
See, et kuivtoidulised kunagi seedeprobleeme ei põe, on küll huvitav väide. Kui koguaeg stabiilselt ainult kuivtoiduga sööta siis sellest toidust enamasti selliseid probleeme ei tule (mis kindlasti ei välista neid teistel põhjustel nt. koer saab killukese harjumatut toitu- kui ikka elu aeg ei ole midagi peale krõbina hammaste taha saanud, siis võib tükk vorsti ikka seest hulluks ajada küll!) aga mis solkmetesse puutub siis neid võib saada ka igalt poolt mujalt. Mina, korteriinimesena, aga ütlen küll, et toortoidul olevate koerte hunnikud on korjaja suhtes märksa humaansemad, kui kuivtoidul olevate omad. Ka tõeliselt hea ja sobiv kuivtoit ei saavuta kunagi nii väikest ja mugavalt üles roogitavat ülejääki, kui toortoit st. toores liha, kondid, organid ja võib-olla veel midagi nipet-näpet (lõheõli, aedvili jms).
Mu koerad on söönud mõlemal moel ja paremat toortoidust ei ole küll olnud, kuigi proovitud on erinevaid väga korralike toite. Küll aga on hea ja sobiv kuivtoit parem, kui mingi umbmäärane ködistamine. Toortoitmisel on omad reeglid ja lisaks sinna reeglina mingeid vitamiine vms ei anta, sest suund on sellel, et koer saab toidust kõik vajaliku võimalikult loomulikul moel kätte. Korraliku kuivtoidu puhul saab samuti üsna rahulikult magada. Mis tekitavad minus isiklikult mitte niiväga kõhklusi aga kahtlusi, mis ei lase magada, on juhuslikult kokku klopsitud kuivtoidud ja konservid ja putrude-keefiritega möllamine. Ma sügavalt kahtlen, et keegi usub, et Optima Linja koeratoit on tehtud parimast GMO maisist ja kvaliteetseimatest kanavarvastest just koerte tervist ja vajadusi silmas pidades

Mitte, et ma usuks, et kvaliteetses toidus on fileed ja hellasti armastatud kanade munad aga koertele peale vaadates on ikka vahe selgelt näha (varjupaigas töötades oli kohustuslik katsematerjal koguaeg silma ees koos oma vahelduva ninaesise ja sellega koos muutuvate kõrvade-silmade ja labidat ootava jääkproduktidega, samuti on olnud totaalse muutumise läbi teinud mõned mu enda mitmenda ringi koerad, kes kummalistelt dieetidelt tulnud).
Selleks aga, et olla võrdlemisi kindel, et koer oma pudrupotist kõik vajaliku kätte saab saamata midagi ülearu, peab ilmselt üsna peensusteni erinevate toiduainete toitainete sisaldust teadma ning olema kursis sellega, kuidas koer mingit asja omastab. Kui kohati arvatakse, et juba toortoitmine on liiga keeruline, et lihtsurelik sellega hakkama saaks, siis "köditoitmine" peaks jääma vist küll peaasjalikult teadlaste pärusmaaks! Selleks, et osata lisada sinna vitamiine jms. vajalikus koguses ilma, et midagi saaks liigselt, peab omama mingit aimu, kui palju koer reaalsest toidust kätte saab. Siin ei ole muidugi jutt kuust või kahest, millal mööda servimise mõjud paistma võivad hakata (kuigi kutsika puhul võivad olla) ja muidugi on koeri, kes vaatamata toitmisele, mitte tänu sellele, terved ja töövõimalised püsivad. Iseasi kas see peaks sedapidi olema. Iga krooniline puudus ja küllus võtab kusagilt lõivu... See koer, kes vaatamata oma toitmisele elas 12 aastaseks oleks äkki tänu toitmisele elanud 17. Seda aga ei võta enam keegi kinni. Nagu ei võta ka keegi kinni kas see koer oleks "normaalse" toidu peal elanud ikka 2-3 aastat (üsna täpne vahemik tegelikult) rohkem, kui kuivtoidu peal.
Kutsikatele kaltsiumilisa andmine on kaht otsaga asi, sest selle üleannustamine võib olla väga halbade tagajärgedega nagu ka selle puudujääk. Kutsikate organism, erinevalt täiskasvanud koertest, ei reguleeri kui palju Ca imendub ja kui palju "jookseb läbi." Luude väärarengud, teiste ainete tasakaalutus ning väidetavalt isegi käitumishäireid võivad olla liigse Ca manustamise tagajärg olenemata sellest, kas see Ca tuleb pulbripotist, munakoorest või kodujuustust.
Kui palju toitu keegi vajab on väga individuaalne ka tõugude sees. Mul on 7,5 kg standardtaks, kes sööb vähem, kui 4 kg küülikutaks. Tema ainevahetus lihtsalt on selline, et teeb porgandist ka pekki. 8 kg emane saab süüa minu arvates normaalses koguses toitu samas, kui 10 kg isane sööb rohkem, kui kõik teised kokku

Individuaalne.
Mul oli karmikarvaline taks, kes sõi mereääres ennastunustavalt muda... Pärast kükkis ja ainult hunnik liiva jäi maha

Toortoidul lõppes see pull ära. Praegused koerad kipuvad aeg-ajalt midagi kraapima ja näkitsema. Ei teagi kas mulda, juurikaid või mida imet nad sealt leiavad... Kuna see ei tundu minu jaoks liigne, ei ole sellele ülemäära tähelepanu osutanud.