Seega oli Eesti koondis kokku pandud järgmistest vahvatest tegelestest:
Rivo Poltimäe (V, K), Kaupo Kindsigo (K), Priit Roostfeldt (V), Mait Mägi (V), Airek Kolju (V), Tiit Karp (K), Tõnu Krooben (K), Veikko Tihvan (K), Villu Pook (V), Ain Vihermets (K) ja Arles (V). V - vint ja K - kombi. Koondise esindajaks oli Anti Levandi.
Saabumine oli kolmes jaos. Rivo + Reelika, Mait ja Arles+Katre mahtusid kenasti väiksesse peremulli ja sõitsid Eestist otse kohale, väikse puhkepausiga kesk Leedumaad. Ruumi jagus ja Poola politsei vaatas 70 alas 140ga liikuvat Katret maailma kõige pikema näoga – vale rida ja 5 autot juba kinni peetud. Erinevalt mingi ajakirjaniku väitest, ei olnud piiri, kus isikutuvastamiseks oleksime pidanud autost välja ronima. Igatahes oli esimene esindus kohal 25. juuni hilisõhtul – marssisime hotelli. No vahva – registraator arvas, et ta oskab ainult saksa keelt. Tema õnnetuseks olime meiegi saksa keelest kuulnud ja äkki meenus kodanikule vene keele oskus. Aga mida polnud, oli broneering meie nimele ... . Me ei lasknud end sellest häirida ja lasime toad leida.
Esmaspäev
Hommikul välja ilmunud pealiku moodi tädi mäletas üht kõnet Eestist ja ütles, et kuna me juba kohal oleme siis on meiega nüüd kõik vastavalt kõnele korras ja ta kinnitas vastavalt sellele broneeringu. Oleksime vist pidanud ise üle vaatama.
Maidu tehtud lihamarinaadi viisime hotelli kööki ja tegime käte abil selgeks, mis sellest õhtuks teha tuleb.
Siis aga tiiru. Seal selgusid uvitavad pisiasjad – meid võetakse vastu küll, aga midagi kätte ei anta. St. Kõigepealt jagati saabujatele infomaterjale, siis aga taheti miskipärast lisaandmeid. K..t sellega, vähemasti saime trenni teha. See oli äärmiselt mõnus tegevus – 35C varjus, plekk-katusega majas ja loomulikult täie varustusega. Minu veepudel auras vist ise tühjaks, nagu ka trennijärgne õlletops (täiega kirves hind – 20 tsekki ~10 eek). Igatahes oli meil päeva lõpuks leitud tädi, kes oskas vähemasti ühte võõrkeelt suhtlemiseks sobival tasemel. Ülejäänud kodanikud olid vist koolis maigutusharjutusi õppinud lisaks 500-le sõnale..
Ülesanne järgmiseks päevaks aga oli saada kogu meie koondise relvastuse täpne nimekiri koos relvanumbritega (kellel k..t seda küll vajal oli?).
Linna sööma. Vot see oli jälle väljaminek – restoranis kirves õlu (20 tsekki) ja kirves toit (tolles ei leidnud üle 120 tseki maksvat praadi). Ja täitsa maitsev oli.
Õhtuks väike ujumisplaan ja viuh kohaliku järve äärde. Neil vist veepuhasteid ei ole, sest nimetet koht tundus naturaalse puhastina toimivad ja 2 cm sügavune vesi enam läbi ei paistnud. Ruttu linna ja kohaliku basseini juurde. Seal oli sulgemisaeg aga üks väga proffessionaalne läbirääkija suhtles natuke valvuritädiga. Seega siis läks linnarahvas välja ja meie seejärel sisse. Piletiraha aga kallitelt väliskülalistelt ei küsitud.
Õhtul aga saabus ekipaaž nr. 2 – koondise kaalukam osa – Kaupo, Airek, Tõnu ja Priit. Neile oli antud abimootoriga Focus, mille paremaid ja halvemaid pidamise ääreolusid Kaupo oli teekonnal Praha – Kromeriz maksimaalselt testinud. Tõnu oli igatahes sama näoga, kui Austrias ühest teisest autost väljudes. Aga ega see auto poleks ümber minnes vist väga kannatada saanud – seestpoolt oli surve nii suur (kuidagi olid mehed ka püssid-kotid sisse pressinud).
Grupp üks pakkus uhkelt oma tellitud toitu, kuni avastas, et kokal polnud eestipärane marinaad sobinud – lisatud oli tublisti soola .. .
Teise grupi püüdel end hotelli registreerida kordus sama keelenali sama vanaga – ta ka ei õpi, et mõned oskavad paari sõna ka saksa keeles. Igatahes esialgsest vene keele mitteteadmisest sai jälle ainuke suhtluskeel. Igatahes sellest siiski piisas kogu järgnevaks perioodiks ja nad leidsid targema olevat mitte meid saksa keele „oskusega” lollitada.
) oma muljetest pajatada! Oli huvitav lugeda... mittevõistlejale... palju huvitavam kui lihtsalt kuiva võistlustulemuste tabelit tuima näoga põrnitseda ajakirjast või jahilistist. Ja edu edasistel võistlustel!
