda omal teha või vahepeal raiutud kraamist toite valmistada.

Sigade jagamisest. No, ei saa 2-3-4-5 jahti kohale tulla. Kui korra tuled, küll pidevalt jahis olnud teavad, et nemad on omajagu saanud ning teavad, kes pole. Ilma ikka ei jää. Ja seajahist on endal kõige vahvam mälestus. Jagati sigu kahe inimese peale (oli edukas jaht ja üsna vähe jahilisi). 2 meest jagasid põrsast nii, et raiusid sea paku peal juppideks, tegid 2 portsu ning loosisid portsud. Maitse asi

Peakokk Feen on teema üsna õigesti kokku võtnud, ainult mõne asjaga ei saa ikka nõus olla Ribi valmistamiseks kulub täpselt tema sula(ta)mise aeg, pottipanekuks paar minutit ja ahju, sealt eelmisel õhtul pandud pott välja ja lauale. Pliidil või praeahjus ei saa potiliha ligilähedaseltki nii hea kui puuküttega ahjus öö otsa seisnult ...

Sea jagamisega kah, no kes enam mäletab ja kes on nii nahhaal, et ise meelde tuletab, et pole käinud ja saanud. Seda enam, et kui pole käinud, oled ise süüdi ja ilma. (Oli küll üks aasta nii kümmekond aastat tagasi, kui käisin kohal nii 60% jahtidest aga sealiha ei saanud maitsta, sead lasti ära juhuslikult neil päevadel, kui kohal ei olnud!)
Aga jagame ikka kahe jahipäeva saagi korraga ja siis päris peotäie lihaga ei pea keegi koju minema. Reeglina on ju nii, et kui karja kätte saad ja kütiliin õiges kohas, siis saab ikka rohkem kui ühe sea ja kui luure puudulik ning sigu pole või nad leiavad katmata koha, siis on saak 0. Sõltuvalt sigade/meeste arvust kas portsjonitena või nt tõesti siga 4 peale ja ise otsustavad, kuidas.

P.S. Seda steigi nimelist asja ei tea ikkagi ja pole söönud. Saan aru, et mingi kergelt marineeritud lihast praad?

Tiit, maitse määrab ju jagamisviisi, kas sa siis ei mõista

Sellega on tegelikult kõik väga põhjalikult ära öeldud. Ainult minu meelest on tühi vaev maitse üle foorumis vaielda, see niikuinii individuaalne. Mõnda postitust loen ja mõtlen, et huvitav, kas kellegil soov, et hakkaks üht või teist toitu rohkem armastama. Parim jagamisviis on loom üksi ära teha. Saad täpselt need tükid, mis vajad (olgu see siis raguu või steik või mis iganes).

Eks selle kirvega lihakeha plärakateks tagumine on tingitud suuresti sellest, et muud moodi lihtsalt ei osata. Kui neis seltskondades, kus kirvetööd hoogsalt praktiseeritakse, teeks keegi ettepaneku, et tükeldame rümba ilusti erinevate osade kaupa, siis ma üldse kohe ei usu, et "kirvemehed" selle vastu oleksid. Aga paraku ei ole neid oskajaid mehi just palju võtta ning jääbki üle vaid killupurune hakkliha ja potiliha käntsakas. Ma ise tunnen küll ühest korralikust rümbatükeldamise koolituse laadsest õppepäevast puudust. Kui mõni Feeni sugune teadjam-mees kokandusvaldkonnas viitsiks ja suudaks ühe sellise õppepäeva (või isegi sarja) välja ajada, küll siis huvilisi oleks ja kirved rohkem kuuri jääksid.

Aga kas biifsteek tuleb tuttav ette? Too siis inglismannide keeli veiselihasteik. Sakslased kipuvad sama (või sarnast) asja snitsliks nimetama. Maakeeli oleks tolle asja nimi vast praeviilakas.

Praeviilakas küll, aga nüüd tuleb sinna juurde mõelda veel see, et liha ei lase pannil hallikaks/kuivaks vaid jääb roosaks/mahlaseks. Mõne jaoks see kindlasti raketiteadus.

Siin lausa eestikeelne õppevideo: http://www.cheffoods.ee/jahimehele/oppe ... itustamine

Minu jaoks algabki kõik juba kondistamisest ja liha lõikamisest. Väga mõnus on võtta kapist korralikult lõigatud tükk ja sellest söök teha. Võin kihla vedada, et ka toit tuleb parem, kui on korralik liha. Juba aastaid ei külmuta mina konte(va ribid).
Iga toidu jaoks on oma kindel tükk. Filee- böffiks suuretmatele ühisüritustele, ribid ahjupotti, kael saslikiks, seljafilee-snitsel, jne
Kirvega tagumisest väga aru ei saa. Kui on ilusti hangunud liga, siis lõikad ju grupid välja ja asi tahe. Kirves - ribide poolitamiseks sobilik.

Igaks petteks, kui on spetsiaalne pakk, õige kirves ning väga olulise osana - oskaja lööja, siis saab kivega ka väga hea tulemuse. Pole metsas veel sellist asja näinud, et kõik asjad klapiks ja tulemus hea oleks saanud.

Kui siga kodus ripub, siis lõikan peenema hambaga käsisaega piki selgroogu täpselt keskelt pooleks. Seejärel lõikan ribid nii kaugelt, et pikilihas jääb puutumata, siis soovitud pikkusega seljatükid. Paremini seda teha ei saa ja teisiti ei saaks hea. Siga oleks patt kondistada- ümber kondi maitsev liha, prae välimus atraktiivsem, puljong tummisem. Kes vastu vaidleb, kondistagu ära ja lasku kohe hakklihaks- vähem närimist ka.

Kui ma õieti aru sain,siis Välek poiss ei jagagi midagi?

Aga milleks jagada? Järjest lõikad ja küpsetad. Mis antud õppevideod puudutab siis mina peale naha ja pea eemaldamist antud seal küll kaela ei märganud.

Meenub nooruspõlvest kapuluse tühja lihaleti tagaseinal suur värviline plakat looma tükeldamise õpetusega.
Minu andmetel tükeldatakse paljude kauplustes liha siiani kirvega. Ainult selleks peab olema õige teraga lihakirves, korralik pakk ja oskaja mees. Jahimajades kui isegi pakk on, siis lihakirvest enamjaolt ei ole. Mehe ehk veel leiaks, kes suudab täpselt ja ühe löögiga vajalikust kohast läbi raiuda. Ise ei ole ka enam pikka aega raiunud, kuid vanasti kodusigu pidades sai ikka kirvega teist tükeldatud. Too kondistamise mood tuli alles siis kui sügavkülmad meil müüki tulid - konte külmutada ei tahtnud ruumi kokkuhoiu pärast.
Selle pika jutu peale üritan kodus enda vana katkise varrega lihakirve üles otsida ja uue varre külge sättida. Olen teisest pikki aastaid tegelikult puudust tundnud . Kas annetan ta jahimajale veel ei tea aga igathes korda tehtud ta peab saama .