http://www.parnupostimees.ee/3325023/ki ... -keegi-ara
Suvel lasi Kihnu mere- ja jahimees Evald Lilles üle 40 aasta esimese Eestis ametlikult küttida lubatud hallhülge.
Foto: Erakogu
Eestis üle aastakümnete esimese hülge küttinud Evald Lillese arvates pole ime, et Kihnu jahimees selle teoga hakkama sai, kuna saarel oli veel sajandi eest hülgejaht elujõus ja – kätt südamele pannes – hülgeliha maitset pole kihnlased unustanud.
“Ärgem küsigem, kust see maitse meil meeles on. Eks hülgelihakonserve ole avalikult müügil siin ja seal välismaal,” kostis Lilles naerdes, kui jutuks tuli kihnlastele emapiimaga edasi antav maitseaisting.
Tõsiselt ütles jahimees, kes oma igapäevast leiba teenib meremehena kaubalaeval, et ametlikult antavad laskmisload võitlevad enim röövjahi vastu, kuna kihnlased ei tapa hülgeid vihkamise pärast. “Me ei vihka hülgeid, kuigi nad teevad meie kalurite püünistele niisama palju kurja kui mandrikaluritele,” sõnas Lilles. “Kihnlane lihtsalt on harjunud hülgeliha sööma, peab sellest lugu ning kui hüljes on jääle jäänud, ega siis teda auku aeta.”
Hülgejahisoov elab
Lillese sõnade kohaselt elab saarel neidki inimesi, kes peavad hülgeid nii armsaks, et ei taha kuuldagi nende küttimisest. Jahimehedki saarel pole see rahvas, kes sooviks hülged ümbruskonnas viimseni hävitada või kaugele merre peletada. Hülgega olevat saarel nagu kosklatega, kelle pesakastidesse jäetakse alati mune järele, et tibusid kooruks.
“Hülgeliha tükist ei ütle meil ära vist keegi,” nentis Lilles. “Kui küla peal on kuulda, et kellelgi on suure halli liha kodus ja ta seda teistega ei jaga, ei öelda sellisele tanumal pärast tükk aega teregi.”
Seepärast tahab Lilles, et Kihnule eraldatud kolme hülgejahiloa asemel antaks saare kümmekonnale kütile juurde kaks ja kui juba andmiseks läks, siis veel viis. Kokku kümme. “Poole Pärnumaale eraldatud lubadest võiks küll Kihnu anda,” arvas Lilles. “Meie juures hülgeliha raisku ei lähe ja küttimishuvi on olemas.”
Seda vaatamata asjaolule, et hülgeküttimine Kihnus pole lihtne, kuna enamik sealsest rannaalast on jahipidamise keeluala.
Viigerhülgeid (kihnu keeli mustusid) küttida ei lubata, kuigi kihnlaste kinnitust mööda lesib neid madalas meres (ravadel) vahel niisama palju kui hallhülgeid.
Kui kaaluti hallhülge piiratud jahtimise õigust Eestis, avaldasid hülgejahi vastased kartust, et tänapäeva jahimehed ei tee hall- ja viigerhüljestel vahet. Selle peale ütles Kihnust pärit Annely Akkermann, kes Soomes hülgejahistki osa võtnud, et kihnlane eristab üht teisest niisama hästi, kui linnamees teeb vahet hobusel ja koeral.
“Nad on nii erinevad, kui üldse olla saavad: üks on must ja väiksem, teine suurem ja heledam,” ütles Lilles. Akkermann märkis, et ühel on hobuse, teisel koera nägu.
Hülgejahile on seatud palju piirangud: küttida ei tohi looduskaitsealadel – need on Kihnu-äärsed laiud –, poegimise ja poegade kandmise ajal, kaugemal kui 200 meetrit rannast ega mootoriga paadist.
Samal ajal tuleb lastud loom ilmtingimata veest kätte saada. Siin ongi vastuolu: kui kütid aerupaadist, tea, kas jõuad sellega lastud hülgeni, kes elutult ulbib vee peal vaid mõne minuti, kuniks kopsud õhku täis ... Seepärast kütitakse hülgeid ainult madalas vees.
Lilles lasi oma esimese hülge kivi varjust.
Kuidas keeta hülgeliha?
Hüljes käes, tuleb jahimehel võtta kehast proovid: naha- ja hambatükid, natuke maosisaldist ja veel mõnda ja saata need uurimiseks. Ja siis tehtaks kohe vahet, kui mõni on halli pähe viigri maha kõmmutanud.
Lastud loom nülitakse, nii et rasu jääb naha külge, nahk pannakse soola ja hiljem pargitakse.
Lihakeha puhastatakse ja kui olla vanamoeline, esiisade moodi, siis pannakse hülgelihatükid keema kas koos rasvakihiga või ilma ja keedetakse samas potis koorimata kartulitega. Ilma soolata, magedalt. Soolvesi keedetakse eraldi, mille sisse pehmeks keedetud lihatükke enne söömist kastetakse.
“Tänapäeval võib hülgeliha muidugi teha mitmel moel: suitsutada, grillida, küpsetada – kuidas kokal ideid jätkub,” tõdes Lilles.
Maitselt meenutavat hülgepala kopraliha.
Euroopa karmistas hülgesaadustega kauplemist
Teisipäeval europarlamendis kinnituse saanud muudatuste alusel lubatakse inuittidel ehk lääneeskimotel Euroopa Liidus müüa hülgetooteid vaid juhul, kui püügimeetodid arvestavad loomade heaoluga, on osa traditsioonilisest eluviisist ja täidavad elatise teenimise eesmärki.
Komisjoni ettepaneku alusel tehakse lõpp teisele erandile, mis lubas Euroopa Liitu importida kalavarude säästva majandamise eesmärgil kütitud hüljeste saadusi.
Muudatuste jõustumise osas on parlamendil ja liikmesriikidel esmane kokkuleppe.
Keelu vaidlustasid WTOs Kanada ja Norra.