Hämardunud oli täpselt niipalju, et palja silmaga vaadates nägin põllus paari kogu, kaugus selline, et esialgu ei taibanud kellega tegu. Hiilisin tasase minekuga ikka lähemale ja lähemale, kuniks arvasin, et paras maa optikast inspekteerida, kellega tegu. Mjahh olid loomad, aga hoopis kits tallega, ei tea kust **** see loll mõte tuli, kuid otsustasin lihtsalt niipalju ligi minna kui saab. Püss selga ja vaikselt sammusin kitsepere poole, kui olin jõudnud kuskil 25m peale hakkas emakits eest ära liikuma kuid tall jäi paigale. Seisatasin ja ootasin natuke aega, kitsekesed hakkasid nosima ja sain jälle edasi liikuda. Sain kuskil 15m peale tallest, kits hoidis endiselt 25-30m vahet, tegin peatuse ja lasin loomadel rahus toimetada. Mida lähemale tallele sain, seda rohkem adrenaliin tõusis. Lõpuks kui olin tallele nii lähedale jõudnud et teda puudutada oli selline tunne, et süda murrab rinnust välja. Sülle ma ta igatahes võtsin.
Sain sõbrale helistatud , et tulgu põlluservast minu juurde pilti tegema. Sinnamaani oli tall vana rahu ise, kui sõber hakkas lähemale jõudma läks tants ja kisa lahti, sellest ka "Autogramm" vasakul randmel, mis pildi pealt kenasti näha. Sõber tegi klõpsud ära ja oligi aeg öelda värskele tuttavale nägemist, veel väike tuts vastu tagumiku ja öösse ta kadus.
Emotsioon oli tõeliselt laes, seda ka fotolt näha. Ei tea kas enam kunagi sellist juhust ette tuleb, aga lastelastele tulevikus ilus lugu pajatada ja pilti ka näidata.
Aitähh et viitsisite lõpuni lugeda.
Lugupidamisega Jaanes.
!