- Kohtuasi number 3-1-1-17-04:
... "See aga tähendab, et rünnatav isik ei pea ootama, et ta satuks ründajaga vahetusse võitlusolukorda, vaid ta võib enda või teise isiku õigushüvede kaitseks hakata tegutsema hetkest, kui seda õigushüve ähvardab reaalne oht vahetuks ründeks. /.../ Hädakaitsetegevuse eesmärgiks on ründe tõrjumine, kusjuures selle käigus võib kaitsja kahjustada ründaja õigushüve. Ründe tõrjumise õiguse all tuleb mõista mitte pelgalt ründe tagasilöömise, vaid selle täieliku lõpetamise õigust. /.../ Sobivuse kaalumisel ei arvestata kaitstava ja rünnatava õigushüve väärtust ega nõuta nende võrdsust või kaitstava hüve ülekaalukust. Kuna rünne on õigusvastane, siis ei pea kaitsja enda (või teise isiku) õigushüve kaitseks üle võtma ebakindlast kaitsevahendist tulenevat riski, mis ei garanteeri ründe kohest ja lõplikku kõrvaldamist. /.../ Kui kaitsjal on kaitsetegevuseks valida mitme vahendi vahel, siis peab ta valima säästvaima, st vahendi, mis ründajat kõige vähem kahjustab. /.../ Samas ei arvata nende vahendite hulka põgenemist, abi kutsumist ega ebakindlat vahendit. /.../ Teatud ulatuses võib kaitsetegevus ületada ründest lähtuvat ohtu ja tekitada ründaja õigushüvele suuremat kahju, kui ründe realiseerumise korral oleks tekkinud kaitsja või mõne teise isiku õigushüvele. See üldprintsiip - õigus ei tagane ebaõiguse ees - tuleneb KarS § 28 lg-st 3, mille kohaselt võimalus vältida rünnet või pöörduda abi saamiseks teise isiku poole ei välista õigust hädakaitsele."
Seega on Riigikohus asunud seisukohale, et ma ei pea oma koju tunginud vargale 18. sajandi aadlimehe kombel väljakutset esitama ja temaga võrdsete relvadega duelli pidama.
